Ersa puukunst

Mõned leiud Kõuel üleval olevast ersade näituselt:



Veskikompleks:



Midagi tänapäevast:



Puukunst elab edasi:



Jälle see kuulus ersa maja:



Kindlus-saun:



Stiilne külatänav:



Tüüpiline puutöömees:



Vaata lisaks Ersa rahvarõivaid Kõue veebist.

Järvamaa, august 2009. Nipi Kõrsi talusildi tooriku edasiarendus

Mina arendaks vaba käega seda puuplanku edasi umbes niiviisi:

Aja aknad

Kõu küla muinasajal ja 1905

Erinevalt Paide kultuurikeskusest, kes kasutas minu maalitud Paide linnavaadet ilma minult luba küsimata oma plakatitel, ei ole Kõue külapäeval vaja minu käest midagi küsida. Ma maalin küla vaated valmis ja viin kandikul Kõuele. 1905, min. kooli avamise ajal:

Ühe küla visualiseeringuid - Kõue 1901

Varbse tuuleveski Kadjas

Põhja ja Itta

Inspireerivat arhitektuuri "Mosaiigi " sarja raamatust "Põhja ja Itta", A, Künnap, P. Palmeos, T. Seilenthal.

Ait, milles jahimees hoiab püütud loomade nahku, püssirohtu, jahu, vesikringleid, suhkrut ja soola:


Ait ja nartad Amnja külas:

Filmielamus: Koeraküüne lõikaja

Koirankynnen leikaaja (Soome, 2004)

Taaskord esitan küsimuse, miks pea igas Soome filmis nagu muuseas peatub kaamera puutööl, traditsioonilisel taluarhitektuuril, ajatul talutööl, kui Eesti filmis peab neid tegevusi otsima legendaarse tandemi Lennu-Maran dokkidest või Johannes Pääsukese üllitistest?

Ilmselt põeb esiteks rahvas kollektiivset postsovjeetlikku kompleksi, kus iga plekk-kuut on veel mõnusaks kojaks ning teiseks liiguvad tänapäeva filmimehed vaid Kuku klubi - aedäärelinna vahet, erandina meenub vaid Jan Uuspõllu seiklus Tartu maanteest kõrvalepõikel, mida võiksid filmimehed ise sagedamini harrastada.

Film algab, nagu patriootlik kino - sõdurisineleis mehed astuvad rivistuselt rindele, õnneks juba viiendal minutil lastakse haiglast koju Peter Franzeni kehastatud peategelane, saamlane, kes esimesena kuuli ette joostes on haavatuna nõdrameelseks jäänud. Läbi filmi lollilt irvitav saamlane võtab ette reisi põhja, et lõigata ühel kutsul pikaks kasvanud pöidlaküünt. Alguses veab ta saepuru soojustuseks põrandalaakide vahele:

Pikemalt peatub ta metsatööliste hoonetekompleksis, võrratu metsamõis:

Sae vihinat jagub maja ette ja metsa, kus töö pidevalt käib:

Hoone on veidi uskumatult kokku lapitud koorimata kuusest:

Palgid veetakse vee äärde:

Kaamera näitab mõnuga liimeistriga palgi koorimist:

Üks ennenägematu talvine liides on kahehõlmaline lumesahk:

Paraku on siin filmis tegu kulissidega: :(

Filmielamus: Maa on pattude laul

Maa on syntien laulu, Soome, Rauni Mollberg, 1973

Ma olen viimasel ajal vaadanud Soome maaelu filme, kuna võrredels Eesti filmidega

1. Puudub ideoloogiline moonutus (2008 Eesti propagandafilmid)
2. Kaunid loodusvaated (miks neid Eesti filmides nii vähe on)
3. Tase tundub nagu kõrgem
4. Põhja-Eesti taustaga valdan Soome keelt

Antud filmi põhiliseks plussiks oli maaelu (Tapahtuu sotaan jälkeen Siskon kylassa Etelä-Lapissa) äärmiselt tõetruu kujutamine, kõiges oma viletsuses, töödes, rõõmudes, aastaaegades, sündides ja surmades. Mul ei tule pähe hetkel ühtegi Eesti filmi, kus talutööde igapäevane nokitsemine oleks olnud suures plaanis ja kulgeks rahulikult, filmi tempos, kannaks ja voolaks, on vaid mingine palksein või butafooria peategelaste taustaks, heal juhul võetakse puukausist kulbiga putru või välgub solgiämber, parandage mind, kui ma eksin. Filmi lõpus oli väike ringvaade rezhisöör Mollbergi teemal, ta näitas ja rääkis puuasumist, kus lapsepõlves elas, anti sõna ka kriitikutele ja Soome suurkujudele, kes Raunit iseloomustasid (Ihana ja mahdoton). Mul ei ole siinkohal mõtet filmi sisu ümber jutustada ning kindlasti on see mitmeplaanilisem, kui minu nähtu - huvitasid eelkõige eluolu, arhitektuur ja kombed, vaataja peaks arvestama rohke naturalismiga. Ma ei ole seda filmi algusest lõpuni ühe jutiga läbi vaadanudki, seega täit narratiivi mul pole võimalik edasi anda. Paistis, et film näitab kolme maailmavaadet, elustiili, millest Soomet talupojale oli antud kandev roll. Kuna tegevus toimus Lõuna-Lapis, tulid filmi laplased Nahkakülast (sic!), kes erinevalt pahurast ja räpasest, hallist talupojast, olid kirevate lintidega kaunistatud kostüümidega, rõõmsameelsed, vabad, nagu nende põhjapõdradki.


Pahur talupoeg peksis oma koera, laplane ajas oma koerad eemale põtrade lihakeredest. Talupoja loomad olid temale loomuomaselt kinni laudas. Kolmandaks inimtüübiks filmis olid protsetandid, kes elasid tapeeditud taredes, istusid korralikel toolidel ja sõid kenasti nuga ja kahvlit kasutades. Külla sõitis rändpreester, tema jutlus on kindlasti võimsaim filmis nähtud nähtud protestantistlik jutlus, siinkohal ei hakka filmi spoilerit maha panema. Mõned kaadrid, mis leidsin:

Kirste tegi kohalik meister filmi jooksul kaks tükki, kuigi surma oli rohkem - ma ei tea, kas laplased matsid oma surnuid sel viisil, piltidel kirstu tegemine:


Puid veeti kahel korral, esimesel langesid reeümber kuused kahemehesaagide jõul, teisel korral veeti roikaid:


Arhitektuurielamis oli võimas, madalanurgaga katused, lääpas kõrvalhooned, paargud:

Eesti Talurahvaarhitektuurist

Paar lõiku Karl Tihase raamatust Eesti Talurahvaarhitektuur, TTÜ kirjatus, 2007

Kuni XVIII sajandi keskpaigani oli mõisamajapidamine veel võrdlemisi lihtne ja suhteliselt väike. Mõisa ja mõisahoonete arhitektuur oli samuti tagasihoidlik. Kuna mõisad pidid ehitama kohalikud talupojad, siis enines neis ka talurahvaarhitektuuri iseloomulikke jooni. Tolle aja mõisahooned kujutasid endast tavalisi palkseintega ehitisi, mis kaeti õlgedest või kiskalaudadest katusega. Mõisa peahoone oli enamasti ühekorruseline ning koosnes vaid kahest suuremast toast, ning 2-4 väiksemast kambrist. Mõisaõuel asusid ka aidad, laudad, tallid jt. majandushooned. Nende hulgas leidus mõnikord samasugune suveköök nagu taludeski. Tolle aja mõisahooned olid asetatud õuele silmas pidades peamiselt vaid majanduslikku otstarbekust. (lk. 17)

Rõuge linnuse väljakaevamiste tulemustest, lk 355:

Hoonete pidala oli 4 x 5 m - 5.5 x 7 m. Seinapalkide vahed olid tihendatud saviga. Ilmselt olid kõik kolm ehitist taluhooned. Hoonete katusekonstruktsiooni kohta puuduvad andmed. Kuna aga hoonete põrandapinnas ei avastatud auke, kuhu võisid toetuda katusepostid, siis võib arvata, et katuse ehitamisel kasutati siin juba sarikkonstruktsioone. Nagu arvab E. Ederberg, võib katusekonstruktsioonina siin kõne alla tulla kaks varianti - suhteliselt lame mätas- või kõrge õlgedest kelpkatus. Esimene neist näeb olevat tõenäolisem.