Eesti rahvapärane puutööndus

Panen siinkohal kirja mõned mõtted eile öösel sirvitud Ants Viirese raamatust "Eesti rahvapärane puutööndus". Kuna sirvisin mainitud teost eile öösel kella 12.00-05.00 vahel, andke mulle andeks, kui mõni detail rohkem minu fantaasia, kui tõsiteaduslik uurimus on.

Metsavargustest. Mets oli enamasti mõisa oma ja pidi küsima, kui tahtsid puid saada. Enamasti aga mõisnik ei lubanud või andis load vaid paari pehkinud lepa väljaveoks, aga kuna metsavahid reeglina olid talurahva seast, siis vaatasid nad väiksele hooldusraiele sõrmede vahelt. Muidugi, kui mõni tõhusam kask maha võtta, pidi pakule samblatuusti või koguni sipelgapesa peale vedama.

Ebausust. Viires kirjeldab kõigepealt pooleteistkümnel leheküljel, kuidas pimeda ebausu tõttu vanasti kõiksugu mõtetuid riitusi tehti, siis aga avab kaardid: puid tuleb võtta vastavalt kuufaasidele, tuultele. See peatükk mõjus, nagu nõidade tuleproovi saates kiibitsenud skeptikud, kes täävitasid palju, kuidas vaid silmaganähtav olemas on, katsete ajal aga vaatasid põnevil silmade särades nõidusi.

Puid võeti maha detsember-jaanuar, veebruaris oli lumi juba nii kõrge, et tuli kõrge känd kasvama jätta, viimastel talvekuudel veeti puud metsast välja.

Kirveste arengust. Kirves kui põhiline puutööriist tegi läbi suure arengu, jagunes spetsiifilisteks liikideks, mis saavutasid oma kujus täiuse, kuni teised tööriistad nad välja vahetasid (kahemehesaag, liimestrid, jne.) Klassikaline ja paar eri tüüpi kirvest muidugi jäid, spets puutöö kirveid on tänapäevalgi saada.

Asundustalunikud, kellel polnud palju maad, pidid toimetulekuks innovatsiooni kasutama, tihti õnnestus spetsiifilise puutööharuga saada suuremat kasumit, kui talunik seda maaharimisega sai.

Buumid puutöönduses. Kunda tsemenditehas pakendas kunagi toodangut vitskorvidesse, neid läks aastas ikka sadu tuhandeid - ümbruskonnast, hiljem lähemate raudteejaamade raadiusest kadusid kasenoorendikud, mida spets korvide jaoks kasutati.