Sain sellise kirja, väga keeruline teema, ei oska hetkel kommenteerida:
Ahoi
Ahoi
et olen Sind aeg-ajalt inspireerinud oma blogis üht või teist teemat arendada ja et Sul mõtteid sellest mõttetust Laaneti-bullshitist kõrvale juhtida, siis selline ...eee... kas just kont puremiseks, aga no midagi sinnakanti. Nüüd aga vaataks, kas Sul läheb mõte liikuma.
Teemaks koduloo uurimine ja eetika. Kui intervjueerida inimesi, küsitleda neid, kuidas külaelu omal ajal oli, kuuleb nii positiivseid kui negatiivseid lugusid. Kuidas toimida negatiivse infoga? Seda võib olla mitut laadi, mis inimest vähem või rohkem riivab. Kui virk või laisk keegi oli, kui hästi põllud peetud või kui lohakil asjad. Kes rääkis palju tühja juttu või kes armastas praalida palju. Need on ehk sellised väiksemat sorti asjad, millest kirjutamisest vast palju pahandust ei sünni.
Aga kui keegi läks vaimuhaigeks? Meie kandis on üsna mitu lugu, kus üks või teine läks hulluks, kes õnnetu armastuse pärast, kes väidetavalt õppimisest. Kes käis siis mööda küla ja ehmatas karjalapsi, kes ehitas endale metsa onni. Kes kõndis kriitvalgete tennistega ringi, hiilis vaikselt kuskile ja ehmatas pererahva poolsurnuks, kui keegi järsku pimedas kööginurgas kriitvalgetes tennistes tegelast seismas märkas :) Nendest lugudest tahaks kirjutada, neil ei ole minu teada ka järeltulijaid, keda see riivata võiks.
Nüüd aga asjani, kus tegelik dilemma. Kui küla ajaloos on ka mõrvasid. Ühed külaelanikud on läinud kaasa nõukogu võimuga ning lasknud teised, oma küla elanikud maha... Tahaks sellest ka kirjutada, et ka tänapäeval inimesed mõtleksid, miks nii juhtus, kuidas on võimalik, et meie kõrval elanud inimesed võtsid võimaluse tulles püssi ja lasid teised oma küla inimesed maha... Olid nad siis tõrjutud? Olid lihtsalt ise laisad, aga tohutult kadedad teiste töökate ja visade ja edukate inimeste peale? Mis on see õppetund, mida ei tohiks ka täna kahe silma vahele jätta külavanemana? Samas jätaks ma nende inimeste nimed nimetamata, kui nende lähedased sugulased ja ehk isegi järeltulijad veel tänagi siinkandis elavad, see teeks neile ju haiget.
On Sul tulnud selliseid dilemmasid ette? Või mingeid muid?
5 kommentaari:
Küsimus ei olnud küll suunatud mulle aga vastan ikkagi. Minul tuleb selliseid dilemmasid ette mitte just pidevalt aga sageli küll. Ka mulle tundub, et teatud info on otse avaldamiseks liiga tundlik ja võib kedagi riivata. Viimati lahendasin sedasorti mõistatust, kui avaldasin Nahkanuia ajaveebis postituse pealkirjaga Voldemar Ringas (http://www.nahkanuia.net/?cat=7). Tulemusega jäin rahule.
On olnud ka lugusid mida ma täna valmis avaldama pole. Mõnel juhul eeldaks räägitu avaldamine lihtsalt nõusolekut, teinekord ei pea ma avaldamist lihtsalt eetiliseks. (Näiteks räägib külarahvas teinekord vägagi meelsasti kes kellega suhtles ja kui lähedane see läbikäimine oli.)
Mina faktide avaldamise pärast väga ei põe. Et kui oligi "paberitega" hull, mis seal siis ikka. Käis valgete tennistega ja ehmatas. Ega selliseid seiku mitteavaldamisega inimeste mälust ei kustuta ja teiseks on sedasorti lugusid erinevate inimestega rääkides võimalik "kontrollida". Elusolevate huviobjektidega on ju veelgi lihtsam.
Seisukohti saab avaldada ilma rääkija isikut avalikustamata. Sama kontrollimatu versiooniga. Sageli tuleb koduloouurijatel tõde välja selgitada ja teha seda subjektiivselt, jättes mõned versioonid välja ainult seetõttu, et need tunduvad klatsihõngulised, on ka imelik. Kui on kuulujutt, siis nii tulebki öelda.
Nii. Vaatasin oma ülalkirjutatu üle ja leian, et sellel on nullilähedane väärtus. Alati tuleb lähtuda konkreetsest olukorrast ja neid on oi kui palju! Seda kuidas mina neid olen lahendanud, saab iga soovija vaadata Nahkanuia ajaveebist. Siiani pole kaebusi olnud.
Kokkuvõtteks: tunne ja tea seadusloomet (autorikaitse, isikuandmete kaitse jms.), oma/evi südametunnistust ning kasuta oma halli massi võimalikult objektiivselt. Siis peaks kõik korras olema.
Tegelikult oli küsimus suunatud kaudselt just Sulle, mõtlesin, et Juhani blogi loevad kindlasti mitmed ajaloohuvilised. Tänud mõtete eest, ma juba arvasin, et see teema ei puudutagi kedagi. Nõus, et vaja otsustada tegelikult case by case, aga Su mõtted ikkagi abiks, andsid kinnitust mu enda seisukohtadele :)
Kui Sul on mingi konkreetne olukord, võime ju koos arutada. Kaks pead on ikka parem kui üks. Ise kasutan sageli Weissensteini mehe abi, eriti kui tegemist on olukorraga kus lihtsalt oleks kaalukeelt tarvis.
Kui läheneda otsustamise alustele tähtsuse järjekorras, võiks see välja näha nii:
1. südametunnistus
2. (inimlik) objektiivsuse taotlus ehk terve mõistus
3. seadusloome järgimine
(Need, kellel esimene alus puudub, peaksid alustama teisest! :))
Ja veel ...
Selle Ringase loo avaldamine sellisel üpriski karmil kombel sai teoks tänu raamatule (kõigile vabalt kättesaadav), millele ma tekstis viitan. Seal on olemas väga selge ja kahjuks ülimalt negatiive hinnang mehele. Kuna ülejäänud minu käsutuses olev materjal oli sellega võrreldes suhteliselt süütu, sain kõik avaldada.
Mul on selline kogemus, et sugulane läks kunagi lõuna-eestisse intervjueerima lõputöö raames peni-piitrit, kes oli vanaisa siberisse saatnud, ehk igasugu agendasid on liikvel, kelle tegutsemispõhjusi teinekord ei tea, ei teadnud tookord see penigi.
Üldiselt on tugev eetiline konflikt ka juhul, kui ütled näiteks "põhjasõda", sest sellega tuletad ju meelde kõiki neid vägivaldselt lõpetatud elusid, jne.
Kuna minu koduloouuringud on pigem paiga- kui inimesepõhised, siis endal sellest vallast karmi kogemust veel ei ole.
Postita kommentaar