Appi, võrkturundus/võrkturustus!

Olen viimased nädalad seiranud LHV vaba teema foorumis ühte threadi, mida paljud pidasid esialgu aprillinaljaks, kuna see alustati 1. aprillil ning oli sisult alama astme kütusetablettide müügimehe soov mõne LHV geekiga suuremat koostööd tegama hakata. Praeguseks on see teema foorumist kustutatud, põhjuseks toote promo neutraalses foorumis. See oli tasemel thread, naersin pisarateni ja samas värisesin õudusest, mõeldes, et kunagi sellist visa ja agressivset müügimeest ise peaks kohtama. See aga juhtus, esimene otsereklaam minu gmaili kontole, ehk on kellelgi tableti huvi, siis võtku ühendust, ma investeerin selle 3 - 1 = 2 krooni oma jalgratta uutesse kummidesse:

kiri eemaldatud viidates isikuandmete kaitse seadusele

Reisimisest, stonehengeist

Leidsin ühelt häält saidilt artikli lendamise kohta, ehk, keegi kutsub Sind kuhugi teise maailmanurka külla, käib lennupiletid välja ning loodab, et soovitud ajaks on lennujaama taksoootel kõbus, värske ja puhanud tüüp. Minu puhul see nii ei ole, ehk ei ole olnud, viimati väisasin välismaad 2001 aastal, kui Londonisse jõudes, magasin sinna kohalejõudmise ajast lõunal kuni järgmise päeva kella 16.00-ni. Vastavas mahus jällegi, ei suutnud magada peale kojujõudmist nädal hiljem. Meenus üks, võibolla Kaplinski, võibolla kellegi teise lugu Indiaanlasest, kes kuskil USA lennujaamas pingil, silmad punnis ähkis. Mis viga, mees? Lendasin läbi USA, minu hing aga ei ole veel kohale jõudnud, on kuskil poolel teel - ootan ta ära, siis hakkan minema.

Mind kutsuti rattamatkale, selle aasta sügisel. Hommikul vara hakatakse rattad järelkärul, lõuna poole sõitma, kuskil 10. aeg ollakse Karulas. Päeva jooksul tehakse paar radiaali kena kuplimaastiku peal, sama järgmine ja ülejärgmine päev, siis rattad kärule ja koju tagasi. Ma ütlesin selle peale, et kui ma Karulasse jõuaks, võiks päevakse reisiväsimust välja puhata, siis, järgmine päev vaadata, kas viitsib jalgsi veidi jalutada või midagi muud teha. Selle peale öeldi, et kindlasti on vaja ka kedagi, kes baasi kindlustaks, peale radiaale on ju kõigil kõht tühi. Siis rääkisin indiaalase loo, ütlesin, et minumeelest pole mõtet autoga tunde kihutada, seejärel kohe ratta selga hüpata, ei ole ju mõnus, see sobiks näiteks velotreeninguks, puhkus see ju ei oleks (päevad otsa kontoris passijale muidugi igasugune liigutamine ja katusesõidutamine on puhkus), iga uue koha ja situatsiooniga tuleb ju harjuda, et saabuks puhkuse laadne meeleseisund. Pakkusin välja võimaluse, et sõita ratastega Aegviidu rongile, rongiga Lõuna-Eestisse, rattaga jällegi edasi, aga selleks ei olnud ürituse korraldajal aega. Mulle öeldi, et tänapäeva inimeste energeetiline väli on niivõrd sassis, et mingit hinge tunnetamist väljapool keha ei anna olla, solgutamisega ollakse ju nii harjunud. Aga paraku seda ütlust ei saa üldistada kogu inimkonnale, nagu tõestatakse postituse alguses viidatud loos. Iialgi ei või teada, kui tundlik on teine inimene väntsutuste suhtes, mida teised elementaarsena võtta suudavad, võib tundlikule inimesele olla tapvaks. Jaapani vanasõna järgi tera ju iseennast ei lõika, seega empaatiat ja tolerantsi teiste suhtes, oma ego ja tahtmisi peale surudes.

Miks ma aga sellest kõigest oma horoskoobiveebis, mille külastatavus on viimastel päevadel kasvanud mitmekordseks, kirjutan? Leidsin sahtleid koristades oma viimase välisreisi (Tallinn-London-Oxford-Stonehenge-Tallinn) fotosid, mingi vene Zorki panniga klõpsutatud. Kusjuures, reisil, energeetilise laibana, oli jõudu aparaat välja võtta vaid kahel korral, Stonehengeil, mis tookord, suu ja sõrataudi epideemia tõttu, külastajatele suletud oli ja Londonis mingit Pink Floydi albumilt tuttavat kolossi nähes:

Stonehenge oli selle tõttu suletud, et krundil hooldasid muru lambad, kes võisid olla nakatunud, leia järgnevalt pildilt lambad:


Stonehengeil ehk selle naaberkrundil sai ööbitud, ärge detaile küsige, järgeval pildil päikesetõus:

Läbi Inglismaa autoga sõites oli tol ajal tavaline kärsahais, teinekord oli ka suuri tuleriitu näha. Põletati loomafarme, täiega. "foot and mouth" sõnu sai sel reisil pidevalt kasutatud. Ma ei julgenud eriti hamburgeritki süüa. Võibolla haigestusin pärast selle hirmust pärast, võibolla reisimisest enesest, koju jõudes paistetasin üles. Juhul, kui peaks tekkima mingi sisemine vajadus pikemaks, kaugemaks reisiks, ma võtaks selle ette (välistatud pole ka mobilisatsioon, põgenemine, eksiil vms, mida paljud vabatahtlikult harrastavad).

Millega peaks päevi õhtule saatma

Dr. Hongilt tuli selline tagasiside:

Vaatasin. Soovitan valida sellise kujunduse, mis piltide asukohta akna suurendades, vähendades ei muuda. Praegu liiguvad nii tekst kui pildid brauseri akna mõõte muutes sellega kaootiliselt kaasa. Kas see oli teadlik valik?

See on täiesti lambi skin, mida kasutan. Aitäh, et tähelepanu juhtisid, eksperimenteerin kindlasti erinevate lahendustega. Paistab, et enamus populaarseid blogisi kasutab kitsamat tsentreeritut joondust, ilmselt on sellel mingi põhjus. Samas on põnev vaadata pilte ujumas, kui akna suurust muuta.

PS! Blogi võib olla haigus. Tunnen, et kulutan ehk natuke liiga palju aega sellele, samal kui võiks tegelda millegi kasulikuga.

Olen isegi mõelnud seda, mida peaks vähem ja mida rohkem tegema ja mis on haigus ja mis on kasulik. Juhul, kui blogimine oleks haigus, peaks sellest tervenema. Selleks on vastavalt isiku haiguse määratlemisele sellega võitlemine, leppimine või kiirelt läbi põdemine (riskides surmaga, mis tuleb niikuinii). Võib muidugi ka niisama põdeda seda, et põed ja edasi kudeda. Samas, minu kogemuse järgi on haigused alati vajalikud ning õpetlikud. Mida see haigus minu jaoks tähendab: ma koondan oma mõtteid, panen need vormi, publitseerin. Kas keegi on päevikupidamise kohta kunagi öelnud "haigus"? Tõsi, vahe on sahtlisse või padja alla kirjutamisel ja publitseerimisel. Eks haigusedki ole üldsuse poolt tabuks tunnistatud ja taagaks varjatud. Võtad aga oma prozaki alla ja teed leti ees head nägu edasi. Teine võimalus on endas selgusele jõuda, haigus lõpuni läbi põdeda ja terveneda. Haigestusin eile blogipidamise haigusesse, üleeile ei osanud seda ette kujutada, järelikult homme võin sellest hoobilt terveneda.

Analüüsides Marko esitatud ülestunnistust oma võimaliku haiguse kohta edasi, peaks vaatama, mis võiks olla kasulikum, kui blogipidamine. Materiaalse maailma teenimine, vaimse maailma avastamine, mittemidagitegemine ehk mediteerimine. Mille jaoks kõik see, kui endas selgusele pole jõudnud? Ja selle jaoks on vaja enda sees kaevata, uuristada, korrastada, läbi mõelda ja kirjutada. Võibolla sama kasulik oleks vaid psühhoanalüüsi seansse võtta, kuigi blogimine võib anda vanast tugitooli-diivani suhtest hoopis mitmetahulisema ja rollisegasema võimaluse enese leidmiseks. Ma arvan, et kui on tahtmine päevikut pidada, ei saa sellest midagi kasulikumat olla. Miks ma siis veel tegelen puupakkude, vestmise, esteetika, tüpograafia ja kõige muuga? Kusagil raadiointervjuus põhjendas Triin Soomets (kummaline kokkusattumus selle blogi nimega, või kuidas?), miks ta on luuletaja, sellega, et kunstnik näiteks vajab kõiksugu stuffi: värve, lõuendit jne., tema seda ei vaja, temal on ainult sõnad. Minul aga on paratamatult kõiksugu stuffi ümberringi ja miks mitte mõnest pakust teha talu silti, kui see kellelegi korda peaks minema? Minu kätetöö on sama palju minu diivan ja tugitool, kui seda on blogi, pingist oli paar postitust ennem juba juttu. Suuremõõtmeliste asjade tegemine, nende upitamine ja jääramine tekitavad ka füüsilist koormust, mis on aluseks tervisele ja heale ööunele. Lisaks ma ei piira ennast ka ainult oma kehaga. On ju teada, et kunstnik paneb töösse oma vaimu.
Võiks veel vaadata, mis on kindlasti vähem kasulikumad tegevused, kui blogipidamine. No kindlasti teiste blogide andunud tarbimine ilma oma arvamusfiltrita ning lame kommenteerimine, seega blogipidamine on samm kirgastumise teel.