Alaska saeraami A B C I/III - millega on tegu?

Juhuste kokkulangemisel sain testida alaska-tüüpi saeraami - nimelt käis Kose kihelkonna parkide allakukkunud põlispuid sagimas alaska-raamide maaletooja Teemo, paraku oli Kose kirikaias teenistus ja Kose-Uuemõisa pargis oli keegi mahasadanud notti väikese saega mõlemalt poolt saagida ja seejärel lõhestada üritanud ning Teemol polnud kihelkonna muinsuskaitsespetsialisti Ly kontakte, ehk mees laekus Triigile, saed ja raamid kaasas.

Võimsa sae ja pika latiga alaska raam on väga tõhus tööriist, võimaldades pikisaagida jämedamaid puid kui ükski saekaater vastu võtaks, lisaks saab notist saematerjali koha peal ehk pole vaja suurt palki kuhugi upitada, kui siis vaid õige külg saagimiseks ette keerata.



Raam, mida mees maale toob, on alaska mk. III ehk enimlevinud mudel, sobib kõikidele lattidele (lühematega pole küll väga laia saeteed).



Raam on juppidena pakendatud, alumiinium, raud.



Demosaag, milleks kunagi Viljandi kandi saekaatri järkamissaeks olnud 120cc Stihl 084 48" 0.404 latiga on antud raami jaoks isegi liiga pikk, mõned tollid jääb raamist välja.



Mida pikem kett, seda rohkem hambaid ehk vajab harvem teritust.



Esmane alaska raami lõige palgile tehakse koos abiplanguga, mis visatakse palgile, luues sirge saetee.



Saag peale ja hambaid!



Saetud saar, üle kolme meetri pikk, üle 20" lai.



Proovime nüüd alaska raamiga pikisaagida tavalisema saega - 72cc 20" pikiketi-huskiga. Kõigepealt plank kuuse peale ja hambaid!



Esimene lõige läks ladusalt, paraku ei saanud järgijäänud 4" paksust planku kaheks kahetolliseks saagida, sest raam ei mahtunud enam kuuse ümber - kahekümnest tollist umbes neli läheb maha raami hoidmiseks. Kui saagida maha palgi põsed, on võimalik 20" latiga 40x40 prusse toota, palki peale saagimist 90 kraadi keerates, minu eesmärgiks oli lai pink.

Alaska saeraami A B C teises osas vaatame, mida annab lühikese lati ja tagasihoidliku kubatuuriga saega veel korda saata. Kellel tekkis huvi alaska raami vastu või kellel vedeleb mõni põlispuu, millest kena laia pingi või mõne muinaslaeva detaili saaks, võtke ühendust raami maaletooja - spetssaagija Teemoga Digiwoodist.

Karu hoiatus ning vanades majades

Pala külavanem oli eile Kõuele kalosse maalima tulles märganud Pala ürgteel värskeid karupoja käpajälgi - need uuritud, tõstnud pilgu ning vaadanud tõtt (ema)karuga... Eks siis pööranud vaikselt ringi ning kõmpinud koju tagasi, et mõne aja pärast jälle teed püüda üritada käia.

Paar päeva tagasi oli Nutul nähtud autoaknast kahte karu metsaveerel müramas, ilmselt nooremapoolsed isaskarud.

Sellised sahinad siis, üldiselt ei ole karud siin igapäevane nähtus, jäävad Aela ja Kadja järvede juurde suuremasse metsamasiivi, aga mingil põhjusel on hakanud siiapoole liikuma, alles eelmine hooaeg oli jama huntide poolt ketist puretud koertega, nüüd siis mesikäpad platsis.

Paar päeva tagasi läbisin jalgrattal nii Pala tee kui Nutu-Vaopere teeraja (tee oleks palju öeldud). Kui ma oleks Kõue Kuulutaja gerilja peatoimetaja, ütleksin, et mis te pabistate, mingeid karusi pold. Karu on aga võimeline jooksma kiiremini, kui ma maastikkurattal sõita suudan, nii et ma ei hakka siin saatust mõnitama, metssiga olen varasemalt näinud mõlemal teel.

Näitan parem paari pilti mahajäetud, unustatud, käest lastud, parseldatud talukohtadest - võrreldes kesk-Järvamaaga on siin varede konsentratsioon palju väiksem, aga kõrvalistes kohtades üht-teist ikkagi leidub. Lennake peale ja lööge üles!

See foto on viis aastat vana, ei anna garantiid, et praegu veel katus peal on - Kadja küla Pääramäe, kuuseheki juures hauaplaat: Juhan keegi - mälestus sinust ei kustu, leidsin selle kivi kogemata ühel oma sünnipäeval:

Pääramäe jääb Kadja, Virla ja Aela külade kokkupuutepunkti juurde, lähedal on Vonka raba, kus rabalagendikul asus kunagi antud külade kool - Vonka kool, praegu sigadepassimiskoht:

Papli talu Nutul, minu lapsepõlves oli häärberil veel katus peal, Papli asub Nutul eespool, ehk põhimõtteliselt viib sinna veel tee:

Seda kaunist metsheinaküüni, Nutult edasi Vaoperel, pärandkultuuri nimekirjas, olen juba esitlenud, nüüd märkasin veel analoogset varet viimase lähedal, väga põneva varaga, palk on pikkupidi pooleks kistud, poolenisti varatud, piisav heinasara jaoks:

Analoogne loominguline vara on ka püstisel küünil:

Aru talukoht Habaja-Harmi piiril, katus oli siin peal vaid kümme aastat tagasi:

Nii Aru kui Papli rehealuse laelauad on eksklusiivsed, kuskil 40 cm laiused! Vanasti ikka osati maju ehitada, ütleks selle peale:

Mardi saun Kõue külas, elumaja põles paarkümmend aastat tagasi maha, lauda sein kukkus hiljuti kokku, suur raidkivikelder haigutab kenasti õuel, kaks kaevu. Tegu minu naabertaluga, mäletan lapsepõlvest, kuidas vanatädi käis meil külas, turnis purdel, et üle Mardi kraavi saada. Praegu puhkab Kose kalmistul.

Kõue vana vallamaja Rava külas, valla keskel. Paljud mäletavad veel tantsupidusid majas, aktiivset elu ja adminni, mis seal toimusid, kino. Hilisem majaosa on kivist, kaks sajandit vana, puust. Ravas asuv vallamaja võib olla Sinu jagu vaid 1 190 000.- eest!

Võimsad pillid tuuakse kevadel lagedale

Mul on seoses aastaaegade kiire vaheldusega esinenud kevadväsimust ja -depressiooni, eile suutsin lõpuks laastumasina koormakatte alt vabastada, vana suhvli maha võtta ning uue tera ette valmistada, mis on seekord vene tööstuslikust puiduhakkurist - väljanägemise ja spekkide järgi peaks kärama. Täna leidsin kaks 10x5 toigast, saagisin need 170, puurisin sisse neli auku süvendatud mutripesadega - kaks kepsuotsa ning kaks tera poltide kinnituseks. Õhtuks olin suhvlit paar korda õgvemaks hööveldanud ning sain lõpuks päris korralikke pilpaid, masin lubaks isegi paremaid, kui oleks paremat pakku. Mõned notid, mis olid niiskemad, töötasid paremini, ülejäänud viskasin kümblustünni ligunema:

Ma peaks veel aretama hooratast, et suuremat vunki saada, ilmselt tuleks tera teritusnurk järsemaks lihvida, pilpad kipuvad väga rõngaks hüppama:

paar kotitäit tulealustuslaastu oli tänane kõrvalsaak, õhemad niiskest haavast lastud laastud paistsid läbi, lepp tõmbab vähem kaardu, paremal kuskil 100 laiad:

Täiesti uskumatu emotsioon on hoida käes pakki omalastud värsket laastu, võibolla vaid pakk jakobsone oleks võrdne vastane. Tegelikult ei ole see võrdlus üldse kohatu, mitte ainult Kalev Jaiki või Zeitgeisti teooriate järgi on katuselaast kindel investeering. Pildil paremal terad, pikema analoog on praegu vahel, lühem on saha tera aretus, sellest teen võibolla liimeistri:

Ka saeraamid on kevade tulles vihaseks aetud, puuraamiga lasin kaske:

Ühe kesk-eesti kuuri all asub tutikas 380V aretus, toimib, puudub vaid õlitilguti:

Saeraam ehk personaalne saekaater

Kuna follow-the-line saagimine jõudis minuni läbi interneti, eestindasin chainsaw milli personaalsaekaatriks- mäletate veel üleminekut kompuutritelt personaalkumpuutriteni, ehk angaaritäiest vanarauast väikese pakukeseni laua all või rüpel- transpordi ja metsamaterjali kallinedes tuleb kaaluda kodust saagimist kohalikust saadaolevast materjalist või sellest, mis ligemal pakkuda on. Kuna suur osa saetehnikast tuleb meieni Kanadast, Alaskast, ka põhja-euroopast, kindlasti ka unustamata meie oma mehi pagenduses siberis või siis post-ajastu talu pidamas siinsamas Kurga-Linnutajal pooleteist sajandit tagasi, tuleks vaadata erinevaid saeraami tehnikaid eraldi- alustame Alaskalt:

Alaska tüüpi saeraam kinnitatakse kas redeli või lati näol otse allakukkunud, eelnevalt vastavalt raami pikkusele saetud palgi külge või sagedamini peale. Tavaliselt asub saag palgi ja raami vahel, olles viimase külge ühendatud rullikute abil, mis võimaldavad tal mööda latti liikuda. Vastavalt palgi ja raami vahel moodustuvatele nurkadele moodustub lõiketasapind. Alaska tüüpi raami võib väga suurele palgile kinnitada ka risti, saades sirge lõikega kettaid, näiteks ümarlaudaplaatideks.

Viimasel ajal ka müügikeskkondades saada olevad metallist saeraamid on no ütleme ugri tüüpi- palk lükatakse rööbaste vahele, millel sõidab saag, lõiketera paralleelselt rööbaste kohal. Vastavalt tera kõrgusele maapinnast moodustub lõiketasapind palgiga. Lõigete vahel võib palki pöörata, saades erineva kujuga lõikematerjali: prussist kasvõi pikliku püramiidini.



Kurgja-Linnutaja mobiilne saeraam on saeraamide Rolls-Royce


Minu praeguseks isearetatud saeraam on puust, konstruktsioonilt põhineb ugri omal, omades liidesena standard 43mm vahega 8mm poldiauke, võimaldades terana kasutada standartseid mootorsaage. Puurelsside idee sain Kurgja-Linnutaja talumuuseumist, mille saekaatri joonised pärinevad Carl Robert Jakobsoni sulest, sealne kaater sai jõu muidugi Pärnu jõelt. Praegu on mul kaks paari relsse: kuuri all seisavad kolmemeetrised täppistööks väljalooditud ja välitöödeks on viiemeetrised. Need võib tõsta kuhugi allakukkunud palgi ümber ja palki saagida ilma palki upitamata, ehk mobiilse saeraami suurim eelis on võimalus saagida nii raskeid puid, mida kuidagi liigutada ei jõua! Puukaatri eeliseks on tema kergus, hind, vajadeusel kiire ümberehitatavus ja seadistus, varuosasid saab valmistada otse metsas! Suurimaks miinuseks on saepinna hind ja keti pideva terituse tarvidus, sellepärast kasutataksegi kettsaeveskeid vaid hädavajadusel, ainult jämeda või väga hinnalise puidu saagimiseks.

Ma olen oma raami seadistanud piisavalt täpseks ökoehitusprusside või suuremate maamajapidamissümboolika tähiste tarbeks, sai proovitud ka sae võimsust: 18" latiga 372XP saagis 18" lõiget ja ei surnud ära, lõi vaid sädemeid sumpsist välja.

Test jätkub: Husqvarna 372XP personaalsaekaatri terana

Pikipuusaagimisel kehtib Winchesteri veidi modifitseeritud reegel (kõvaketas on olenevalt oma mahust alati 99% täis) - alati võiks olla võimsam saag. Proovisin saagi Kurgja-Linnutaja talumuuseumist inspiratsiooni saanud puust saeraamiga, ehk Jakobsoni enda leiutise reinkarnatsiooniga. Personaalsed saekaatrid on tõusev trend: kesse kurat viitsib oma paari palki kuhugi saekaatrisse tirida ning sealt paar peergu kunagi omale jälle koju tirida? Üldine suhtumine on, nagu nähtud saepoes, kus ma kauba peale kanistri Norra kvaliteetkütust kauba peale sain: üks saemees vaatas kütuse hinda ning pomises: no kui ma sellega saeks, mis siis tihu hind tuleks? Ühesõnaga sõidetakse tänapäeval harvesteriga üle ja läbi metsa, jättes maha meetrisügavused roomikud, heal juhul lõigatakse puud maha, halval juhul jäävad mingid näritud tüükad maa sisse. Saadakse hunnikute viisi hammasrataste näritud palke, millest enamus läheb küttepuudeks. Vähempakkumine ja pohuism, ühesõnaga. Personaalsaekaater on mõeldud sellele, kellel on olnud kasvõi üksainus puunott, mis liiga hea küttepuudeks teha. Saed pikkupidi pooleks, saad endale kaks pinki või talusilti teha, saed neljaks, saad endale näiteks trepiastmed. Saed poomkandi maha, saad endale väikese ülbe prussi. Ja nüüd kõige parem omadus, mida on mul on veel vaja arendada: paigutad relsid mahalangenud puu ümber - saad omale ehitusmaterjali otse langilt! Jääb ära palgi väljavedamine, saekaatrisse vedamine, tagasi koju vedamine ning selle jaoks läheb vaja vaid ühte inimest - nii tugevat, et jõuaks valmislõigatud materjali palgi pealt maha tõsta. Nüüd läks suureks linnutaja-tüüpi saekaatri reklaamiks, aga tuleme tagasi mainitud sae omaduste juurde: normaalne jõudlus on kuskil 10" lõikeid teha, saag ei sula, ei sure välja, omab õli paagis veel peale kütuse lõppemist (vaikimisi õlitustaseme juures). Võiks olla võimsam, võiks evida suuremaid pöördeid (peale esmahooldust äkki annab juurde keerata), imeb kütust nagu loom, ehk veel suurema sae puhul oleks lõikamine vähem ökonoomsem ja oleks käe otsas veel raskem raud.