Taaskord esitan küsimuse, miks pea igas Soome filmis nagu muuseas peatub kaamera puutööl, traditsioonilisel taluarhitektuuril, ajatul talutööl, kui Eesti filmis peab neid tegevusi otsima legendaarse tandemi Lennu-Maran dokkidest või Johannes Pääsukese üllitistest?
Ilmselt põeb esiteks rahvas kollektiivset postsovjeetlikku kompleksi, kus iga plekk-kuut on veel mõnusaks kojaks ning teiseks liiguvad tänapäeva filmimehed vaid Kuku klubi - aedäärelinna vahet, erandina meenub vaid Jan Uuspõllu seiklus Tartu maanteest kõrvalepõikel, mida võiksid filmimehed ise sagedamini harrastada.
Film algab, nagu patriootlik kino - sõdurisineleis mehed astuvad rivistuselt rindele, õnneks juba viiendal minutil lastakse haiglast koju Peter Franzeni kehastatud peategelane, saamlane, kes esimesena kuuli ette joostes on haavatuna nõdrameelseks jäänud. Läbi filmi lollilt irvitav saamlane võtab ette reisi põhja, et lõigata ühel kutsul pikaks kasvanud pöidlaküünt. Alguses veab ta saepuru soojustuseks põrandalaakide vahele:
Pikemalt peatub ta metsatööliste hoonetekompleksis, võrratu metsamõis:
Sae vihinat jagub maja ette ja metsa, kus töö pidevalt käib:
Hoone on veidi uskumatult kokku lapitud koorimata kuusest:
Palgid veetakse vee äärde:
Kaamera näitab mõnuga liimeistriga palgi koorimist:
Üks ennenägematu talvine liides on kahehõlmaline lumesahk:
Paraku on siin filmis tegu kulissidega: :(
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar