Mõned kaardistused, hooaja trendid ning blogimise hooaja lõpu algus

Rainer (mitte Nõlvak) kirjutas mulle nii:

Ja siis veel selline asi. PLV-l tekkis soov vana kaevukoht raekoja ees ära märgistada ja sealt isegi asfalt lahti võtta, küll ainult selleks, et all olevat munakivisillutist demonstreerida. Mul on kaks kaarti, millel see kaev peal on. Kas saaksid need ja ühe tänapäevase üksteise otsa tõsta, nii et oleks täpsemalt näha, kus see kaev asetses? Siis ma saaksin ehk ka koordinaadid võtta ja kasvõi GPSiga kui vaja kohapeal täpse punkti määrata.

Mis siis ikka, aerofoto maaametist ja viskasin sinna peale kõigepealt rootsiaegse kaardi, millel kaev kena suure sinise ringina märgitud. Antud hüpoteesil kujunes minu jaoks põnevamaks praeguse kiriku põhjaosa, mis järgib toonast krunti:

Järgmisena viskasin aerofotole peale uuema kaardi, järgmise tulemusega:

Omamoodi tõe tsekiks sai nende kahe hüpoteesi ühendamine - nagu oligi arvata, paikneb rootsiaegne kaevukoht ilmselt suvalisemas kohas, kui uuemana kaardistatud, igal juhul need ei ühti:

Siis tuli mulle meelde veel, et on olemas Paide keskväljaku uuendamise skeem (seesama, kus ükski uuendus ei klapi millegiga, isegi vana kiriku koht on ära unustatud), ning viskasin kaevuga kaardi sinna peale. Mõningase ebatäpsusega võib seda hüpoteesi kõige õigemaks lugeda, antud metoodika ei ole aga piisavalt täpne, et otse kaev lahti kaevata, soovitaks mõnda vitsameest valgelt lehelt kaevu leidma, et siis kõike neid tulemusi võrrelda, ehk saaks mingi aparaadiga ka üle kontrollida. GPS siin ei aita, interpoleeringud tolle aja kaartidelt on piisavalt suvalised:



Viimasel ajal on populaarseks otsisõnaks siin ajaveebis saanud talu silt, talusilt, külasilt, külaviit, jne. kõiksugu derrivaadid, mis ühtib minu hüpoteesiga, et talu sildid on hooajakaup. Ilmselt on kõigil külaelu suurkujudel vaja vägev puunott oma väravasse püstitada jaanipäevaks, et sugulased-tuttavad imetleda ning ahhetada saaksid. No äärmisel juhul augustis vabariigi taassüttimispühaks. Jään tellimusi ootama.

Ning praegu õue, postitan ilusate ilmadega harvem, kõvale kettale jääb fotorepotaaz Ravila mõisast, kõiksugu muud rännakud ja nende kajastused saavad teoks lähi- või kaugemal ajal.

Kosmiline kooskõla

11 päeva iga päev täpselt õige arv külastajaid - vot see on midagi. Või äkki olen ma ainuke, kes selles graafikus mingit matemaatilist täiuslikkust näeb? Ning mul ei oleks isegi kahju, kui külastused allapoole nulli langeksid, et seda spliini jätkata.

Seilasime, teame

T: head uut aastat

me: samad sõnad!

mis toimub seal?

T: mis mõttes toimub

me: seda et mis mõttes

kõik toimubki mõttes

teinekord jääd midagi uskuma ka

siis on päriselt

T: jah

vaatasin su blogi vahepeal ja seal yhte luuletust

me: talvist luuletust va

T: ainult yhte teangi

me: rohkem ei ole tulnd vaim peale noh, ausalt

kirjutaks, kui tuleks

T: jajah, keegi peab need ju kirja panema

me: ei mitte nii, unenägusid ei viitsi kirja panna, luulet viitsiks, seal on nagu süsteem ja kord sees

T: jah, metsik kord, see on yks peamisi asju, miks seda teha, korrastamisvajadus

me: nojah mõte on sees ikka, siis on hea muidu on mõtetu

T: see oli küll hea

me: sa ei ole viitsind veel onlain kirjutama hakata?

T: ma ei taha, ma tahan salapärane olla:)

me: BS, kui tahtmisest rääkida, siis saad ennast veel salapärasemaks rääkida

ju ei ole vajadust

T: nojah, ju ma ei taha ka nii palju ja sel moel sõnu kasutada

me: a ega sa ei manipuleeri äkki, et tahad elavatele inimestele esinedes või mingi füüs. meedia abil oma salapära "müüa"?

T: ma müün oma tekste, aga ehk iseenda mingite omaduste abil, ei eita

me: nojah, kui vaikimine kuld siis ei tasu sõnu devalveerida

T: muide

käisin Indias ja seal öeldakse seda vanasõna teisiti! nimelt

talking diamond, silence gold

ja neil tekkis küsimus, mis see hõbe siis on

me: hõbe on see et rändad sõnade kaudu, pole vaja indiasse sõita

kle kas luuletusi kirjutades tekkib hirm, et alateadlikult kopeerid mingit teksti?

T: valmis tekst tundub vahel tuttav

me: dejavu?

T: vist

Millega peaks päevi õhtule saatma

Dr. Hongilt tuli selline tagasiside:

Vaatasin. Soovitan valida sellise kujunduse, mis piltide asukohta akna suurendades, vähendades ei muuda. Praegu liiguvad nii tekst kui pildid brauseri akna mõõte muutes sellega kaootiliselt kaasa. Kas see oli teadlik valik?

See on täiesti lambi skin, mida kasutan. Aitäh, et tähelepanu juhtisid, eksperimenteerin kindlasti erinevate lahendustega. Paistab, et enamus populaarseid blogisi kasutab kitsamat tsentreeritut joondust, ilmselt on sellel mingi põhjus. Samas on põnev vaadata pilte ujumas, kui akna suurust muuta.

PS! Blogi võib olla haigus. Tunnen, et kulutan ehk natuke liiga palju aega sellele, samal kui võiks tegelda millegi kasulikuga.

Olen isegi mõelnud seda, mida peaks vähem ja mida rohkem tegema ja mis on haigus ja mis on kasulik. Juhul, kui blogimine oleks haigus, peaks sellest tervenema. Selleks on vastavalt isiku haiguse määratlemisele sellega võitlemine, leppimine või kiirelt läbi põdemine (riskides surmaga, mis tuleb niikuinii). Võib muidugi ka niisama põdeda seda, et põed ja edasi kudeda. Samas, minu kogemuse järgi on haigused alati vajalikud ning õpetlikud. Mida see haigus minu jaoks tähendab: ma koondan oma mõtteid, panen need vormi, publitseerin. Kas keegi on päevikupidamise kohta kunagi öelnud "haigus"? Tõsi, vahe on sahtlisse või padja alla kirjutamisel ja publitseerimisel. Eks haigusedki ole üldsuse poolt tabuks tunnistatud ja taagaks varjatud. Võtad aga oma prozaki alla ja teed leti ees head nägu edasi. Teine võimalus on endas selgusele jõuda, haigus lõpuni läbi põdeda ja terveneda. Haigestusin eile blogipidamise haigusesse, üleeile ei osanud seda ette kujutada, järelikult homme võin sellest hoobilt terveneda.

Analüüsides Marko esitatud ülestunnistust oma võimaliku haiguse kohta edasi, peaks vaatama, mis võiks olla kasulikum, kui blogipidamine. Materiaalse maailma teenimine, vaimse maailma avastamine, mittemidagitegemine ehk mediteerimine. Mille jaoks kõik see, kui endas selgusele pole jõudnud? Ja selle jaoks on vaja enda sees kaevata, uuristada, korrastada, läbi mõelda ja kirjutada. Võibolla sama kasulik oleks vaid psühhoanalüüsi seansse võtta, kuigi blogimine võib anda vanast tugitooli-diivani suhtest hoopis mitmetahulisema ja rollisegasema võimaluse enese leidmiseks. Ma arvan, et kui on tahtmine päevikut pidada, ei saa sellest midagi kasulikumat olla. Miks ma siis veel tegelen puupakkude, vestmise, esteetika, tüpograafia ja kõige muuga? Kusagil raadiointervjuus põhjendas Triin Soomets (kummaline kokkusattumus selle blogi nimega, või kuidas?), miks ta on luuletaja, sellega, et kunstnik näiteks vajab kõiksugu stuffi: värve, lõuendit jne., tema seda ei vaja, temal on ainult sõnad. Minul aga on paratamatult kõiksugu stuffi ümberringi ja miks mitte mõnest pakust teha talu silti, kui see kellelegi korda peaks minema? Minu kätetöö on sama palju minu diivan ja tugitool, kui seda on blogi, pingist oli paar postitust ennem juba juttu. Suuremõõtmeliste asjade tegemine, nende upitamine ja jääramine tekitavad ka füüsilist koormust, mis on aluseks tervisele ja heale ööunele. Lisaks ma ei piira ennast ka ainult oma kehaga. On ju teada, et kunstnik paneb töösse oma vaimu.
Võiks veel vaadata, mis on kindlasti vähem kasulikumad tegevused, kui blogipidamine. No kindlasti teiste blogide andunud tarbimine ilma oma arvamusfiltrita ning lame kommenteerimine, seega blogipidamine on samm kirgastumise teel.