Pikipuusaagimisel kehtib Winchesteri veidi modifitseeritud reegel (kõvaketas on olenevalt oma mahust alati 99% täis) - alati võiks olla võimsam saag. Proovisin saagi Kurgja-Linnutaja talumuuseumist inspiratsiooni saanud puust saeraamiga, ehk Jakobsoni enda leiutise reinkarnatsiooniga. Personaalsed saekaatrid on tõusev trend: kesse kurat viitsib oma paari palki kuhugi saekaatrisse tirida ning sealt paar peergu kunagi omale jälle koju tirida? Üldine suhtumine on, nagu nähtud saepoes, kus ma kauba peale kanistri Norra kvaliteetkütust kauba peale sain: üks saemees vaatas kütuse hinda ning pomises: no kui ma sellega saeks, mis siis tihu hind tuleks? Ühesõnaga sõidetakse tänapäeval harvesteriga üle ja läbi metsa, jättes maha meetrisügavused roomikud, heal juhul lõigatakse puud maha, halval juhul jäävad mingid näritud tüükad maa sisse. Saadakse hunnikute viisi hammasrataste näritud palke, millest enamus läheb küttepuudeks. Vähempakkumine ja pohuism, ühesõnaga. Personaalsaekaater on mõeldud sellele, kellel on olnud kasvõi üksainus puunott, mis liiga hea küttepuudeks teha. Saed pikkupidi pooleks, saad endale kaks pinki või talusilti teha, saed neljaks, saad endale näiteks trepiastmed. Saed poomkandi maha, saad endale väikese ülbe prussi. Ja nüüd kõige parem omadus, mida on mul on veel vaja arendada: paigutad relsid mahalangenud puu ümber - saad omale ehitusmaterjali otse langilt! Jääb ära palgi väljavedamine, saekaatrisse vedamine, tagasi koju vedamine ning selle jaoks läheb vaja vaid ühte inimest - nii tugevat, et jõuaks valmislõigatud materjali palgi pealt maha tõsta. Nüüd läks suureks linnutaja-tüüpi saekaatri reklaamiks, aga tuleme tagasi mainitud sae omaduste juurde: normaalne jõudlus on kuskil 10" lõikeid teha, saag ei sula, ei sure välja, omab õli paagis veel peale kütuse lõppemist (vaikimisi õlitustaseme juures). Võiks olla võimsam, võiks evida suuremaid pöördeid (peale esmahooldust äkki annab juurde keerata), imeb kütust nagu loom, ehk veel suurema sae puhul oleks lõikamine vähem ökonoomsem ja oleks käe otsas veel raskem raud.
2 kommentaari:
Huvitav sissekanne.
Mul omal on Husqvarna 340, sellega paras metsas puid maha võtta ja hiljem kodus tükeldada. Ainukene häda teisel, et ta plastkarteriga on. Kunagi saagisin siukset kõva puitu nagu saar, kepsu kuullaagrite juurest sulas plastik üles - sai siis hiljem paar korda remonti viidud ja siis lasin viimati uue karteri panna, sellest on juba paar aastat lännu. Inimene õpib seni kuni ta elab, nii ka mina - enam ei suru saagi puitu vaid lasen saeketil ise töö ära teha, aidates saagi järele.
Saarepalkidest sain hiljem pikkupidi pooleks saagides robustsed istumisealused ja ka laua sauna ette...
Aga jah, saekaatri jaoks peab ikka päris võimas saag olema, millest veel jõudu roppu mööda üle jääma peaks.
ma saagisin ka alguses piki 340ga - samamoodi poolsulanud variant on praegu igapäevasaeks, hea lollinkindel, peale sumpa mahavärisemise pole rohkem midagi ette heita.
Postita kommentaar