Leidsin ühelt häält saidilt artikli lendamise kohta, ehk, keegi kutsub Sind kuhugi teise maailmanurka külla, käib lennupiletid välja ning loodab, et soovitud ajaks on lennujaama taksoootel kõbus, värske ja puhanud tüüp. Minu puhul see nii ei ole, ehk ei ole olnud, viimati väisasin välismaad 2001 aastal, kui Londonisse jõudes, magasin sinna kohalejõudmise ajast lõunal kuni järgmise päeva kella 16.00-ni. Vastavas mahus jällegi, ei suutnud magada peale kojujõudmist nädal hiljem. Meenus üks, võibolla Kaplinski, võibolla kellegi teise lugu Indiaanlasest, kes kuskil USA lennujaamas pingil, silmad punnis ähkis. Mis viga, mees? Lendasin läbi USA, minu hing aga ei ole veel kohale jõudnud, on kuskil poolel teel - ootan ta ära, siis hakkan minema.
Mind kutsuti rattamatkale, selle aasta sügisel. Hommikul vara hakatakse rattad järelkärul, lõuna poole sõitma, kuskil 10. aeg ollakse Karulas. Päeva jooksul tehakse paar radiaali kena kuplimaastiku peal, sama järgmine ja ülejärgmine päev, siis rattad kärule ja koju tagasi. Ma ütlesin selle peale, et kui ma Karulasse jõuaks, võiks päevakse reisiväsimust välja puhata, siis, järgmine päev vaadata, kas viitsib jalgsi veidi jalutada või midagi muud teha. Selle peale öeldi, et kindlasti on vaja ka kedagi, kes baasi kindlustaks, peale radiaale on ju kõigil kõht tühi. Siis rääkisin indiaalase loo, ütlesin, et minumeelest pole mõtet autoga tunde kihutada, seejärel kohe ratta selga hüpata, ei ole ju mõnus, see sobiks näiteks velotreeninguks, puhkus see ju ei oleks (päevad otsa kontoris passijale muidugi igasugune liigutamine ja katusesõidutamine on puhkus), iga uue koha ja situatsiooniga tuleb ju harjuda, et saabuks puhkuse laadne meeleseisund. Pakkusin välja võimaluse, et sõita ratastega Aegviidu rongile, rongiga Lõuna-Eestisse, rattaga jällegi edasi, aga selleks ei olnud ürituse korraldajal aega. Mulle öeldi, et tänapäeva inimeste energeetiline väli on niivõrd sassis, et mingit hinge tunnetamist väljapool keha ei anna olla, solgutamisega ollakse ju nii harjunud. Aga paraku seda ütlust ei saa üldistada kogu inimkonnale, nagu tõestatakse postituse alguses viidatud loos. Iialgi ei või teada, kui tundlik on teine inimene väntsutuste suhtes, mida teised elementaarsena võtta suudavad, võib tundlikule inimesele olla tapvaks. Jaapani vanasõna järgi tera ju iseennast ei lõika, seega empaatiat ja tolerantsi teiste suhtes, oma ego ja tahtmisi peale surudes.
Miks ma aga sellest kõigest oma horoskoobiveebis, mille külastatavus on viimastel päevadel kasvanud mitmekordseks, kirjutan? Leidsin sahtleid koristades oma viimase välisreisi (Tallinn-London-Oxford-Stonehenge-Tallinn) fotosid, mingi vene Zorki panniga klõpsutatud. Kusjuures, reisil, energeetilise laibana, oli jõudu aparaat välja võtta vaid kahel korral, Stonehengeil, mis tookord, suu ja sõrataudi epideemia tõttu, külastajatele suletud oli ja Londonis mingit Pink Floydi albumilt tuttavat kolossi nähes:
Stonehenge oli selle tõttu suletud, et krundil hooldasid muru lambad, kes võisid olla nakatunud, leia järgnevalt pildilt lambad:
Stonehengeil ehk selle naaberkrundil sai ööbitud, ärge detaile küsige, järgeval pildil päikesetõus:
Läbi Inglismaa autoga sõites oli tol ajal tavaline kärsahais, teinekord oli ka suuri tuleriitu näha. Põletati loomafarme, täiega. "foot and mouth" sõnu sai sel reisil pidevalt kasutatud. Ma ei julgenud eriti hamburgeritki süüa. Võibolla haigestusin pärast selle hirmust pärast, võibolla reisimisest enesest, koju jõudes paistetasin üles. Juhul, kui peaks tekkima mingi sisemine vajadus pikemaks, kaugemaks reisiks, ma võtaks selle ette (välistatud pole ka mobilisatsioon, põgenemine, eksiil vms, mida paljud vabatahtlikult harrastavad).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar