Antud postitus oli tegelikult mõeldud kommentaariks ühele kohalikule loole maaelu perspektiividest, aga tuli üks pikem heietus.
Kui antud mõteluse peale minu kommentaarile ühtegi teist vastukaja ei tule, soovitan kõigile kohalikele blogijatele harrastus jätta ja leppida depressiivse, tagasisideta, ükskõikse ja perspektiivitu küla/vallaeluga või siit üldse minema kolida.
Nüüd aga artiklist. See mainitud linna lähivalla külavanem paistab olevat masendavalt ühekülgse linnastunud maailmapildiga muruniitja/grillija/tööjõud, kelle jaoks Tallinnast 30 km eemal sobib ainult kiirteel kimada. Kuidas peaks tama meelest mujal eestis keegi üldse elada saama, sest ole ju Tallinnat, kus tööl käia? Elu on ju töökoht, 30.a. pangalaen, murulapike ja paar aastat vana karkassmaja, millest kuidagiviisi vabanedes ja pinsile jäädes kuhugi abstraktsesse kolkasse vaja põgeneda (säärane elu lõpeb tegelikkuses pigem infarktiga.) Selline jätkusuutlikkust mitte veel tõendanud Tiskre koopiaküla elu, mille koostisosa on laste ja koduloomade päevane praadimine ja igavlemine (kui neid just ringides ei solgutata) on elu imitatsioon, justnagu 30 aastat tagasi oli väga moodne kolida 9kordsesse Lasnamäe kajavasse betoonkasti, sest see oli oma aja hüva standard (kuigi praeguseks parema infraga).
Mõteluse autor ei ole tähele pannud neid menshevikke, kes teevad tööd näiteks oma külade põllul, kelle lapsed lüpsavad enne kooli lehma ja viskavad sõnnikut, ratsastavad peale kooli hobuseid ja koguvad kanamune, aitavad vanemaid põllutöödel ehk loovad REAALSET väärtust. Kui lapsed saavad peale kooli elada tegelikku elu, mitte küpseda kusagil korteris, ei ole enamusi ajaveetmiseks mõeldud solgutusi vaja.
Kes veel maal elavad peale ise kuidagi hakkama saavate ja maamajandusega tegelejate? Need, kelle töökoht on üle Eesti, paigaldades mingeid spets seadmeid või andes mingit konsultatsiooni/abi. Töö puhul üle Eesti on kodu Eesti keskel eelis. Kaugtöö või töö kodus on samuti tegija, samuti, kui ei pea 5p nädalas offissis passima, näiteks kui tuleb TLN tööl käia 2x nädalas, säästab see 2.5X kütust ehk nagu elaksid 55 km. asemel 22 km. kaugusel. Rekkamehel on samuti suht ükskõik, kus elada.
Standard "elu maal" ei sobi kindlasti kokku tüüpilise ajupestud zombi ootustega elule (töö(laenuorjus), telks, uni) vaid eeldab peenemat/arhailisemat elutunnetust. Elu metsade keskel koos ots-otsaga kokkutulemisega turismiarendusega, turismiteenuse (õhu ja puhtas vees viibimise võimaluse) müük on tõusvad trendid.
Aga kolkaelul (sotsiaalne vaakum) peab paratamatult arvestama transakuludega, ka tööandja. Näiteks Ardus asuva Maru Metalli 120. töötajast 20 on Ardust pärit, ülejäänud tulevad mujalt kokku, Triigi mõisa ehitaja veab oma juba teada kogemusega brigaadid Tallinnast kohale, ka selle vanamehe, kes laudu ühest hunnikust teise tõstab, sest juba ennast tõestanud ehitaja on kindlam, kui keegi kohalik (suure arvu töötajate kohta tuleb transakulu väike).
Siit tuleneb ka üks majandusliku ebavõrdsuse paratamatu aspekt. Kui Kõue mõisa OÜ tellija ja ehitaja veavad oma praegused 50 töötajat kohale asfaltteel läbi Ardu (sõidukeid märgatavalt vähem lõhkudes aga veidi pikemat marsruuti pidi, kui läbi Ojasoo), ei tule sellest eriti suuremat kulu, kui aga Triigil elav inimene, kes käib üksinda autos TLN tööl, peab valima kas auk-muldtee Ojasoole või pika ringi Ardu kaudu vahet, saab sellest suurema majandusliku põntsu igal juhul. Seega Triigi-Ojasoo asfaltteerimine on just kohalike elanike huvides ning lootus seda ehitust kiirendada ja survestada suuremate kalade poolt on suht lootusetu.
Kas vallalt palka saajad elavad jätkusuutlikult? Pigem ei. Kõue vallal puudub pikema perspektiivi mõte, arengukava üldse. Ei ole paika pandud, mis on valla prioriteedid. Olen kuulnud, et öeldakse, et haridus see pole, kuigi 40% maksudest tulevat just kooli- ja lasteaiatöötajate maksude pealt (kas keegi kinnitab andmed?). Seega, kui reformitakse või optimeeritakse kohalikku haridusvõrku, kaob märgatavalt ka valla sissetulek, võivad kolgastuda terved praegused/kunagised tõmbekeskused. Tõenäolisem stsenaarium on valdade liitmine, millega kaotab rida ametnikke oma töö. Aga vallaametnik ei peaks olema ainult kulutaja. Positiivne näide on maanõunik Katti, kes ühest vähestest suudab ka projekti juhtida, äsja avati Kiruvere looderand väljaajatud rahadega Järva Arengu Partneritelt (samuti tõusva turismiperspektiivi näide).
Jätkub...
8 kommentaari:
Üks päev möödas ja kommentaare rohkem pole... Ma ei tea, kuidas teised kohalikud ajaveebipidajad, aga mina olen sellega harjunud, et ei kommenteerita. Meie kolme küla veebi loomise eesmärk oli ka pigem jagada toimunud ürituste fotosid ja meenutusi, samuti anda infot tulevikus toimuvate asjade kohta. Kohati asi sellega piirdubki, kohati on mõni ajalooline teema või muu mõtelus.
Hea tuttava jutust panin ise kõrva taha mõtte panna külade arengukavasse miljööväärtuse säilitamise, uute hoonete ehitamisel (kui tegu pole Ardu/Habaja laiendustega) talumajastiilis arhitektuuri pooldamine.
Kas Kõue vald on hea koht lastega peredele? Eks siin ole kindlasti igal lastega perel oma vaade, sõltuvalt kasvatuspõhimõtetest (kelle jaoks on ring võimalus huvialaga süvendatult tegeleda,õppida püsivust, leida uusi sõpru ja püsida eemal pahandustest, kelle jaoks lapse ringi panek tema solgutamine), sõltuvalt laste vanusest. Kel on töökoht linnas ning ei ole ka püsivalt kodus olevaid vanavanemaid, sel ei ole lihtne. Artiklis viidatud osalise kodutöö võimalus leevendaks muidugi oluliselt.
No see mu maaelu jutt on poolenisti sajatus ja fantaasia, mingis osas aga tähelepanekud külavahelt.
Traditsioonilises taluelus oli hea, kui lapsed paariks kuuks talvel kooli said, ettevalmistus reaalseks elus toimis vanemaid talutöödel abistades (mingit abstrakset tööl käimist ei olnud) ehk lapsed teadsid eeskuju järgi, milline tegelik elu ja töö on.
Ja alati on võimalus oma lapsi (suutes neid rohkem kaasata ja leida huvitatud ringijuhid) "solgutada" ehk ringitada näiteks Kõue Rahva Majas või ehk ka Freskos või Harmi Koolis, ringijuhendaja tasu kamba peale läheb kindlasti odavamaks, kui kõigile autojuht palgata, kes neid Kosele viib. Asi on pigem vanemais, kes loodavad maeiteakellele või siis ei suuda koostööd teha?
Kõue valda elama asumist kaaluvatele praegustele/tulevastele lapsevanematele lohutuseks, et koostööd tegevaid vanemaid on täiesti olemas :) Nagu juttude põhjal tean, on sellisest koostööst sündinud Habaja jalkaväljak, kus poisid hea meelega mängimas käivad. Sel õppeaastal viis üks mulle teadaolev kodune ema autotäit lapsi pidevalt Kosele karate trenni (karateklubi Diego), nii et asjad ei ole piisavalt ettevõtlike inimeste käes väljapääsmatud!
Samas ega keegi siin kandikul midagi ka ette ei too, nagu iga pool mujal.
Viimase aja siia elamaasujatest moodustab päris suure osa kohtutäiturite poolt odavalt müüdavatesse majapidamistesse sissekolijad (kellegi väljatõstmise arvelt muidugi).
Lepin depressiivse, tagasisideta, ükskõikse ja perspektiivitu küla/vallaeluga...
Ma ei elaks ju muidu siin :)
Mõte seoses sellega, et kas vallalt palka saajad elavad jätkusuutlikult ning viide hariduskulude suurele osale. Kuidas seda jätkusuutlikkust mõõta? Kui vaadata meie valla õpetajaid, siis ütlus "õpetajad on maa sool" kehtib täiega. Kui palju on Lõoke Tiiu ära teinud selleks, et elu Kõue vallas oleks parem - KKS meeskonna loomine, Kõue Rahva Maja koos kogu programmiga, Ardu Kooli Sihtasutus. Küllap on Tiiu käsi mängus ka selles, et Rõõsa Külaselts eraldiseisva seltsina tekkis ja end jõuliselt kohe kaardile mängis. Harmi õpetajad pingutavad Unustatud Mõisate mänguga, endine direktor Sirts käivitas Habaja Rahvaspordiklubi, osales Habaja külaseltsi tegemistes, viib nüüd läbi KRM lastehommikuid. Sina ju ka nüüd maasoola auväärses ametis, ehk jäi keegi ka nimetamata. Kui nii vaadata, siis on just Kõue koolide õpetajad teinud ära väga palju selleks, et elu meie kodukandis oleks vaheldusrikkam ning vahvam :)
Selles viimases ülistuslaulus on IMHO segi aetud 2 asja - jätkusuutlikkus valla palgal olles ja maa sool kui nähtus. Millest oleneb KOV jätkusuutlikkus? Kindlasti ka igast palgalisest, muidu elanikust ja 3. sektori tegijast aga kõige rohkem arukast juhtimisest ja katuse pakkumisest allasutustele, 3 sektorile ja elanikele. Kui see ei toimi, peavad need vaesed mutrikesed, kellele kohalik elu korda läheb, nühkima mitmes kohas ehk täitma mitmeid-mitmeid rolle hõreda sotsiaalse kapitaliga ja sita juhtimisega kolkapiirkonnas, et elu seal säiliks. Aga ka see ei pruugi olla piisav - trendid soodustavad kolgastumist ja nagu originaalartiklis kirjeldatud, tulevad maale elama need, kes käivad linnas tööl ja seda vähem on aega ja tahtmist kohalike probleemidega tegelda. Ja nende lapsed ei pruugi viitsida väikekoolis käia ja lähevad suuremasse õppima jne. 2001 oli Ardus 160 ja Harmis 120 õpilast. Ardu peaks olema suuremast august välja saanud aga seda ka Harmi arvelt, arvestades poliitilisi otsuseid kohaliku transpordi planeerimises. Harmile oleks vaja lisaväärtust aga valda see ei näi huvitavat. Jätkusuutlikkus on küsimärgi all nii Harmil kui Kõue vallal üldse, kes kaotaks viimasega suure osa makse miinus Habaja tõmbekeskusena.
Maa Sool - arvan, et iga tunniandjat selle arhailise loosungiga sildistada ei saa, sattusin sinna pooljuhuslikult talvise tööotsingu käigus, äärepealt oleks pidanud minema täiskohaga online-kasiinoettevõttesse kujundajaks, niipalju siis õpetajaeetikast. Arvan, et maasoolaks peaks tänapäeval nimetama kõiki neid, kellele maal meeldib ja kes seda välja näitavad, ehk kes "müüvad" maaelu, mitte ainult neid, kes õpilastel peas istuvad, neid kandidaate ikka leiab.
Mis puutub Lõokesse, siis oli ta aastatel 1983-ca. 2000 minu kooli õppealajuhtaja, koolis töötas tippajal 163 õpetajat ja käis 2.5 vahetuses 1685 kahest rahvusest õpilast. Lasnamäe paese pinnase sool?
Olgu see elavaks näiteks, et ka kõige paadunum korterielanik-trammigasõitja-surnud poetoitude sööja-müranautleja-kevadel kõnniteel koerafekaalide vahel slaalomikäija-ummikus istuja ehk looduse vähkkasvajas, linnas elaja võib kõige sellega lõpparve teha ja asuda maakohta, kus oma oskustega hoopis rohkem ära teha saab, kui kusagil anonüümses sipelgapesas.
Ka kõige paadunum korterielanik-trammigasõitja-surnud poetoitude sööja-müranautleja-kevadel kõnniteel koerafekaalide vahel slaalomikäija-ummikus istuja ehk looduse vähkkasvajas, linnas elaja võib kõige sellega lõpparve teha ja asuda maakohta, kus oma oskustega hoopis rohkem ära teha saab, kui kusagil anonüümses sipelgapesas.
S-U-P-E-R !!!
Postita kommentaar