teekond rotermann - ohvitseride maja aed - spa aknad
terve klaasist korrus kiheleb, esmapilgul näib seal sekeldavat ühes rütmis lugematu arv prussakaid, ainult inimsuurused, tasapisi figuurid selginevad - need ongi inimesed - erinevate rataste, pedaalide peal - käed jalad rütmiliselt liikumas, pead kõikumas, sealsamal kõrval - saalitäis kehasi kergutamas mingite pinkide peale, sealt maha - kostub rütm: üks jaa kaks jaa üks jaa kaks jaa. Saalis, konditsioneeri käes, valguses, samas pimedused ja sügavmõtetuses.
vanalinna kooli raamatukogu. kui siin oleks Hispaania, oleks ruum jutuvadinat ja kilkeid täis - viis minutit on aega salvestuseni, see aeg istutakse vagusi.
Mikk räägib sellest ja tollest ilmast - kes ei näe toda see ei saa hakkama siin - valendavad kirstulauad annavad viimase vastuse. Vaimustame, kui vaim pääle tuleb. Hingestame, kui midagi hinge pääseb, mõtestame. Setodel on olemas praeguseni see ja too ilm - seetoo - segu paganlusest ja varakristlusest - kes ei näe seda ja toda ei näe tervikut vastandites. Võim kui paks rasvakiht - või, mis tähenas kunagi kalarasva. Lugu kui loomine, peet, kaalikas kui loom. Indiaani lühikesed saunalaulud heiiaa-heiaaaaaaa, et higitelgis hinge ei heidaks. Mees tervitab saunalisi "jummal sannas", saunalised vastu "jummal ant leili" Ning indiaanlased kargavad ekstaatiliselt hommikuni: üks jaa kaks jaa üks jaa kaks jaa. Lugu kui number 10. Kui ei oleks neid pilte, ei usukski seda lugu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar