Head ujumishooaega!

Tarapala kalatiigid?:

Tarapala kelder-kabel:

Tarapala talukohal justkui oleks näha olematu hoone katuse vari:

Mustjärv Rõõsal:

Arcade

Seda Purdi mõisaalleed on kirjeldanud Tõnu kui tunnelit maale - TLN poolt tulles keera TRT maanteelt vasakule Anna kiriku juurest. Neid pilte tehes, aastal 2005, sõitsin oma esimesele tööpäevale uues kohas.

Tallinn-Paide tee

Teeme Ära 2009 infotund - Man machine Revelis

Enne Revelisse (tegelt Ülemiste sitisse) jõudmist, käisin Kehtnast Raikküla, Kohila, Hageri kaudu Laagris, kus toimus Harjumaa aasta tegijate väljakuulutamine. Sõna võtsid eelmise ja selle aasta ettevõtjad, kes rääkisid elekrikappidest kuni ettevõtete tänase missioonini - ellu jääda. Supertegusad külaaktivistid rääkisid mikrofoni oma edulugusid. Endisest Kose Kihelkonnast löödi rüütliks neli üksiküritajat. Mul oli au seista sellise legendi, nagu Tuhala nõiakaevu peanõia Ants Talioja kõrval - jep, ka mina olin üks väljavalitu (ka ülejäänud kaks auhinda läksid praegusse Kõue valda). Ning ma sain käepigistuse, tassi, lilleõie ja paberi just Kõue Sahinad rubriigi eest, nii et, tasub üritada.

Kuid nüüd õhtu põnevama sündmuse juurde. Ülemiste siti on endise dviigateli tehase hoonetkompleksi rajatav loovtööstuse linnak. Kui ma lõpuks renoveeritud Lõõtsa kuue hoonemassiivi sisse sain, valdas mind mõnus äratundmine - sada aastat tagasi voolas linna tehastesse maarahvast, muid üritajaid, et õnne otsida, seda leida tehasetöös, linnaõhus, mida tõmmata sõõrmetesse tehasest väljas. Kuid just põhilise aja tuli veeta just paekivimassiivis, oma tööpingi taga, oskuslikke liigutusi tehes, kopikat teenides, nagu nüüdki - tehaselabürindid on samad, kohati on paas asendatud klaasiga, kuid inimeste motiiv seal viibida, isegi tööpingi põhitüüp, rongimürin väljas on 100% sama, nagu on ka tehaseomaniku, tsehhijuhataja pealisülesanne, suhe töölisesse. Ülemiste sitis veendusin, et tasub investeerida vaid väikeettevõtete aktsiaisse - sarnased kolossaalkompleksid, nagu loovtööstuslinnakud on globaalsetele tõmbetuultele, mullidele, sõltuvustele muu majanduse käekäigust valla ning kontrollimatud, rajatud vaid majanduskasvu peale. Lihttöölise eeskujuks on alati tema ülemus - et sõita sama vägeva kaarikuga ning praalida sama palju kõrtsis. Paraku läheb ülemuse elujärg kiiremini eest ära, kui alama oma järgi jõuab. Sitis võib leida mõne perspektiivika väikeettevõtte, kui piisavalt sõeluda, pigem aga on tuleviku superettevõte algstaadiumis kuskil perifeerias, paari ruutmeetrise pinna peal.

All pildil olev maja on saanud endale esialgu paar plastikakent - mul ei ole meeles, kus fotograaf Koshkini suudio täpselt asus, võibolla on just tema, ilmselt Ülemiste siti loovlinnaku esimene resident oma aknaid vahetanud. Koshkin töötas sitis juba siis, kui praeguse lõõtsa tänava ees oli tõkkepuu ja ülikuri valvur, kes leebus vastu hommikut vaid sõnade "za Koshkinu" peale.

Esmakordselt nägin pronkssõduri kivist vendi-õdesid:

Ning sealsamas asus Lõõtsa 6, kena liimpuidust robotfreesitud talusilt hoonet tutvustamas. Tegelikult oli sarnane silt veel teiseski kohas, kuigi sisse sain lõpuks hoopis kolmandast uksest.

Lõõtsa 6 II korruse seminariruum oli rahvast täis, kuigi ikka jäi mulje, et Teeme Ära 2009 on väikeettevõtte innovatiivses staadiumis, kus tasub veel aktsiaid osta, paljud inimesed olid oma mulli sees, naerisid ennastunustavalt ning olid heas tujus, ettekandjad rääkisid väga konkreetselt ja lühidalt, pildil Peeter Jalakas, kes veab 1. aprillil ürituse pressikonverentsi:

Muidugi jupsis esitlustehnika, piisiid ja mäkid ja kõik muu vanaraud. Järgnev esitlus sai lõpuks käima, selgus, et on tegemist üheainsa slaidiga:

Jan Uuspõld tegi nalja, või siis mitte:

See järmine mees käib ikka ja jälle siit ajaveebist läbi, viimati oli tema nägu siin kolm päeva tagasi:

Tutvustati nänni, mida ka jagati:

Sellest kampaaniast võib tulla midagi võimsat - koos on inimesed, kellel on powerit ning puudub võlts punnitus ja fassaadism. Kampaania värviks on punane ning ühes reklaamis ütleb töötu, et on aeg otsida uusi võimalusi. Mida veel ühelt kampaanialt tahta?

Man machine Revelis

teekond rotermann - ohvitseride maja aed - spa aknad

terve klaasist korrus kiheleb, esmapilgul näib seal sekeldavat ühes rütmis lugematu arv prussakaid, ainult inimsuurused, tasapisi figuurid selginevad - need ongi inimesed - erinevate rataste, pedaalide peal - käed jalad rütmiliselt liikumas, pead kõikumas, sealsamal kõrval - saalitäis kehasi kergutamas mingite pinkide peale, sealt maha - kostub rütm: üks jaa kaks jaa üks jaa kaks jaa. Saalis, konditsioneeri käes, valguses, samas pimedused ja sügavmõtetuses.



vanalinna kooli raamatukogu. kui siin oleks Hispaania, oleks ruum jutuvadinat ja kilkeid täis - viis minutit on aega salvestuseni, see aeg istutakse vagusi.

Mikk räägib sellest ja tollest ilmast - kes ei näe toda see ei saa hakkama siin - valendavad kirstulauad annavad viimase vastuse. Vaimustame, kui vaim pääle tuleb. Hingestame, kui midagi hinge pääseb, mõtestame. Setodel on olemas praeguseni see ja too ilm - seetoo - segu paganlusest ja varakristlusest - kes ei näe seda ja toda ei näe tervikut vastandites. Võim kui paks rasvakiht - või, mis tähenas kunagi kalarasva. Lugu kui loomine, peet, kaalikas kui loom. Indiaani lühikesed saunalaulud heiiaa-heiaaaaaaa, et higitelgis hinge ei heidaks. Mees tervitab saunalisi "jummal sannas", saunalised vastu "jummal ant leili" Ning indiaanlased kargavad ekstaatiliselt hommikuni: üks jaa kaks jaa üks jaa kaks jaa. Lugu kui number 10. Kui ei oleks neid pilte, ei usukski seda lugu.

Reisimisest, stonehengeist

Leidsin ühelt häält saidilt artikli lendamise kohta, ehk, keegi kutsub Sind kuhugi teise maailmanurka külla, käib lennupiletid välja ning loodab, et soovitud ajaks on lennujaama taksoootel kõbus, värske ja puhanud tüüp. Minu puhul see nii ei ole, ehk ei ole olnud, viimati väisasin välismaad 2001 aastal, kui Londonisse jõudes, magasin sinna kohalejõudmise ajast lõunal kuni järgmise päeva kella 16.00-ni. Vastavas mahus jällegi, ei suutnud magada peale kojujõudmist nädal hiljem. Meenus üks, võibolla Kaplinski, võibolla kellegi teise lugu Indiaanlasest, kes kuskil USA lennujaamas pingil, silmad punnis ähkis. Mis viga, mees? Lendasin läbi USA, minu hing aga ei ole veel kohale jõudnud, on kuskil poolel teel - ootan ta ära, siis hakkan minema.

Mind kutsuti rattamatkale, selle aasta sügisel. Hommikul vara hakatakse rattad järelkärul, lõuna poole sõitma, kuskil 10. aeg ollakse Karulas. Päeva jooksul tehakse paar radiaali kena kuplimaastiku peal, sama järgmine ja ülejärgmine päev, siis rattad kärule ja koju tagasi. Ma ütlesin selle peale, et kui ma Karulasse jõuaks, võiks päevakse reisiväsimust välja puhata, siis, järgmine päev vaadata, kas viitsib jalgsi veidi jalutada või midagi muud teha. Selle peale öeldi, et kindlasti on vaja ka kedagi, kes baasi kindlustaks, peale radiaale on ju kõigil kõht tühi. Siis rääkisin indiaalase loo, ütlesin, et minumeelest pole mõtet autoga tunde kihutada, seejärel kohe ratta selga hüpata, ei ole ju mõnus, see sobiks näiteks velotreeninguks, puhkus see ju ei oleks (päevad otsa kontoris passijale muidugi igasugune liigutamine ja katusesõidutamine on puhkus), iga uue koha ja situatsiooniga tuleb ju harjuda, et saabuks puhkuse laadne meeleseisund. Pakkusin välja võimaluse, et sõita ratastega Aegviidu rongile, rongiga Lõuna-Eestisse, rattaga jällegi edasi, aga selleks ei olnud ürituse korraldajal aega. Mulle öeldi, et tänapäeva inimeste energeetiline väli on niivõrd sassis, et mingit hinge tunnetamist väljapool keha ei anna olla, solgutamisega ollakse ju nii harjunud. Aga paraku seda ütlust ei saa üldistada kogu inimkonnale, nagu tõestatakse postituse alguses viidatud loos. Iialgi ei või teada, kui tundlik on teine inimene väntsutuste suhtes, mida teised elementaarsena võtta suudavad, võib tundlikule inimesele olla tapvaks. Jaapani vanasõna järgi tera ju iseennast ei lõika, seega empaatiat ja tolerantsi teiste suhtes, oma ego ja tahtmisi peale surudes.

Miks ma aga sellest kõigest oma horoskoobiveebis, mille külastatavus on viimastel päevadel kasvanud mitmekordseks, kirjutan? Leidsin sahtleid koristades oma viimase välisreisi (Tallinn-London-Oxford-Stonehenge-Tallinn) fotosid, mingi vene Zorki panniga klõpsutatud. Kusjuures, reisil, energeetilise laibana, oli jõudu aparaat välja võtta vaid kahel korral, Stonehengeil, mis tookord, suu ja sõrataudi epideemia tõttu, külastajatele suletud oli ja Londonis mingit Pink Floydi albumilt tuttavat kolossi nähes:

Stonehenge oli selle tõttu suletud, et krundil hooldasid muru lambad, kes võisid olla nakatunud, leia järgnevalt pildilt lambad:


Stonehengeil ehk selle naaberkrundil sai ööbitud, ärge detaile küsige, järgeval pildil päikesetõus:

Läbi Inglismaa autoga sõites oli tol ajal tavaline kärsahais, teinekord oli ka suuri tuleriitu näha. Põletati loomafarme, täiega. "foot and mouth" sõnu sai sel reisil pidevalt kasutatud. Ma ei julgenud eriti hamburgeritki süüa. Võibolla haigestusin pärast selle hirmust pärast, võibolla reisimisest enesest, koju jõudes paistetasin üles. Juhul, kui peaks tekkima mingi sisemine vajadus pikemaks, kaugemaks reisiks, ma võtaks selle ette (välistatud pole ka mobilisatsioon, põgenemine, eksiil vms, mida paljud vabatahtlikult harrastavad).