Trä-vallis

Rotermanni kvaralit on palju haibitud, käisin kaemas. Chill mätaskatus:



Lahe aitkuivati:



Mis rohekas post see veel on?



Ai-ai-ai, keegi on teibi-kunsti teinud:



Üks ilusam vaade ka, vist bastion:

Filmielamus: Veelinnurahvas

Üldiselt sain Kõue Rahva Majas näha ära Eesti filmi, kus näidati traditsioonilist arhitektuuri sel moel, et vaid Soome filmid saavad sellele vastu. Muidugi ei olnud see film mingi kunstiline liialdus, vaid rännak Lennart Mere juhtimisel ja Rein Marani selge kaadrikeelega soomeugri rahvaste mõttemaailma ja tegudesse. Kui unustada ära analüütiline igapäevamõtlemine ning sukelduda sünteetilisse tervikmaailma, võib näha kõikide filmis esitletud rahvaste kultuuris ühtseid jooni - viimasena võeti filmis vaatluse alla eestlased, kõik kombed, riitused ja arhitektuur, laul ja töö tundusid sarnased teistele hõimurahvastele. Nagu kombeks, vaatasin põhiliselt filmis taluarhitektuuri, kauneid puitaktuseid. Liialdusena tundub puitpits dekoori pidamine vene- või shveitsipäraseks - see on enamustel hõimurahvastel kasutusel. Arhailisematest hoonevormidest oli filmis esindatud elava kuuse ümber ehitatud püstkoda ja muldonn laudkatusega. Kõiksugu head palkkõrvalhoonet oli filmis kuhjaga:



Eestlane oli põhjapoolseim põllupidaja rahvas - reheahju suitsus kuivatatud vili pidas vastu kaheksa aastat, esialgu käis rehepeks ja elu ühes samas rehetoas.

Filmi oli saadud ka päris riitus - juhtis seda lapsepõlvest tuttava kivinõia sarnane ninani pähe tõmmatud kärbseseente kujuliste silmadega shamaan:


Tegu oli kollektivriitusega, igal nõial olid omad instrumendid:

Eesti Talurahvaarhitektuurist

Paar lõiku Karl Tihase raamatust Eesti Talurahvaarhitektuur, TTÜ kirjatus, 2007

Kuni XVIII sajandi keskpaigani oli mõisamajapidamine veel võrdlemisi lihtne ja suhteliselt väike. Mõisa ja mõisahoonete arhitektuur oli samuti tagasihoidlik. Kuna mõisad pidid ehitama kohalikud talupojad, siis enines neis ka talurahvaarhitektuuri iseloomulikke jooni. Tolle aja mõisahooned kujutasid endast tavalisi palkseintega ehitisi, mis kaeti õlgedest või kiskalaudadest katusega. Mõisa peahoone oli enamasti ühekorruseline ning koosnes vaid kahest suuremast toast, ning 2-4 väiksemast kambrist. Mõisaõuel asusid ka aidad, laudad, tallid jt. majandushooned. Nende hulgas leidus mõnikord samasugune suveköök nagu taludeski. Tolle aja mõisahooned olid asetatud õuele silmas pidades peamiselt vaid majanduslikku otstarbekust. (lk. 17)

Rõuge linnuse väljakaevamiste tulemustest, lk 355:

Hoonete pidala oli 4 x 5 m - 5.5 x 7 m. Seinapalkide vahed olid tihendatud saviga. Ilmselt olid kõik kolm ehitist taluhooned. Hoonete katusekonstruktsiooni kohta puuduvad andmed. Kuna aga hoonete põrandapinnas ei avastatud auke, kuhu võisid toetuda katusepostid, siis võib arvata, et katuse ehitamisel kasutati siin juba sarikkonstruktsioone. Nagu arvab E. Ederberg, võib katusekonstruktsioonina siin kõne alla tulla kaks varianti - suhteliselt lame mätas- või kõrge õlgedest kelpkatus. Esimene neist näeb olevat tõenäolisem.