Arcade

Seda Purdi mõisaalleed on kirjeldanud Tõnu kui tunnelit maale - TLN poolt tulles keera TRT maanteelt vasakule Anna kiriku juurest. Neid pilte tehes, aastal 2005, sõitsin oma esimesele tööpäevale uues kohas.

Appi, võrkturundus/võrkturustus!

Olen viimased nädalad seiranud LHV vaba teema foorumis ühte threadi, mida paljud pidasid esialgu aprillinaljaks, kuna see alustati 1. aprillil ning oli sisult alama astme kütusetablettide müügimehe soov mõne LHV geekiga suuremat koostööd tegama hakata. Praeguseks on see teema foorumist kustutatud, põhjuseks toote promo neutraalses foorumis. See oli tasemel thread, naersin pisarateni ja samas värisesin õudusest, mõeldes, et kunagi sellist visa ja agressivset müügimeest ise peaks kohtama. See aga juhtus, esimene otsereklaam minu gmaili kontole, ehk on kellelgi tableti huvi, siis võtku ühendust, ma investeerin selle 3 - 1 = 2 krooni oma jalgratta uutesse kummidesse:

kiri eemaldatud viidates isikuandmete kaitse seadusele

Teeme Ära 2009 infotund - Man machine Revelis

Enne Revelisse (tegelt Ülemiste sitisse) jõudmist, käisin Kehtnast Raikküla, Kohila, Hageri kaudu Laagris, kus toimus Harjumaa aasta tegijate väljakuulutamine. Sõna võtsid eelmise ja selle aasta ettevõtjad, kes rääkisid elekrikappidest kuni ettevõtete tänase missioonini - ellu jääda. Supertegusad külaaktivistid rääkisid mikrofoni oma edulugusid. Endisest Kose Kihelkonnast löödi rüütliks neli üksiküritajat. Mul oli au seista sellise legendi, nagu Tuhala nõiakaevu peanõia Ants Talioja kõrval - jep, ka mina olin üks väljavalitu (ka ülejäänud kaks auhinda läksid praegusse Kõue valda). Ning ma sain käepigistuse, tassi, lilleõie ja paberi just Kõue Sahinad rubriigi eest, nii et, tasub üritada.

Kuid nüüd õhtu põnevama sündmuse juurde. Ülemiste siti on endise dviigateli tehase hoonetkompleksi rajatav loovtööstuse linnak. Kui ma lõpuks renoveeritud Lõõtsa kuue hoonemassiivi sisse sain, valdas mind mõnus äratundmine - sada aastat tagasi voolas linna tehastesse maarahvast, muid üritajaid, et õnne otsida, seda leida tehasetöös, linnaõhus, mida tõmmata sõõrmetesse tehasest väljas. Kuid just põhilise aja tuli veeta just paekivimassiivis, oma tööpingi taga, oskuslikke liigutusi tehes, kopikat teenides, nagu nüüdki - tehaselabürindid on samad, kohati on paas asendatud klaasiga, kuid inimeste motiiv seal viibida, isegi tööpingi põhitüüp, rongimürin väljas on 100% sama, nagu on ka tehaseomaniku, tsehhijuhataja pealisülesanne, suhe töölisesse. Ülemiste sitis veendusin, et tasub investeerida vaid väikeettevõtete aktsiaisse - sarnased kolossaalkompleksid, nagu loovtööstuslinnakud on globaalsetele tõmbetuultele, mullidele, sõltuvustele muu majanduse käekäigust valla ning kontrollimatud, rajatud vaid majanduskasvu peale. Lihttöölise eeskujuks on alati tema ülemus - et sõita sama vägeva kaarikuga ning praalida sama palju kõrtsis. Paraku läheb ülemuse elujärg kiiremini eest ära, kui alama oma järgi jõuab. Sitis võib leida mõne perspektiivika väikeettevõtte, kui piisavalt sõeluda, pigem aga on tuleviku superettevõte algstaadiumis kuskil perifeerias, paari ruutmeetrise pinna peal.

All pildil olev maja on saanud endale esialgu paar plastikakent - mul ei ole meeles, kus fotograaf Koshkini suudio täpselt asus, võibolla on just tema, ilmselt Ülemiste siti loovlinnaku esimene resident oma aknaid vahetanud. Koshkin töötas sitis juba siis, kui praeguse lõõtsa tänava ees oli tõkkepuu ja ülikuri valvur, kes leebus vastu hommikut vaid sõnade "za Koshkinu" peale.

Esmakordselt nägin pronkssõduri kivist vendi-õdesid:

Ning sealsamas asus Lõõtsa 6, kena liimpuidust robotfreesitud talusilt hoonet tutvustamas. Tegelikult oli sarnane silt veel teiseski kohas, kuigi sisse sain lõpuks hoopis kolmandast uksest.

Lõõtsa 6 II korruse seminariruum oli rahvast täis, kuigi ikka jäi mulje, et Teeme Ära 2009 on väikeettevõtte innovatiivses staadiumis, kus tasub veel aktsiaid osta, paljud inimesed olid oma mulli sees, naerisid ennastunustavalt ning olid heas tujus, ettekandjad rääkisid väga konkreetselt ja lühidalt, pildil Peeter Jalakas, kes veab 1. aprillil ürituse pressikonverentsi:

Muidugi jupsis esitlustehnika, piisiid ja mäkid ja kõik muu vanaraud. Järgnev esitlus sai lõpuks käima, selgus, et on tegemist üheainsa slaidiga:

Jan Uuspõld tegi nalja, või siis mitte:

See järmine mees käib ikka ja jälle siit ajaveebist läbi, viimati oli tema nägu siin kolm päeva tagasi:

Tutvustati nänni, mida ka jagati:

Sellest kampaaniast võib tulla midagi võimsat - koos on inimesed, kellel on powerit ning puudub võlts punnitus ja fassaadism. Kampaania värviks on punane ning ühes reklaamis ütleb töötu, et on aeg otsida uusi võimalusi. Mida veel ühelt kampaanialt tahta?

Kinnisvaraturg kui püramiidturundus

Kaks aastat tagasi oli paarikümne viimase aasta kuivem suvi - kuivasid kaevud ja allikad, hääbusid ojad ja jõed. Rahakosed seevastu voolasid kohisedes nende taskusse, kes vaid panka külastada viitsisid. Mille peale raha kulutada? Selle peale, mille väärtus kõige rohkem tõuseb. Tol ajal, Järvamaal elades, panin mitme maja puhul tähele, et neid oli mitu korda müügis: algul odavamalt, hiljem investeerija vaheltkasuga kallimalt. Kaks korda on müügis olnud ka Triigi vana Vallamaja: kunagi 700000 eegiga evitud majale pandi peale 400000 plekkind katus. Paraku, paraku, kõrbevad püramiidiskeemil viimasena tulijad. Kas 1190000, ehk ilma vaheltkasuta vallamaja müük oleks praegu tõhus ost? Nägin täna maja maaklerit, Margust, kes ütles, et huvilisi on. Minu õnnistus võimalikule ostjale ja paksu tengelpunga maja renoveerimisel! Tuleb mainida ka vanast vallamajast paari kilomeetri kaugusel asuvat sarnases viletsas seisus Triigi mõisa, mille äriplaan, aastast 2007, tuleb ilmselt põhjalikult üle vaadata läbi 2008 aasta finantsprisma. Ja kesse ütles, et nafta hind jõuab 50 taala kanti tagasi?

Hall arheoloogia

On olemas valge, läbipaistev, ehk ametlik arheoloogia ja must arheoloogia. Valge jaguneb omakorda allvee-, aero-, pinnase-, teoreetiliseks jne. You name it. Must arheoloogia on seotud omakasuga - kaevatakse lahti ja rüüstatakse täiskuuöödel haudasid, tuhnitakse muinaslahinguväljadel ja Sinimägedes. Parem kraam korjatakse üles ja müüakse läände, ebahuvitav jäetakse vedelema. Musta arheoloogi poolt puistatud kultuurkiht on suhteliselt väärtusetu - paremad hauapanused on vehkat pand. Musti arheolooge seostatkse tihiti detektoristidega - aardeküttidega, kes kasutavad metallidetektoreid. Arheoloogidel on isegi plaan detektorid üldse ära keelata. Detektoristid aga väidavad, et nemad on puhtad poisid ning detektorite keelamine ei muudaks midagi - mustad jõud tegutseksid ikka edasi, sest neil on sügavalt poogen. Ka ATV foorumlased väidavad, et nemad on kultuursed inimesed, kaitsealade metsa alla sõidavad rööpad sisse hoppis mingid paadund pätid. Detektoristid jälle ütlevad, et arheoloogid on tavaliselt joodikud ja lõhuvad muististed väljakaevamisel ise ära, kaotavad ära jne. Detektoristide foorumis on teema, kuhu pannakse välja oma nodi, mida leitakse.

Minu, halli aReheoloogi, viimased leiud, leiad siit piltidelt. Läksin mina ükspäev Aela Hiide palvlema, aga ei leidnud hambakivi üles. Juhtusin hoopis ebaseadusliku prügimäe peale.
Saak: kaks akent, ühel isegi klaasid ees. Sinna jäi: veel neli akent (üheklaasilised, ilma klaasideta), plekkahjuplekke, mingit soojustusmaterjali, lillepotte jm. Raudhinged ma leidsin jaanitule lõkkeaset läbi kammides, mul on neid vaja kuuri uste hingedeks. Kahjuks ma ei leidnud hingede vastuseid, mis posti külge käivad. Seaduse järgi peaks ma minema kuhugi arheoloogiavastuvõtupunkti ning loovutama väärtuslikud leiud riigile, nende väärtuse eest 1/2 rahaliselt vastu saades. No kuidagi imelik on pehkinud aknaid ja roostes hingi kuhugi loovutada. Seega, halli arheoloogina, restaureerin need ise ja kõik huvilised võivad neid imeltleda peatselt minu kodumuuseumis. Kes pikale lainele edasi jääb, näeb kindlasti tulevikus, kuidas need esemed peale taastamist välja nägema hakkavad. Vanade akende taastamisega alustasin kolm aastat tagasi, põhjaliku restaureerimisjuhise leiab muinsuskaitseameti lehelt. Halli arheoloogina ma detektorit ei kasuta, lõkkeasemes oleks abi olnud termomeetrist, poolsulanud tosse pidin jahutama läbi niiske rohu joostes.

Millega peaks päevi õhtule saatma

Dr. Hongilt tuli selline tagasiside:

Vaatasin. Soovitan valida sellise kujunduse, mis piltide asukohta akna suurendades, vähendades ei muuda. Praegu liiguvad nii tekst kui pildid brauseri akna mõõte muutes sellega kaootiliselt kaasa. Kas see oli teadlik valik?

See on täiesti lambi skin, mida kasutan. Aitäh, et tähelepanu juhtisid, eksperimenteerin kindlasti erinevate lahendustega. Paistab, et enamus populaarseid blogisi kasutab kitsamat tsentreeritut joondust, ilmselt on sellel mingi põhjus. Samas on põnev vaadata pilte ujumas, kui akna suurust muuta.

PS! Blogi võib olla haigus. Tunnen, et kulutan ehk natuke liiga palju aega sellele, samal kui võiks tegelda millegi kasulikuga.

Olen isegi mõelnud seda, mida peaks vähem ja mida rohkem tegema ja mis on haigus ja mis on kasulik. Juhul, kui blogimine oleks haigus, peaks sellest tervenema. Selleks on vastavalt isiku haiguse määratlemisele sellega võitlemine, leppimine või kiirelt läbi põdemine (riskides surmaga, mis tuleb niikuinii). Võib muidugi ka niisama põdeda seda, et põed ja edasi kudeda. Samas, minu kogemuse järgi on haigused alati vajalikud ning õpetlikud. Mida see haigus minu jaoks tähendab: ma koondan oma mõtteid, panen need vormi, publitseerin. Kas keegi on päevikupidamise kohta kunagi öelnud "haigus"? Tõsi, vahe on sahtlisse või padja alla kirjutamisel ja publitseerimisel. Eks haigusedki ole üldsuse poolt tabuks tunnistatud ja taagaks varjatud. Võtad aga oma prozaki alla ja teed leti ees head nägu edasi. Teine võimalus on endas selgusele jõuda, haigus lõpuni läbi põdeda ja terveneda. Haigestusin eile blogipidamise haigusesse, üleeile ei osanud seda ette kujutada, järelikult homme võin sellest hoobilt terveneda.

Analüüsides Marko esitatud ülestunnistust oma võimaliku haiguse kohta edasi, peaks vaatama, mis võiks olla kasulikum, kui blogipidamine. Materiaalse maailma teenimine, vaimse maailma avastamine, mittemidagitegemine ehk mediteerimine. Mille jaoks kõik see, kui endas selgusele pole jõudnud? Ja selle jaoks on vaja enda sees kaevata, uuristada, korrastada, läbi mõelda ja kirjutada. Võibolla sama kasulik oleks vaid psühhoanalüüsi seansse võtta, kuigi blogimine võib anda vanast tugitooli-diivani suhtest hoopis mitmetahulisema ja rollisegasema võimaluse enese leidmiseks. Ma arvan, et kui on tahtmine päevikut pidada, ei saa sellest midagi kasulikumat olla. Miks ma siis veel tegelen puupakkude, vestmise, esteetika, tüpograafia ja kõige muuga? Kusagil raadiointervjuus põhjendas Triin Soomets (kummaline kokkusattumus selle blogi nimega, või kuidas?), miks ta on luuletaja, sellega, et kunstnik näiteks vajab kõiksugu stuffi: värve, lõuendit jne., tema seda ei vaja, temal on ainult sõnad. Minul aga on paratamatult kõiksugu stuffi ümberringi ja miks mitte mõnest pakust teha talu silti, kui see kellelegi korda peaks minema? Minu kätetöö on sama palju minu diivan ja tugitool, kui seda on blogi, pingist oli paar postitust ennem juba juttu. Suuremõõtmeliste asjade tegemine, nende upitamine ja jääramine tekitavad ka füüsilist koormust, mis on aluseks tervisele ja heale ööunele. Lisaks ma ei piira ennast ka ainult oma kehaga. On ju teada, et kunstnik paneb töösse oma vaimu.
Võiks veel vaadata, mis on kindlasti vähem kasulikumad tegevused, kui blogipidamine. No kindlasti teiste blogide andunud tarbimine ilma oma arvamusfiltrita ning lame kommenteerimine, seega blogipidamine on samm kirgastumise teel.

Talusildi tellimused

Juhtus eile nii, et sain korraga kolm tellimust talu/küla siltidele. Põhjuseks asjaolu, et talgutel Kõue külade rahva maja juures, kus külakiike parandasin, sattus kaasas olema üks miniatuurne küla nime kujutav tahvel. Seda nähes tahtis omale silti ka Visemanni taluomanik ja Palu külavanem. Hiljem helistas Mudasilla peremees ja pakkus omalt poolt hinna, mille eest silti saada. Kuna väljapakutud hinna eest olen nõus korraliku töö tegema ja see võiks määrata ka orienteeruva hinna teistele töödele, võtan Mudasilla esimesena käsile. Pean ütlema ka, et tegu on ideaalse tellijaga, vähemalt töö tellimuse esitamise ajal, kuna ta ütles, et ei sea mingeid piiranguid peale hinna, annab loojale vabad käed, sest nii pidi tulemus kõige parem tulema. Oma juba üle kuueteistaastase kujunduskogemuse juures tellimustöödel, võin öelda, et nii sünnib kindlasti parim tulemus. Kõik need kaagutajad ja inisejad, kes pistdetailides kinni või need, kes ise midagi välja pakkumata esialgset kujundust nähes õhku ahmima ja ohkima hakkavad, viivad terve töö positiivse energia ja eheda lõpptulemuse alla. Tüüpiline olukord on, kus kunstnik-prostituut teeb tööd vaid raha pärast, tulemuseks kõik see hallkirju hägune infomassiivrämps, mis meid ümbritseb. Kujundaja-üksiküritaja-individualist, kelleks ma ennast pean, loob head tulemust vaid juhul, kui

a) tellija teab ise täpselt, mida saada tahab
b) tellija usaldab teostajat

Elementaarsena lisandub sinna muidugi hea tasu/muud hüved teostajale ja tegelik huvi hea tulemuse vastu tellija poolt, mis tagab sisemise motivatsiooni, et koostöö õnnestuks.

Ka ei tasu uskuda neid agentuure-ettevõtteid, kes ennast väga hästi läbisaavate rõõmsameelsete ülihea atmosfääriga kollektiividena välja reklaamivad ja sellega kõiksugu heauskseid kliente ligi meelitavad - kehtivad ikkagi juhtimise, kollektiivisisesed reeglid, kõik inimesed on oma hädadega, mõni lihtsalt neid alla surudes/peites, oluline on ikkagi tegelik hea kontakt tellija-teostaja isikute vahel.