Ühes saefoorumis arutasid mehed, et hea varustus koosneb kolmest saest: väike, 254 kategooria 0.25" ketisammuga kerge saag, keskmine 372XP (paljude meelest parim huski) kategooria 3/8" ketisammuga keskmine ning suur 395XP analoog, 3/8", 0.404" ketiga. Muidugi võib kõikide analoogide asemel kasutada sama kategooria lemmikfirma saage, kuivõrd Husqvarna on skandinavia, paljuski ka Eesti standard. Mul õnnestus proovida Stihl 070 Hiinas valmistatud analoogi - kubatuuriga 105cc teeb huski anloogidest talle ära vaid 3120, omades 120cc, kuid paljude omaduste poolest, ma arvan, on 395XP ilmselt 070 üle. Neid põhjuseid on palju:
Stihl 070 tootmist alustati 1968. aastal ehk tegu on legendaarse Stihl lightning asendussaega - väljanägemises on analoogne hoogsate tõmmishammaste rida. 80. aastatel asendus euroopas 070 090ga, esimest jäädi tegema veel kagu-aasia metsade jaoks. Ilmselt selle populaarsusest sealkandis toodetakse Hiinas 070 analooge tänepäevani - üheks turuks Lõuna-ameerika vihmametsad.
Hiina toode on paljuski nagu loterii - kvaliteet võib igal eksemplaril olla erinev. Antud isend töötas ideaalselt. Saag on üüratult raske - 15.5 kg kuivalt, ilma latita. Sinna juurde arvestada 1.5l kütust ja 0.55l õli, lisaks latt, soovituslikult 36". Minu testitud isend oli 21" latiga, harvesteri ketist viletsamat peale ei saa panna, ketisamm alates 0.404", 1.6mm laius. Nagu võite arvata, huvitas mind pikisaagimine, harvesteri latiga on see paras saepurumasin, lõikelaius tuleb kuhugi 1 cm ligi. Kett oli muidugi ristisaagimise oma (0.404" tuleb ise pikkiketiks lasta), kuid saagimist see ei morjendanud. Tuima mahlase pobinaga sõi saag ennast läbi nii kasest, tammest (sädemeid pildudes), jäätunud okslikust kuusest. Kui just kett tühikäigul kuhugi taha kinni ei jäänud, toimus mõnus puu järamine - sae raskus on piisav, et gravitatsiooni jõul läbi mistahes puidu alla vajuda, aeglase käiguga kett kraapis pikki saelaaste, ülivõimas mootor annab järgi kiiruses, kuid ei tee kompromissi puidu küünistamises. Kuskil 0.2 ruutmeetri saagimise kohta tuli ligi ämbritäis saepuru!
Muidugi on antud saag minevikuklassika: puudub ketipidur, süütelüliti on disainitud viletsasse kohta, kaalu/võimsuse suhe tänapäeva saagidega võrreldes jama. Kuid on ka plusse: Küünla saab kätte otse korpuse pealt, on olemas gaasi lukusti (kaatris laskmiseks). Plastmassdetaile praktiliselt pole - peamiselt malmvalu. Isegi bensupaak on kahest malmdetailist, kummitihendiga kinni. Ka summuti on, paistab malmist. Sae vibratsioon on omaette teema - kena sirget joont segab lõikamisel värin.
Kunagi katsetan 070 saeraamil ära - ma arvan, et seal on see monstrum kõige efektiivsem. Saeraam peaks olema Alaska tüüpi - 36" latiga, mis on ka lati otsast kinnitatud, kuna vibratsioon ja selle olematu summutusmehhanism võivad muidu lõikejooned kõveraks ajada.
Ning lõpuks ütleme õieti druzba: põristame r-i, nagu annaks 105cc mootoriga gaasi - drrrrrzzba
3 kommentaari:
See 120cc on ju nii raske, et see sobiks ainult raamile. kui mingi 36cc on juba 7-8kg siis see on ju mõeldamatu käsitöö relv.
120cc 3120XP on 10.4kg, 105cc 070 on 15.5kg!!!, ehk vana kooli kaalu-võimsuse suhe.
See Stihl on tõepoolest ajast ja arust oma kaalu-võimsuse suhtega. Muidugi saaks "hea" vastupidava sae kui kõik plastdetailid asendada metalliga, ei vaidle vastu. Aga kusagil tuleb teha kompromisse kaalu võitmiseks.
Ise ootan pikisilmi, kuna Husqvarna toob turule uue 120ccm sae. See praegune mudel 3120XP on mul olemas ja ajab südame pahaks oma 20 aasta taguste insenertehniliste lahenduste poolest. Aga ootaks asemele midagi mis omaks 575XP uusi omadusi ja eeliseid 372XP ees, mida kiirelt kokku lugedes tuli juba ligi 10. Olen nüüd omanud Husq 575XP ja 576XP saagesid juba 5 tk ja siin tundub tõepoolest, et arenguruum on otsa lõppemas. Tehke samasugune saag nagu seda on Husq 575XP proportsionaalselt 2 korda suuremaks ja tulemuseks oleks tegijate saag! Eestis leidub vanakooli metsamehi, kes kiidavad siiani 254XP saage, aga tegelikult on ka 372XP juba ajale jalgu jäänud.
Postita kommentaar