Millega peaks päevi õhtule saatma

Dr. Hongilt tuli selline tagasiside:

Vaatasin. Soovitan valida sellise kujunduse, mis piltide asukohta akna suurendades, vähendades ei muuda. Praegu liiguvad nii tekst kui pildid brauseri akna mõõte muutes sellega kaootiliselt kaasa. Kas see oli teadlik valik?

See on täiesti lambi skin, mida kasutan. Aitäh, et tähelepanu juhtisid, eksperimenteerin kindlasti erinevate lahendustega. Paistab, et enamus populaarseid blogisi kasutab kitsamat tsentreeritut joondust, ilmselt on sellel mingi põhjus. Samas on põnev vaadata pilte ujumas, kui akna suurust muuta.

PS! Blogi võib olla haigus. Tunnen, et kulutan ehk natuke liiga palju aega sellele, samal kui võiks tegelda millegi kasulikuga.

Olen isegi mõelnud seda, mida peaks vähem ja mida rohkem tegema ja mis on haigus ja mis on kasulik. Juhul, kui blogimine oleks haigus, peaks sellest tervenema. Selleks on vastavalt isiku haiguse määratlemisele sellega võitlemine, leppimine või kiirelt läbi põdemine (riskides surmaga, mis tuleb niikuinii). Võib muidugi ka niisama põdeda seda, et põed ja edasi kudeda. Samas, minu kogemuse järgi on haigused alati vajalikud ning õpetlikud. Mida see haigus minu jaoks tähendab: ma koondan oma mõtteid, panen need vormi, publitseerin. Kas keegi on päevikupidamise kohta kunagi öelnud "haigus"? Tõsi, vahe on sahtlisse või padja alla kirjutamisel ja publitseerimisel. Eks haigusedki ole üldsuse poolt tabuks tunnistatud ja taagaks varjatud. Võtad aga oma prozaki alla ja teed leti ees head nägu edasi. Teine võimalus on endas selgusele jõuda, haigus lõpuni läbi põdeda ja terveneda. Haigestusin eile blogipidamise haigusesse, üleeile ei osanud seda ette kujutada, järelikult homme võin sellest hoobilt terveneda.

Analüüsides Marko esitatud ülestunnistust oma võimaliku haiguse kohta edasi, peaks vaatama, mis võiks olla kasulikum, kui blogipidamine. Materiaalse maailma teenimine, vaimse maailma avastamine, mittemidagitegemine ehk mediteerimine. Mille jaoks kõik see, kui endas selgusele pole jõudnud? Ja selle jaoks on vaja enda sees kaevata, uuristada, korrastada, läbi mõelda ja kirjutada. Võibolla sama kasulik oleks vaid psühhoanalüüsi seansse võtta, kuigi blogimine võib anda vanast tugitooli-diivani suhtest hoopis mitmetahulisema ja rollisegasema võimaluse enese leidmiseks. Ma arvan, et kui on tahtmine päevikut pidada, ei saa sellest midagi kasulikumat olla. Miks ma siis veel tegelen puupakkude, vestmise, esteetika, tüpograafia ja kõige muuga? Kusagil raadiointervjuus põhjendas Triin Soomets (kummaline kokkusattumus selle blogi nimega, või kuidas?), miks ta on luuletaja, sellega, et kunstnik näiteks vajab kõiksugu stuffi: värve, lõuendit jne., tema seda ei vaja, temal on ainult sõnad. Minul aga on paratamatult kõiksugu stuffi ümberringi ja miks mitte mõnest pakust teha talu silti, kui see kellelegi korda peaks minema? Minu kätetöö on sama palju minu diivan ja tugitool, kui seda on blogi, pingist oli paar postitust ennem juba juttu. Suuremõõtmeliste asjade tegemine, nende upitamine ja jääramine tekitavad ka füüsilist koormust, mis on aluseks tervisele ja heale ööunele. Lisaks ma ei piira ennast ka ainult oma kehaga. On ju teada, et kunstnik paneb töösse oma vaimu.
Võiks veel vaadata, mis on kindlasti vähem kasulikumad tegevused, kui blogipidamine. No kindlasti teiste blogide andunud tarbimine ilma oma arvamusfiltrita ning lame kommenteerimine, seega blogipidamine on samm kirgastumise teel.