Täiskuu Luulefestivali 2. päev, veel mõned muljed

Kuna tegemist oli rahvusvahelise festivaliga, astusid üles ka mõned väliskülalised. Ma endale festivali kataloogi ei hankinud, nüüd ei suuda tagantjärele vahet teha kahel Iiri poeedil. Ülal pildil, paremal olev Oja Petsi kloon on kas Patric Cotter või Dave Murphy. Igal juhul oleks selline luule sobinud ka Oja Petsil ette kanda - üks teos oli verbaalne eksperiment linnulaulust ähkimiseni - põnev tulemus garanteeritud.


Kauxi Ylle:

riigikene riigikene

ära sokutit oma sadama

riigikene riigikene

erästit elektrijaama

riigikene riigikene

raisasit ära kõik hiiemäe

riigikene riigikene

latse kuuri all elava

riigikene riigikene

viinad om magusas tettü

riigikene riigikene

kuis sinnu tagasi laulda

riigikene riigikene



Uskumatult ilusad haikud Sayumi Kamakuralt, Maria Petersoni tõlkes:


Üksindus tuikab
mu meelekohtades
suudle neid palun

Üksindus tuikab
mu meelekohtades
suudle neid palun



Ma hoolin sinust
kuidas saab üks taevatäht
hoolida teisest

Ma hoolin sinust
kuidas saab üks taevatäht
hoolida teisest



See kuldne ketas
kelle nimi on jumal
või ehk päike

See kuldne ketas
kelle nimi on jumal
või ehk päike




Kusjuures, täiesti uskumatult, jättis väliskülalistest mulle sügavaima mulje Rootsi väravavaht/poeet Pär Hansson, kes nägi väljagi, nagu väravavaht ja luges Rootsi keeles!
Niivõrd sugestiivselt, võimsalt, sellise vaikse poweriga, väga ilusas voolavas keeles...



Tõlkeluule puhul loeti enne eestindus ette, põhiliselt Andres Ehin, kes on ilmselt kodumaa parim ettekandja, oma võimsa, monotoonse, meheliku, kohati fataalse tooniga.





Ja Sinijärv teeb showd...

Täiskuu Luulefestivali 2. päev

Ma olen ennegi siin ajaveebis kirjutanud oma liikumistest Järva- ja Raplamaa liinil, seekord avanes võimalus sõita rahvusvahelisele luulefestivalile, mis asus küll distantsi mõttes kaugemal, kui Tallinn, Paide või Rapla, kuid tegelikult maal ehk ligidal - fooride asemel vilksatasid tee ääres rebased ja kitsed. Ma ei oska öelda muud põhjust, miks ma üldse oleksin sellisesse kohta, nagu Haimre sattunud. Aga asja juurde, mis sai alguse minu kunagise naabri Järvamaalt, Kristiina Ehini ideest korraldada oma kodukandis rahvusvaheline luulefestival! Toetas tema perekond,Rapla bossid, seda teemat käiati hommiku TVst Rapla nädalaleheni ja tulemus oli võimas!

Jõudsin ma Haimresse umbes tund peale päikeseloojangut, ehk osa showst oli juba läbi saanud, lavale kutsuti Siiri Sisask, seal esinutest mulle kõige ligemal elav Zen poetess, kes on ka Habajal ja Ardus üles astunud. Esitas ta paar oma uut laulu, natuke superstaari eelvooru meenutav esitus oli ehe ja jõuline - just nii, nagu parasjagu kõri ja võimendus lubasid.

Kauksi Ülle, maaema inkarnatsioon, kandis ette mõned regiretoorikas lood - ühes, tänapäeva elu kajastavas, maniti ka rasvaimu, tselluliiti ja plastilist opi. Süntees missugune!

Karl Martin Sinijärv, kirjanike liidu president, oli hilise õhtu kohta isegi vähe kasvumärjukest proovinud, pika jutu peale, kuidas neil Rooste Jürxiga õnnetus terve luuletuur ära teha ühtegi luulestust lugemata, ta ikkagi luges oma mäkist mõned viimased tekstid, pole ju mõtet esitada luuletust aastast 89.

Contra tegi väikse virgutusvõimlemise, vehkles ja karjus midagi Eesti suusatajate võitudest, publik taidles kaasa.

Jaak Johanson laulis mõned oma laulud, ilma alguse ja lõputa, silmad kinni, kaunilt kitarril saates.

Jaapani haikupoetessi tõlkis Maria Peterson

Festivali lõpetas müstiline Kristiina ise, kuna aeg oli lõhki, piirdus ta vaid ühe looga, kirjeldusest musta esiema otsimisest, teised tekstid jäid tal veel hinge kriipima, varsti ilmub ka uus kogu.

Ehinite perekonna tõlgetest olen ma lugenud "Kuningneitsit", "Ürgmeest" ja "Tantsib koos huntidega" - need on ilmselt parimad eestikeelsed Gestalt-psühholoogiat käsitavad teosed, tava psühholoogidele võivad need hirmu peale ajada, gestalt on omamoodi psühholoogia "Tõehetk", võimas, tõhus ja salvav, ehk tervendav.

Mis on antud teema juures minu jaoks kõige olulisem peale luule enese ehk kontsentreeritud elujanu ja inspiratsiooni? Iga küla võiks olla Haimre, maa- valla- ja külavanemad võiksid võtta kõige hullema idee, mida kuulnud on, seda toetada ja lükata, kaasata teisi tegijaid ning pressi, võtta välismaalasi kampa ja kanda kasvõi kõige väiksem küla maailmakaardile, Haimres seda tehti, võimsalt, kuid mängeldes.