Pilpakiskumisest

Kuna patrullisin uusaastaöösel Kõue Rahva Majas, ehk maja lukkukeerajana, mis toimus kell 5.00, lubasin endale vaid paar klaasi shampust, sain süveneda maja raamatukogus leiduvatele teostele. Ma ei oska öelda, kas kunagi välis-Eesti ilukirjandust nautima hakkan, sest just Eesti kirjanike kooperatiivi väljaandeid on seal eeskujulikus koguses, kõigil pegasus selja peal, seda enam uurisin

Autor Viires, Ants, 1918-
Pealkiri Eesti rahvapärane puutööndus : ajalooline ülevaade / Ants Viires ; Eesti NSV Teaduste Akadeemia, Ajaloo Instituut
Ilmunud Tallinn : Eesti Riiklik Kirjastus, 1960

Paar põnevat seika, mida sealt leidsin, kirjeldan oma järgmises postituses, praegu trükkisin sisse ühe lõigu katusematerjali tegemisest, selline uusaasta koordinatsiooniharjutus oli:

Teine ja käesoleval sajandil korvitegemisest hoopis tähtsam laastutöö haru on katusepilbaste ehk laastude kiskumine. Üksikuid vastavaid spetsialiste leidus Eesti alal juba XVII sajandil, sest Göseken on registreerinud: Schindelmacher/scandularius kattusse lauda kisckia. Siiski tueb meil pilpakiskumist laiemas ulatuses pidada üsna nooreks tööharuks, mis hakkas tõsiselt levima alles XIX saj. teisel poolel, mil seoses küla majandusliku elu ümberkujunemisega hakati õlgkatuste asemel rohkem kasutama pilbaskatuseid. Töö kujunes, kohati, näiteks Avinurmes, kiiresti võrdlemisi ulatuslikuks ja kandis täielikult kodutöönduslikku või kutsekäsitöö ilmet. On tähelepandav, et esimeste soonega katuselaastude, sindlite (Saarte murdes ja Põhja-Eesti rannikul kimmid) tegijaina mäletatakse üldiselt XIX sajandi rändavaid juudi käsitöölisi, kes kogu töö tegid käsitsi liimeistri ja vastava soonhöövli abil. Lutsi eestlased nimetasid sindleid sidilavvad juudilauad. Kui sindlite valmistamine nüüd juba ammu on masinatöö, siis tavaliste katusepilbaste kiskumine on viimase ajani toimunud üsna olulisel määral käsitsi. Katusepilpad kistakse peamiselt männist, vähemal määral ka haavast ja kuusest. Nõudmised pilpapuule on üldjoontes samad, mis peerupuulegi. Tavalisemad abivahendid pilpakiskumiseks on pilpa-liimeister ja pilpapink -järg. Liimeister on tugev lühikese ja laia teraga ning täisnurgi käepidemetega liimeister, mille terale käib peale kruvide varal lähemale või kaugemale nihutatav raudklapp (raud). Viimase abil saab tellida pilbaste paksust. Pilpapink on sama nagu ratta tegemisel kasutatav kodarapink. Kirvega parajamõõduliseks vestetud neljakandiline pilpalõmm surutakse sellel pilbaste kiskumiseks jalgadega kahe tulba vahele kinni. Pilpad kistakse toorest puust. Seisnud puud leotatakse enne kiskumist mõni nädal vees, et puu muutuks sitkemaks. Pilpa kindlakskujunenud pikkus on 17 tolli, laius 2 1/2 tolli. Männipilbaste paksus on tavaliselt 1/8-1/10 tolli, kuna haavapilpad, mis pole nii vastupidavad, kistakse kaks korda paksemad. Et pilpakiskumine on üsna väsitav töö, kasutatakse selle juures võimaluse korral abilist, kes kaksiti pingi teisel otsal istudes lükkab liimeistri tagant ja laob ning loeb ära valmis pilpad. Umbes 10-tunnise tööpäevaga jõuab sel viisil ära kiskuda keskmiselt 5000 pilbast. Leidub aga ka mehi, kes kisuvad kuni 12 000 pilbast päevas. Selline käsitsi pilpakiskumine oli veel 1940. aastail üsna tavaline Avinurmes ja mujal Alutaguses. Seevastu on meil suhteliselt vähe kasutatud käsitsi töötavat pilpahöövlit, mida lükkab 2-3 meest. Sellest raskepärasest käsihöövlist on oma levimisel nähtavasti ette jõudnud XIX saj. ilmunud ja üle maa tuntud samal põhimõttel töötav hobusemasin (pildil), mille tööjõudlus on kümmekond korda suurem (30 000 - 50 000 pilbast päevas). Seda hakkas omakorda kõrvale tõrjuma pilpalõikamine mootoriga. Iganenud käsitsi pilpakiskumine kaob kiiresti, seda enam, et pilpaid üha rohkem asendavad püsivamad katusekattematerjalid.

Lõpetuseks üks pilt lauda katusele ehitatud tuulikust, mis ajab ringi puidutreipinki, vägev vaade aasta esimeseks visiooniks:

(Vaata ka minu teisi postitusi laastumasina tööpõhimõttest)