Üldiselt sain Kõue Rahva Majas näha ära Eesti filmi, kus näidati traditsioonilist arhitektuuri sel moel, et vaid Soome filmid saavad sellele vastu. Muidugi ei olnud see film mingi kunstiline liialdus, vaid rännak Lennart Mere juhtimisel ja Rein Marani selge kaadrikeelega soomeugri rahvaste mõttemaailma ja tegudesse. Kui unustada ära analüütiline igapäevamõtlemine ning sukelduda sünteetilisse tervikmaailma, võib näha kõikide filmis esitletud rahvaste kultuuris ühtseid jooni - viimasena võeti filmis vaatluse alla eestlased, kõik kombed, riitused ja arhitektuur, laul ja töö tundusid sarnased teistele hõimurahvastele. Nagu kombeks, vaatasin põhiliselt filmis taluarhitektuuri, kauneid puitaktuseid. Liialdusena tundub puitpits dekoori pidamine vene- või shveitsipäraseks - see on enamustel hõimurahvastel kasutusel. Arhailisematest hoonevormidest oli filmis esindatud elava kuuse ümber ehitatud püstkoda ja muldonn laudkatusega. Kõiksugu head palkkõrvalhoonet oli filmis kuhjaga:
Eestlane oli põhjapoolseim põllupidaja rahvas - reheahju suitsus kuivatatud vili pidas vastu kaheksa aastat, esialgu käis rehepeks ja elu ühes samas rehetoas.
Filmi oli saadud ka päris riitus - juhtis seda lapsepõlvest tuttava kivinõia sarnane ninani pähe tõmmatud kärbseseente kujuliste silmadega shamaan:
Tegu oli kollektivriitusega, igal nõial olid omad instrumendid:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar