Valimisvanker veereb...

Üldiselt olen ma peitnud telefoni praeguseks ära, sest pidevalt helistatakse ja üritatakse mind kandideerima panna KOV valimistel. Arvata võib, et minu värbamine paneks liitlaste heaks tööle ka ühe väga tõhusa kohaliku propagandamasina-ajaveebi, S-veebi, mille ulatus on vaata et suurem, kui kohalikul vallalehel. Just ajaveebi neutraalsuse taotlus on põhjus, miks ma ilmselt ei kandideeri, põnev oleks muidugi potentsiaalsete oponentide pakkumine ka ära kuulata, kuigi telefon on praeguseks juba peidetud. Miks ma veel selle aasta valimised kandideerimata mööda tahan saata? Pean tunnistama, et ei ole praktiliselt kunagi valimas käinud. Trä-vallis elades oli võim liiga kauge, Järvamaal elasin ja töötasin erafirmas, kuhu kohalik poliitika praktiliselt ei jõudnud, kui vaid siis Roosna-Alliku vallavanema ja volikogu esimehe näol, kes mõisa käisid uudistamas. Kõuel olid viimased valimised verised, peksti ja vahetati värvi ka pärast tulemusi, Maalehe veergudelgi. Nii et, teritan sulge ja olen see hooaeg objektiivne, kogemus vaatlejana puudu, ehk kunagi vanemana üritan.

Valmisringkonnad Kõuel:

Teeme Ära 2009 pressikonverents, 3D scannimine, kesk-eesti Veneetsia, kõik ilma naljata

Üldiselt oli tänane Teeme ära pressikonverents IT kolledzis põnev, informatiivne, rahvarohke, isegi väga, aga veidi juba liiga suurele ringile ehk fookus hajus, ei olnud nii innustavat õhkkonda enam, kuid toimis siiski väga hästi.

Üks ürituse eesmärke on aidata poliitikuid, et nad saaksid aru, et on ka kodanikud, heidaksid oma ametnikukestad ning mõtleksid inimesena kaasa. Ei tohiks üldse öelda "nemad", see eristab.

Kummaline, et mingi hetk imbuvad kunagised konspiratsiooniteooriad avalikku arutellu ning kõik saavad aru, et nii ongi - see näitab, kui võltsettekujututustes me elame. Rainer Nõlvak tutvustab teooriat, mis näitab, et raha tähendab võlga, EEK on tagatud EUROga, EURO aga kanasitaga:

Otseühenduses oldi Obama kampaaniameistriga, kes kasutas oma osariigis miljonit vabatahtlikku, keskmine inimene annetas presidendi heaks kuskil nelikümmend taala. See ülekanne oli tõeline kultuuridevaheline konflikt. Peeter Jalakas küsis midagi tädi käest, see hakkas oma ettekaanet pidama, kuskil paarkümmend minutit ülikonsentreeritud kõnet, kõigest, mida ta Baracki heaks tegi, kuidas see toimis ning kuidas eestlased seda knõuhaud saaksid kasutada, paar korda ülekanne katkes ning ta hakkas peaaegu algusest peale oma kõne pidama. Saalis oli üks mees, kes küsis, miks poliitikud valetavad, miks Palmaru Sakala maha tõmbas ning puudega inimesed pinssi ei saanud, ta tahtis kohutavalt ka selle USA daami käest midagi küsida, aga ei saanud.

Konverentsil kohtusin Prontoga, kes 3D skänneri-printeri tehnoloogiat aretab. Ta pidi saama kasutada riista, millega kõiksugu kraami alates pisividinatest kuni maastikeni punktidena kirjedada saab. Tarkvara pool olla katsetusel, riistavara võimaldab teoreetiliselt skännida kuni kilomeetri kauguselt. Võta aga skänner Paetee vallitorni kaasa ja digiteeri kogu ümbritsev maastik sisse või mine mõne vareme juurde, millel kultuuriväärtus aga mis laguneb ning talleta see. Või tule iga aasta ning talleta asja kadu. 3D printimise poole pealt oli tal näidata üks prinditud plastikjupp, mis väga kõva oli. Olemas on 3D printer, mille väljundiks on vahast ese, metallikunstnikele, pabermassiprodukt, kõiksugu tehnoloogiaid, mis tulevikus kindlasti igapäevakasutuses nagu 2D printerid praegu. Kujuta ette, kui su Stihl 070 annab mingi julla otsad. Odavam, kui Ebayst tellides, on tellida selle julla 3D fail ning see ise välja printida! 3D skännimine-printimine on hetkel sellisel friigi faasis, et mind, kui vana kooli 3D guurut kampa saades võiks Pronto oma RapidAgendaga kohaliku turu hoobilt vallutada. Nõustusin esialgu osalema Koorti kitse skännimisel, jääge lainele!

Ning viimaks õnnestus mul koduteel niiviisi sulalägasse sisse sõita, et mootoripütid on vett täis. Eks homme vaatan, mis tehnoloogiat kasutan (imemisvoolik), et mootorile elu sisse puhuda.

1. aprilli nali juhtus aga kaks päeva tagasi, kui mulle helistati, ning arvati, et ma olen kuulus pottsepp ja geniaalne ahjulappija Juhan, kes ma muidugi ka teiste asjade kõrvalt olen. Mees konsulteeris minuga paarkümmend minutit, ahjuladumiseni (õnneks) ma ei jõudnud.

Emotsioonidest, poliitikutest

Vaatasin eile ERR arhiivist mingit poliitikutevaba poliitikasaadet, kenade rahvusmustritega stuudiokujundusega, üllatusena sai Kõu tigupostiaeglase ühenduse kaudu väga hästi streamida - vaid paaril korral panin saate bufferdama. Saates oli ka Indrek Neivelt - minu kunagine naaber Järvamaalt ning ta päästis saate, kuigi superhea oli ka Raivo Vare, kelle iganes naaber ja misiganes mees ta ka ei oleks, veel paar meest oli stuudios, kellest akadeemia Nord õppejõud esines kõige segasemate avaldustega. Mis siis toimub riigis? Kui Sa pole just töötu, võlgades, pankroti äärel, juba pankrotis, enesetappu sooritamas teiste ükskõiksuse või võlgade pärast, hüljatud, kodust väljatõstetud või seda peatselt kogemas, külmas, näljas jne., võib olla, et oled riigikogus, valitususes ja ketrad plaati, et kõik on enam-vähem korras, pole häda midagi ja mingeid muutuseid ühiskond ei vaja. Sellist käitumist peetakse võibolla isegi normiks ühiskondlike tegelaste puhul, et ajad oma asja edasi ning sind ei pea huvitma, mis ümberringi toimub. Näiteks oodati minult, et ajan vabatahtlikult edasi koduvalla reklaami- ja arendusüritust, olles kõvasti tappa saanud vallalehes, kusjuures minu kraesse pandi ka vallalehe bläki tõttu kellegi teise jamad. Tegelikult see ongi norm, prozakikirbelõhnaline tegelikkus, et istud oma postil ja teed head nägu, ingnoreerid virtsa, mida sinu poole loobitakse, ignorantsuse ja valitsemise praegune ideaal, mida vähem lihaseid näos liigub, seda kõvem nina oled, seda kõrgemale on võimalik ühiskondlikul redelil ronida. Kujutage endale ette näiteks Breznevi, Hitleri, Ansipi, Maripuu miimikat ja näolihastekontrolli - tase. Sellistele kohtadele jõudmiseks on emotsionaalse intelligentsi tasandail vaja väga palju tagasilööke ning nendest ülesaamist. Kui sa just pole viiekümnendat inimpõlve krahv, kel kõrkus ja ülbus, kehahoiakud ja nipsakus, duellivalmidus ja epeemõõk sündises kaasas, on kaks võimalust: kas asud kriitika ja tagasilöökidega silmitsi, teed oma analüütilised järeldused ning muudad vastavalt sellele oma tegevust ja põhimõtteid, jäädes endaks muutes ennast või teed tuima näo pähe ja tegutsed edasi, nagu poleks midagi juhtunud. Millist meetodit kasutab praegune valitsus?

Karm, kuid tegelik reaalsus on see, et raha ei ole ega tule, riigi tasandil. Odava laenuraha jõul on põhiliselt sisetarbimiga viidud lakke palganumbrid, muud kulutused, efektiivsust tõstmata. Pidu on läbi saanud kellele varem, kellele hiljem, naabrist käruvalmistaja, kellel veel suvel kaks jörssi palgalisena hoovil keevitust tegid, viib peagi EMEXisse oma rauavaltsid, muud suuremad seadmed, ning ei saa enam keevitajana tööle minnes samagi suurt palka, kui tema kunagised töölised. Erasektori shokk jõudis kohale juba kaks kvartalit tagasi, aruannete miinuspoolel olevate punaste küünalde tõttu panid targemad juba siis pillid kotti, kes kaua muneb, või kellel suur laojääk, võib saada veel suurema paugu. Eksport kõrgele ajatud palgasooviga kvalifitseerimata tööjõu baasil enam ei toimi. Võõrtööjõud tekitab pikemas perspektiivis suuri sotsiaalseid probleeme. Aga valitsus sitsib edasi.

Selles mõttes on Indrek Neivelti lõpuks avalikult välja pakutud EEK kursi devalveerimine hea lahendus, et suurendab riigi konkurentsivõimet totaalselt, ühiskonna lõikes, iga krooni pealt, erasektor niikuinii suudab sellele operatiivselt reageerida. Paistab, et valitsus oma kulusid kokku ei kavatse tõmmata, pensioneid vähendada jne. Paraku on lõpukorral reservid, riigilaenu intress kõrge, varsti oleme terve kambaga kuival. Siis on devalveerimine juba vältimatu ning seda tuleb teha rohkem - näiteks 50%, pankade kaela pole mõtet midagi ajada, mille pärast meil siis vaitsus ja Eesti pank üldse on? Tainapead.

Kiire haldusreformi läbiviimise kohta ütles üks mees, et tulekahju kustutada pole mõtet kiirustades - keegi võib ämbriga piki pead saada.