Laastumasina täielikud joonised, masin ise ostakohe 10K

Kuna olin komplekteerinud masina talvel, jää peale, väändus terve süsteem peale lume sulamist paigast ära, me räägime siin veast 1-2 cm 5m peale, lisaks on mul vaja masin teise kohta viia, homme on plaanis väiksed laastutalgud. Kes tahab endale tõenäoliselt moodsamat kodumaist rahvapärase ehituskunsti abivahendit, selle kasuks olen nõus komplektist loobima 10K eest, korraldan selle asemel homme siis täpsema laastumasina ehitustalgud. Misiganes laastumasina ostu puhul, mille hind kasutatuna on kuskil 15-20K, tuleb arvesse võtta üsna ränka aretamist süsteemi peenseadistamisel, seda ka antud isendi puhul. Suhvel 5mm ferrumplaatidega, annab lasta kuni 150mm laiust laastu. Teraks tööstusliku puiduhakkuri oma, 15 kraadile teritatud, pill on ilma mootorita, veetava rihmaratta asemel on agrotehniline liides 30mm võllile, 10mm poldiga fikseeritud, sobiv kiirus vastavalt 0.5-2 pööret sekundis. Hooratas on balanseeritud lisaraskustega, kogu kupatus istub kahe paku otsas. Ekstsentrik 30mm sepis, ferrum, laagripuksidega. Kokku on 12 detaili pluss mõned kinnitusdetailid. Hetke hind 10K võrdub kusagil 60 ruutmeetri katuse hinnaga, traditsioonilise masina ressurss on praktiliselt lõpmatu, detailide vahetades, teraga kannatab oskuslikult teritades võibolla 6000 ruutu lasta. Kui asja üles ja paika saan, on hind ka kohe dual.

Parim laastukatuse pilt, suvelõpulõhn?

autoriks TÕ

Katusekimmide, puitkatuste hinnast

(Pildil Esna mõisa kimmkatus)

Minu käest on korduvalt küsitud puitkatusekatte materjalide kohta - olen paigaldanud laud- ja kimmkatuseid, laastu- ehk pilpakiskumimasinat aretan praegu. Juudilaudade ehk sindlite kohta ei oska suuremat kosta, laudkatust soovitan huvilisel paigaldada kõigepealt kuhugi abihoone katusele, kui just pole tegu spets katuseprofiillauga, kus korralikud vihmarennid sisse freesitud. Pilpakatuseni jõuan kunagi, kui masin piisava jõudluse on saavutanud, kimmidel ning nende hindadel aga peatun praegu.

Katusekimm on saetud 100 mm laiast 600 mm pikast tollisest lauast pikkupidi kerge nurga all, et moodustuvad kaks identset kiilukujulist lapakat - paksemast otsast umbes sentimeeter paks, õhemast üle poole sentimeetri, tollist ülejäänu jääb saeketta teele, ehk saepuruks. Jämedamad otsad, mis jäävad allapoole ning nähtavaks, jäetakse teinekord sirgeks, soovi korral aga vigursaetakse vastavalt oma fantaasiale.

Kui pilpakiskumiseks on vajalik oksteta okaspuu- või haavapakk ning laksimisel tekkib palju praaki, ei ole võimalik täpset pilpa hinda puhtteoreetiliselt arvutada. Katusekimmi laskmiseks on aga vajalikuks toormaterjaliks 100 mm tollised lauad, saetakse ka okstega kohad, nii et kadusid praktiliselt ei esine.

Vaatame siinkohal, milliseks kujuneb kimmkatuse omahind:

Üheks kimmiks kulub 100 mm x 600 mm x 25.4 mm / 2 puitu ehk 762000 tmm

Ühest tihumeetrist lauast saab seega 1000000000 / 762000 = 1312 kimmi

Ühe ruutmeetri katusepinna katmiseks kulub 9 x 3.3(3) = 30 kimmi

Oletame, et tihumeetri lauda saab kätte 1500 krooniga,

sel juhul on ühe kimmi omahind 1500 / 1312 = 1.14 krooni,

ning ruutmeetri hind 1.14 x 30 = 34 krooni!

Arvestades, et kimmi müüakse keskmiselt 165 krooni ruutmeeter, on kimmi omahind ligi viis korda odavam! Muidugi arvestades sinna juurde saelaudade transpordi, järkamis- ja kõvera plaadiga kimmlauasae kulumise, otste vigursaagimise, tööjõu.

Edu puitkatuste loomisel, propageerimisel ja müümisel! Pildil allakirjutanu paigaldatud kimmkatus, see pool sai klopsitud koos sulasega päevaga paika, esmane tõrvamine toimub aasta peale paigaldamist.

Võimsad pillid tuuakse kevadel lagedale

Mul on seoses aastaaegade kiire vaheldusega esinenud kevadväsimust ja -depressiooni, eile suutsin lõpuks laastumasina koormakatte alt vabastada, vana suhvli maha võtta ning uue tera ette valmistada, mis on seekord vene tööstuslikust puiduhakkurist - väljanägemise ja spekkide järgi peaks kärama. Täna leidsin kaks 10x5 toigast, saagisin need 170, puurisin sisse neli auku süvendatud mutripesadega - kaks kepsuotsa ning kaks tera poltide kinnituseks. Õhtuks olin suhvlit paar korda õgvemaks hööveldanud ning sain lõpuks päris korralikke pilpaid, masin lubaks isegi paremaid, kui oleks paremat pakku. Mõned notid, mis olid niiskemad, töötasid paremini, ülejäänud viskasin kümblustünni ligunema:

Ma peaks veel aretama hooratast, et suuremat vunki saada, ilmselt tuleks tera teritusnurk järsemaks lihvida, pilpad kipuvad väga rõngaks hüppama:

paar kotitäit tulealustuslaastu oli tänane kõrvalsaak, õhemad niiskest haavast lastud laastud paistsid läbi, lepp tõmbab vähem kaardu, paremal kuskil 100 laiad:

Täiesti uskumatu emotsioon on hoida käes pakki omalastud värsket laastu, võibolla vaid pakk jakobsone oleks võrdne vastane. Tegelikult ei ole see võrdlus üldse kohatu, mitte ainult Kalev Jaiki või Zeitgeisti teooriate järgi on katuselaast kindel investeering. Pildil paremal terad, pikema analoog on praegu vahel, lühem on saha tera aretus, sellest teen võibolla liimeistri:

Ka saeraamid on kevade tulles vihaseks aetud, puuraamiga lasin kaske:

Ühe kesk-eesti kuuri all asub tutikas 380V aretus, toimib, puudub vaid õlitilguti:

Pilpakiskumise masin ootab kevadet

Kuna tänavune talv on olnud oma nime vääriline, ei ole ma laastumasinat alates jaanuari sulast käivitanud - miinuskraadidega puit ei taha mõnusasti lõhestuda, on jäik, rabe, hea kirvega pilbast lüüa. Kevadhooajaks on mul kogunenud pilpakiskumise terasid kokku kolm tükki, nii et aretamist jätkub. kõige teravam, kuskil vikati teritusnurgaga ca. 5 kraadi, jääb paraku lahjaks, nii et tuleb püsida 15-25 kraadi juures:

Naabermaakonna kuuri alt on leitud ning ootavad kohalikule massinale aretust ka järgmised sahad, pole paha, või mis?:

Laastumasinast, keevitamisest ja soojamüüri lappimisest

1. Sulgus küsitlus "Mida arvad laastukatusest"

10 häält - Meeldib looduslikkus
5 häält - Mul on juba kuskil puitkatus
4 häält - Kaalun kõrvalhoonele panekut
3 häält - Plekk ja kivi ruulivad rohkem
Pole vaja üldse ehitada praegu - keegi ei arva nii

2. Laastumasina prototüüpi olen edasi arendanud, sai keevitust, sai metall suhvli, pildil veel puusuhvliga:


Kahjuks on terade pildid teise vindi peal, praegu on mul 3 erineva pikkuse, paksuse, teritusnurga ja sulamiga tera, suhvel tahab arendamist, pildil olev on paras kapsaviil, aga töötab lepaga, proovi haavapakud, mida tuli üks huviline minu juurde laksima, olid praegusele setupile liiga kõvad, probleem oli tol käivitamise päeval ka ilmaga, miinuskraadidega on puu jäik, on vaja plusskraade ja niiskust, praegu vedelevad haavapakud lumehanges, eks kevade poole tee neist hääd pilbast.

3. Tegin soojamüüriga 1:0 ehk mul oli juba tunne, et kõik need augud, mida ma müüri sisse olin teinud, juhivad mu tähelepanu vaid eemale mingist salakäigust, mida mööda kinnise siibriga soojus peaks korstnasse jooksma, lõpuks avastasin kõige viimase käänaku ummistuse, nõgikorall oli moodustand ühtlase seina, mida pidi käega katki mudima - heaks õpetuseks soojamüürianomaaliate avastamisel - viimane, kõige külmem käänak.

4. Sain ka ise käe keevitusel valgeks. Üldiselt on mulle keevitamine alati robustne töö tundunud, paraku on tegu sama tundliku ja head koordinatsiooni nõudva zanriga, kui akvarellmaal. Peenikese pintsli asemel on tuline raudpiliiats, tohutu tunnetustöö, nagu maaliks vedela metalliga, ilus keevitusjälg on sama ilus, nagu sõlmjas meandermuster, esimesi samme keevituses nimetatakse si??umiseks, võrreldav suvaliste värviplärakatega paberil. Jõuga ja vehkides ei saavuta mõlemal alal midagi.

Pilpakiskuja-krati käivitamine

Toimus täna ootamatult tõhusalt. Juba ennelõunal ühendasin mootorilahenduse laastumasinaga ja panin hääled sisse, tühjalt jooksis kiirusel 1-2 p/s, gravitatsioonijõudu eiramata. Mul oli prooviks varutud paar lepa juppi, mida tera peale sättima hakkasin. Osaliselt olin neid ka koorinud, masin lõikama ei hakanud, lõpuks hakkasin ise taipama pilpakiskujate universumi, või seda, kui vähe ma sellest tean. Sain selgeks nõksu kiskumise alustamiseks - teravama nurgara ots tera poole. Selgus, et kisub vaid paku otsast väikest kiilu, avastasin, et olin teraesise 150 laia laua suvalise kõvera valinud, suhvel välja ja hööveldasin siledaks. Kõige selle juures oli tegu väga viletsa lörtsise ilmaga, mul ei ole võimalust massinat kuhugi katuse alla praegu panna. Nii. Loodisin, hööveldasin teraaalust ja tagasi tööle. Nüüd hakkas kiskuma, kusjuures alguse asjana ikkagi väga stiilseid pilpaid - kõiksugu lahedate kujudega, ilmselt tegu lepa jämeda aastaringi, tera suht paksu pilpa seadistuse ja algse töömetoodikaga. Aga hakkas juba looma. Näpud jäid alles, neli korda andis otsad jõuvõlli 10mm polt - seega minu tehtud ja tellitud puu- ja metalleksentrikulahendus töötasid. Neli katkist polti kulus, et ma sain mõtte jõuallika rihma lõdvemaks lasta, et see hakkaks lohisema ummistuse puhul, justnimelt liiga jämeda lepa pilpa lõikamine jooksutas masina kinni (poldi puruks), homme otsin kuskilt meisli, et nejandat polti, mis on needistunud otstega, jõuvõlli august välja lüüa. Minu lahendusel ei ole esialgu hoorattaid, masin saab momenti otse ülekandelt, küll aga peaksin ma hoorataste peale vbl. tulevikus mõtlema, annaks inertsist lisa jõudu lõhestamisel. Järgmisel käivitamisel tuleb kindlasti kasutada ka kvaliteetsemat puitu. Avastasin ka pilpanishi, mida kindlasti täitma hakkan - algeline masin annab erikujulisi, lahedaid, käsitöömaiguga pilpaid, mida on ajaloolistel piltidel sagedasti näha vanade hoonete katustel - eelkõige lautade, saunade, heinaküünide, paargute peal, kus vettpidamine ei pea olema 100%, teinekord ka seintel. Esimese, proovikiskumisega sain kuskil veerand ruutmeetrit lahedat, loomingulist, erikujulist lepapilbast, mis seemneks laastumasina varjualuse katuse ehitamisel, sellist juba kuskilt naljalt osta ei saa, sest keegi ei viitsi sellise kvaliteediga pilbast müüa, kujul ja suurusel on vahe ainult pilpa löömisel vahemaal, muud midagi. Mul on selle massina peale nüüd niipalju aega läinud, et muid töid on kuhjunud, paar päeva ma masina edusamme ilmselt ei kajasta, mõnes järgmises postituses näitan mõnda vana pilti pilpakatusest, mida olen leidnud, panin üles ka küsitluse pilpa/laastukatuse osas, mitme vastuse valimise võimalus.

Ühest veel mitteolemasolevast pilpakiskumismasinast

vaid kaks sõna:

lax lax

eks kevadel lähe "tanki", ehk laastumasinaoperaatoriks, ehk hakkab kõikvõimalikele palksaunadele katust laksima

tera lahendust veel pole teind

mootorit pole puki otsa upitand

kelk sõidab kepsuga juba



JA-JEE-BUU äGE ! KAS VIITSID LAIENDUSED KOOS LISA KEEDUPEEDUPUKSIDEGA KA TEHA VOI ON POH mIS PUUST SEE KESKMINE Jalg on, mis kogupikkus tuli , mis liides-lahendus seal kelgul on .


jalad on puu pakud

5m 15x15 vembad

esialgu jäävad aint metal laagripukid

kelgule evisin alumiinui 2m sädelevad sõbrad liistud uisud alla 5x5 liistudel

täna panin tera paika

veel teha:

korralikud kinnitused igale poole, ilgelt hypleb

hooratas

moto otsa


ja lax lax


Laxijast, et see kepsu ja kelgu vahel. pulk on mis puust? Mille peale ta ilgelt hüpleb? kinnitus ei päästa kui hüpleb, paned jõu taha hüppab koos kõigega .. Kui on veel 15x15 tee sellest jalad ekstsentriku kohta, siis puurid 30mm läbi ja saed augu keskelt lahti, paned paika ja kruvidega kinni. pohlad see õlis keetmine, lihtsalt ujutad vana-õliga yle, kyll ise sisse keeb, aga KINDLASTI tee teised muffid veel, muidu lendab raisk laiali pikki näppe ja hambaid .



seal ei ole ruumi 15x15 le

ma ei tea, kas niiviisi jääks pidama, peaks pikkupidi vbl saagima lisa hoidepaku

hyppas sellepärast, et prussid olid lahtiselt

täna kinnitasin omavahel 16 poltidega ja kahe kruviga ex. otsast, panin ka ajutise vasturaskuse

nüüd ei hüppa, saab käsitsi ringi ajada

teen korraliku kinnituse ex. otsast, pakk moto alla ja... saab näha, mis kõige nõrgem koht on, vbl. tera

Eesti rahvapärane puutööndus

Panen siinkohal kirja mõned mõtted eile öösel sirvitud Ants Viirese raamatust "Eesti rahvapärane puutööndus". Kuna sirvisin mainitud teost eile öösel kella 12.00-05.00 vahel, andke mulle andeks, kui mõni detail rohkem minu fantaasia, kui tõsiteaduslik uurimus on.

Metsavargustest. Mets oli enamasti mõisa oma ja pidi küsima, kui tahtsid puid saada. Enamasti aga mõisnik ei lubanud või andis load vaid paari pehkinud lepa väljaveoks, aga kuna metsavahid reeglina olid talurahva seast, siis vaatasid nad väiksele hooldusraiele sõrmede vahelt. Muidugi, kui mõni tõhusam kask maha võtta, pidi pakule samblatuusti või koguni sipelgapesa peale vedama.

Ebausust. Viires kirjeldab kõigepealt pooleteistkümnel leheküljel, kuidas pimeda ebausu tõttu vanasti kõiksugu mõtetuid riitusi tehti, siis aga avab kaardid: puid tuleb võtta vastavalt kuufaasidele, tuultele. See peatükk mõjus, nagu nõidade tuleproovi saates kiibitsenud skeptikud, kes täävitasid palju, kuidas vaid silmaganähtav olemas on, katsete ajal aga vaatasid põnevil silmade särades nõidusi.

Puid võeti maha detsember-jaanuar, veebruaris oli lumi juba nii kõrge, et tuli kõrge känd kasvama jätta, viimastel talvekuudel veeti puud metsast välja.

Kirveste arengust. Kirves kui põhiline puutööriist tegi läbi suure arengu, jagunes spetsiifilisteks liikideks, mis saavutasid oma kujus täiuse, kuni teised tööriistad nad välja vahetasid (kahemehesaag, liimestrid, jne.) Klassikaline ja paar eri tüüpi kirvest muidugi jäid, spets puutöö kirveid on tänapäevalgi saada.

Asundustalunikud, kellel polnud palju maad, pidid toimetulekuks innovatsiooni kasutama, tihti õnnestus spetsiifilise puutööharuga saada suuremat kasumit, kui talunik seda maaharimisega sai.

Buumid puutöönduses. Kunda tsemenditehas pakendas kunagi toodangut vitskorvidesse, neid läks aastas ikka sadu tuhandeid - ümbruskonnast, hiljem lähemate raudteejaamade raadiusest kadusid kasenoorendikud, mida spets korvide jaoks kasutati.

Pilpakiskumisest

Kuna patrullisin uusaastaöösel Kõue Rahva Majas, ehk maja lukkukeerajana, mis toimus kell 5.00, lubasin endale vaid paar klaasi shampust, sain süveneda maja raamatukogus leiduvatele teostele. Ma ei oska öelda, kas kunagi välis-Eesti ilukirjandust nautima hakkan, sest just Eesti kirjanike kooperatiivi väljaandeid on seal eeskujulikus koguses, kõigil pegasus selja peal, seda enam uurisin

Autor Viires, Ants, 1918-
Pealkiri Eesti rahvapärane puutööndus : ajalooline ülevaade / Ants Viires ; Eesti NSV Teaduste Akadeemia, Ajaloo Instituut
Ilmunud Tallinn : Eesti Riiklik Kirjastus, 1960

Paar põnevat seika, mida sealt leidsin, kirjeldan oma järgmises postituses, praegu trükkisin sisse ühe lõigu katusematerjali tegemisest, selline uusaasta koordinatsiooniharjutus oli:

Teine ja käesoleval sajandil korvitegemisest hoopis tähtsam laastutöö haru on katusepilbaste ehk laastude kiskumine. Üksikuid vastavaid spetsialiste leidus Eesti alal juba XVII sajandil, sest Göseken on registreerinud: Schindelmacher/scandularius kattusse lauda kisckia. Siiski tueb meil pilpakiskumist laiemas ulatuses pidada üsna nooreks tööharuks, mis hakkas tõsiselt levima alles XIX saj. teisel poolel, mil seoses küla majandusliku elu ümberkujunemisega hakati õlgkatuste asemel rohkem kasutama pilbaskatuseid. Töö kujunes, kohati, näiteks Avinurmes, kiiresti võrdlemisi ulatuslikuks ja kandis täielikult kodutöönduslikku või kutsekäsitöö ilmet. On tähelepandav, et esimeste soonega katuselaastude, sindlite (Saarte murdes ja Põhja-Eesti rannikul kimmid) tegijaina mäletatakse üldiselt XIX sajandi rändavaid juudi käsitöölisi, kes kogu töö tegid käsitsi liimeistri ja vastava soonhöövli abil. Lutsi eestlased nimetasid sindleid sidilavvad juudilauad. Kui sindlite valmistamine nüüd juba ammu on masinatöö, siis tavaliste katusepilbaste kiskumine on viimase ajani toimunud üsna olulisel määral käsitsi. Katusepilpad kistakse peamiselt männist, vähemal määral ka haavast ja kuusest. Nõudmised pilpapuule on üldjoontes samad, mis peerupuulegi. Tavalisemad abivahendid pilpakiskumiseks on pilpa-liimeister ja pilpapink -järg. Liimeister on tugev lühikese ja laia teraga ning täisnurgi käepidemetega liimeister, mille terale käib peale kruvide varal lähemale või kaugemale nihutatav raudklapp (raud). Viimase abil saab tellida pilbaste paksust. Pilpapink on sama nagu ratta tegemisel kasutatav kodarapink. Kirvega parajamõõduliseks vestetud neljakandiline pilpalõmm surutakse sellel pilbaste kiskumiseks jalgadega kahe tulba vahele kinni. Pilpad kistakse toorest puust. Seisnud puud leotatakse enne kiskumist mõni nädal vees, et puu muutuks sitkemaks. Pilpa kindlakskujunenud pikkus on 17 tolli, laius 2 1/2 tolli. Männipilbaste paksus on tavaliselt 1/8-1/10 tolli, kuna haavapilpad, mis pole nii vastupidavad, kistakse kaks korda paksemad. Et pilpakiskumine on üsna väsitav töö, kasutatakse selle juures võimaluse korral abilist, kes kaksiti pingi teisel otsal istudes lükkab liimeistri tagant ja laob ning loeb ära valmis pilpad. Umbes 10-tunnise tööpäevaga jõuab sel viisil ära kiskuda keskmiselt 5000 pilbast. Leidub aga ka mehi, kes kisuvad kuni 12 000 pilbast päevas. Selline käsitsi pilpakiskumine oli veel 1940. aastail üsna tavaline Avinurmes ja mujal Alutaguses. Seevastu on meil suhteliselt vähe kasutatud käsitsi töötavat pilpahöövlit, mida lükkab 2-3 meest. Sellest raskepärasest käsihöövlist on oma levimisel nähtavasti ette jõudnud XIX saj. ilmunud ja üle maa tuntud samal põhimõttel töötav hobusemasin (pildil), mille tööjõudlus on kümmekond korda suurem (30 000 - 50 000 pilbast päevas). Seda hakkas omakorda kõrvale tõrjuma pilpalõikamine mootoriga. Iganenud käsitsi pilpakiskumine kaob kiiresti, seda enam, et pilpaid üha rohkem asendavad püsivamad katusekattematerjalid.

Lõpetuseks üks pilt lauda katusele ehitatud tuulikust, mis ajab ringi puidutreipinki, vägev vaade aasta esimeseks visiooniks:

(Vaata ka minu teisi postitusi laastumasina tööpõhimõttest)

Laastumasina ekstsentrikut sepistamas

Üldiselt viskas mul üle, et teoorias olen ma vabariigi kõvemaid laatumasina ehituse teoreetikuid, kellele Jakobson isiklikult Kurgjalt kirjutab ja käib blogilugejatele nõu andmas, ehk seadsin sammud kohaliku sepa juurde, et masina ehitust ekstsentrikust alustada. Sepikoja juurde jõudes ootas mind maja ees traktori jälg suunaga metsa, kust sepa leidsin. Kohendasime põlevaid oksahunnikuid ning sain proovida MTZ-05 juhtimist, mis üle ootuste täpne ja mõnus oli. Kuigi isend oli vana ja nägi väsinud välja, töötas mootor ühtlaselt ja teravalt.


Teoreetiline töö ekstsentrikuga oli kestnud mul pikka aega, siin mõned joonised, vabariigi juhtivate konsultantide parandatud:




Kusjuures sepikoja nurgas vedeles üks veel käma panemata sea-saeraam, geniaalne terahoidmislahendus järgnevalt näha, mootor, raam ja relsid pildile ei mahtunud, töötamiseks ootas see leiutis veel ühte kustoom-trei-juppi.


Ääs pandi tööle, sinna läksid esialgu 800mm pikad 30mm profiiliga latid, et nendest kahte L-tähe kujulist juppi keerata, vahepeal sai keevitatud rakis nende 90 kraadiseks väänamiseks:


Järgneval pildil jahtuvad juba väänatud rauad:

Seejärel tuli relakaga lasta kepsupoolsetesse otstesse lõhed, kuhu kepsuotsa võll vahele lükata:

Jällegi ots kuumaks ja lõhe suuremaks, et vahele mahuks 30mm latt:

Siinkohal sain ma sellina käe valgeks, et hoida lõhe vahel kepsuotsa võlli, samas tagus sepp lõhestuse otsi ümber võlli. Kepsuotsaks sai saetud ühe vana põllutöömasina 31mm puks. Asi jäi lõpuks toppama ekstsentrikut raamil hoidvate laagripukside taha, mis ei läinud ümber ovaalse 30mm vene lattraua, lõpuks tuli sepale meelde legend pühapäeviti töötada armastanud sepast, kes oma harjumusi alles siis muutma pidi, kui ükskord läbi soo minnes, soovaimude kätte jäädes pidi tükk aega laugaste vahel tantsu vihtuma, ning ekstsentriku saaga jätkub kunagi lähipäevil.

Tegu on laastumasina kõige tähtsama osaga, mis radiaalliikumist lineaarseks moondab. Laastumasin pole naljategemine, üks üliturske, tätoveeritud laastumasinaoperaator on asja kokku võtnud ütlusega, et nii mõnigi on oma sõrme või hamba masina vahele jätnud, seega tuleb asja teha kavalalt ning turvalisuse nõudeid silmas pidades.

dr. Jakobson annab saenõu

Tere mees, saekaatrite hingeelu tundja!
Oskad Sa mulle soovitada, kust saab poomkant lauda!? Mis hind on?


kui Sa mõtled servamata lauda, ehk kõik see materjal, mis prussidest üle jääb palgi saagimisel, siis seda on igas saeveskis, 2000eek/tm norm. hind, selle hinna eest tavaliselt valida ei saa, st. saad terve paki, kus on ka jama sees, millest kütet teha, kui ka ülihead, ilusat ja laia, ma vaataks lähimast veskist (Paide ümbrusest oskaks soovitada Prääma veskit, mõisapoolne ots teeb paremat materjali, maksika poolne ainult euroaluste juppe)


Küsimus laastumasina ehituse kohta

Ma alles praegu hakkan pihta saama, kas paku aluspinmaks olev laud liigub relsside peal tera ees 4 mm allpool ja tera taga, nii et laast kukub tera vahelt massina alla? kui paks peaks olema tera?

paku pikkus vist ca. 50 cm?

praegu mõtlen veel et millest eksentrik teha, vbl mingist vanast traka motsi väntvõllijupist, seda on puust kõige riskantsem teha, annab esimesena otsad.

kas teraks sobiks näiteks aisajupp, mille suvel evisin rahapajamäelt?


Vastused kõigile küsimustele :

Paku läbimõõt u. 200-300 mm ( Masinaehitajad suhtlevad omavahel alati mm-ides voi m )
pikkus 500-600->..700

Nii, see ratas mille kylge paned kepsuka , selle ratta diameeter peab olema suurem kui laastu-tooriku-paku pikkus. Nii, et vähemalt 700 mm läbimõõduga ratas, parem veel 1 M .
Arvan, et selleks sobiks mõne vana põllutöömassina raudratas.

Keps peab olema siis nii pikk et see ylesse-alla-ring-liikumine oleks võimalik juba AINULT edasi-tagasi liikumiseks muuta.Nii et u. 2-3 M
Kurgjal oli keps toomingast ja hooratta laagrid mootoriõli sees keedetud õunapuust!

Kelk mis on yhendatud kepsuga ja liigub siinidel puupaku taga.

Pakk on paigal ja paku tagant tuleb siis kelk, mille külge on kinnitatud tera, mille kõrgust paku suhtes saab timmida, et saaks nii u. 5mm paksuse laastu.

Kurgjal oli tera tehtud adrahõlmast u. 10mm paksune tera, Laius 200mm, teritus on 15 kraadi.

Kiri Kurgja-Linnutajalt

Tere Juhan,

Kuda kulge.

Käisin ise siis laastukatuse kursusel , mis toimus huvi-huvi kus-kus ... Kurgjal - Linnutajal .

Selle kohapealt oli sul ju õigus , kui sulle kursusest rääkisin siis võrdluseks pakkusid kahenädalast jooma-kooma-trippi koos ehitusmeestega Luual palkmaju rappides ja

kokku lappides.

Kurgjal siis ka pool päevast oli ekskurss Jakobsi elu ja surma nyansidesse.

Tundus ,et osadel ehitusmiistel oli päevast nats kahju , aga kui kursuse edukat läbimist tõendav paber-diplom kätte anti läks neil vunts ikka viiesaja piale.

Niisiiis räägib sinuga ametlikult diplomeeritud laastukatuste ekspert-spetsialist .

Aga jutt siis selline , et nyyd on vaja hakata laastukatuse masinat ehitama , see on lihtsam mehhanism kui minisaekaater .

Saadan yhe töö-põhi-mõtte-joonise ja mõned pildid kurgja masinast.

Kurgja masin oli vana aurumasina pealt töötav , nats ebaefektiivne kolakas , mis oli tehtud el.mootori piale ymber. Kuna vihma sadas siis ei hakatud mingeid rihmasid ja juhtmeid vedama ja nii me ajasime paari jorsiga seda masinat käsitsi ringi !!!

Arvan, et kui nats mõelda, mõõta ja ehitada saakski teha ka inimjõul töötava laastumasina !!!

Või siis teha el. mootoriga , siis pead sa tööstus-voolu-geneka ostma-rentima .

Või teha korralikud joonised , kirjutada projekt , evida raha ja lasta Saabi-Petsil voi Saabi-Antil see kolakas valmis teha .

Lisaks Workshope Hääst-Näidis-Maa-Põllumajanduse-Landwirtscvhafftist-Personaal-Portatiivsetest-Re-tsyklitud Massina Lahendustest ja Liidestest.

Nagu Jakobsoni poig tegi näidis kyndi , et talumiis saaks näha, katsuda, nuusutada, et uus hõlmader on parem kui vana harkader.

Jakobson,

DIPLOMEERITUD EKSPERT-SPETSIALIST LAASTUKATUSTE ALAL