Triigi-Nahkanuia

Järvamaalt, Koeru kihelkonnast, Nahkanuialt, toodi mulle üks palksein trepiastmeteks saagida. Lisaks õigele saekaatritüübi valikule (saeraam ei tekita mingeid lisa defekte nagu ettesöödukaatrid, võimalikku naela saagides tuleb vaid kett maha kanda, valdavalt ülbed (nagu mina), saekaatrioperaatorid ei võta väikseid töid või kahtlast, kasutatud materjale ette), ei pruugi olla ka nende küladevaheline kaugus selleks tööks suur. Koduloouurija Aksel Orasi andmetel viidi Tallinn-Paide taliteed mööda Kõue kandist Järvamaale ka suures koguses puitu, tagasi tuldi dolomiitplaatidega reel, mis sobisid hästi kõiksugu küttekollete lagedeks. Eestimaa maamõõtja Rasumovski 1909. aasta kaardil asub Triigi mõisamaa (hof Kau) naaberkrundil, Saarnakõrve mõisast väljamõõdetud maal, kaks metsast lapikest, mis kuulusid Mäo (Mexhof) ja Vodja mõisale. Nimetatud mõisad olid viimse kui oma metsa realiseerinud viinavabrikutes ja mujalgi, ma leidsin kunagi netist isegi ühe kirjelduse võimsate sarikapalkide veost Saarnakõrvelt Vodjale, ehk olen isegi nende palkide all elanud ja hingnanud. Ma ei ole veel põhjust otsinud, miks just Saarnakõrve oma maad jupitas, kuid väike metsalapike kuskil massiivis ning taliteede trassi ääres ei pruukinud olla metsaomanikust mõisale üldsegi mitte halb mõte.


Sõitsin isegi suvel Triigilt Nahkanuiale, võimalikult mööda vanade taliteede trasse. Peale tolmuse Bentley, mis Peetri kiriku ees seisis ning oleks võinud kuuluda nii von Tollidele, Stackelbergidele, kui ka saatanale endale, nägin tee ääres nii mõndagi pooleliolevat puitkarkassehitist, mida ka pildistasin. Tegu on kindlasti post-ehitusbuumi majadega, mida majandusolukorrast sõltumata vaja on ning mida ehitatakse südamega ja endale. Saueaugus olev oli kivivilla ootel suisa pärjaga ehitud! Mõni maja saab kindlasti ökonoomsema ja loodussõbralikuma soojustuse, näiteks termoliidi (saepuru lubjaga). Ei tea kas neid heledaid tikurive praegu üldse voodri ja katuse alt ära tunneks!