Triigi mõisa renoveerimise XV nädala kokkuvõte

Tall-tõllakuur edeneb.



Rõskest ja rõvedast kolhoosiaja igandist on saanud avar ja valgusküllane katedraal.



Kõrge ka - vedas, et katusele jaole saadi enne kokkukukkumist.



Peahoone lupjamine jätkub.



Arvasin, et katuselaudu, freesitud vihmaveeprofiiliga leidub vaid keskaegse osa laepeasel.



Kuni leidsin tüki kiskalauda vihmasoontega, mis oli distantsliistuks vana roovi peal (sepanaeltega kinni), kus tavaliselt on tõsteks kasutatud käsitsi tahutud kiile. Tõenäoliselt on see kiskalauatükk 1851. aasta katusevahetusest ehk tükike taaskasutatud endist katust. Kas pea- või kõrvalhoone oma? Ei saa vist kunagi teada.

Kas kellelgi on andmeid säilinud kiskalaudaest rennidega katuste kohta? Talurahvaarhitektuuris oli tüüpilisem lahendus kaheks lõhestatud palk, veerenn on aga hoopis filigraansem nähtus nagu laudki. Tõenäoliselt ümbruskonna vanim katuselauatükk aga kui suure piirkonna peale?

Paremal pool räästaääre rosetipoolik.



Tööhobuste tallil valmib ilusaim sein - paas sees ja väljas, lubikrohv, kivipuru sees. Ei mingit peno ega betoonelementi.

Kiruvere Muinaslaager 2009 revisited, taaskord ajakirjanduse surmast

Ma põgenesin täna rattaga ühe punase mikrobussi eest, keerasin Kiruvere muinaslaagri territooriumile varju. Buss aga sai mind kätte, seal oli muinaslaagri korraldaja, kes tänas ürituse kajastamise eest blogosfääris. Ükski ajaleht sel aastal laagrist ei kirjutanud, sama palju ametlikku meediakajastust saavat ka peamine konkurent Mütofest. Põhjus pidi olema vähesed koondamisest järele jäänud ajakirjanikud, kes ei jõudvatki välitöödele jutte kirjutama. Siin pole midagi imestada, kui vaadata, kui vähe päevalehtedes lugeda on. Kunagi täävistas mu kolleeg televisioonist, Raul Rebane igal koosolekul: "Gõu lõukal, gõu lõukal" - kui Taganurgat kunagi teevees mainitakse, leiab sealt palju truuiisid vaatajaid tulevikuks. Mis toimub aga praegu? Kolme balti riigi juhtivad teadlased peavad üliägedat ajalootaaskehastusüritust ning mida lehed kirjutavad? Eile oli PM üks muinastee jutt, muidu on mingi eluvõõras pealinnakeskne poliitiline jura. Muidugi, TLN-Paunküla kaks otsa juba maksab soti, kergem on offissis tasalülitatult kopipeist usaldusväärset jura luua. Kusjuures Muinaslaagrist saaks ka mõni väga hea ajakiri mitu lehte juttu, (meenuta Kõue kalosside maalimist Äripäeva Glamuuriekstras.)

(Mütofesti sõpradele ka väike idee kajastuse läbi oma bloogi uppida!)

Kiruvere teema on siin ajaveebis saanud paarsada lugejat, ka Lätist-Leedust, ühe piltiderohke artikli plaanin veel avaldada, tahaks ka viiteid veelahingule, kui kellelgi on, see sõu jäi mul nägemata.

Muinaslaager elab ka augustis oma elu, rahulik, ilus, iidne kultuur:



Siin on 1000 aastat tagasi seisnud kojad, siin rohtu enam ei kasva:



Siin on seisnud ruhi:



Tasub ka vette minna, väga soe on:



Kasvõi siit:



Siin on kunagi rauda taotud:



Siin on vandaalid lõhkunud metallisulatusahjud:



Üldiselt on laagri korraldajal järjest enam suhtlemist ja mõistmist kõrvalasuva kalastusbaasi tüüpidega, kui nad peaksid mõned laamendajad teolt kätte saama, ootab neid heal juhul õngekonksude küljes puu otsa riputamine, halval juhul saavad nad peenestatuks ning kaladele söödaks.

Kiruvere Muinaslaager 2009 - teine päev

Teisel päeval oli sagimist vähem, rohkem aega vaadata, mida meistrid valmis olid nikerdanud. Parimad ehted - sõled, ka muud sepist oli näha sepikojas:



Sünnib laagri viimane nuga:



Kaks keraamikaahju olid lõpetanud töö, maaalune veel tossas, eestköetava avausega poolmaapealsest olid valminud nõud, mis olid terrakota tooni säilitanud:



Must keraamika maaahjust:



Pühapäeval oli sõdalastel veel plaanis üks mere-sõjaretk, tüüpe oli raske kokku ajada, sest laupäeval olid nad üksteisele kõvasti molli sõitnud, ei viitsinud sellele retkele minna.

Haabjas on painutatud puust, ruhi, eile nähtud, lihtsast mädanikuta haavast valmis saetud-tahutud, pikkust veidi üle nelja meetri, kunagi teen ühe endale.

Uue malli kilbid on kiskalaudadest saelaudade asemel - tugevam.

Põhja ja Itta

Inspireerivat arhitektuuri "Mosaiigi " sarja raamatust "Põhja ja Itta", A, Künnap, P. Palmeos, T. Seilenthal.

Ait, milles jahimees hoiab püütud loomade nahku, püssirohtu, jahu, vesikringleid, suhkrut ja soola:


Ait ja nartad Amnja külas:

Filmielamus: Veelinnurahvas

Üldiselt sain Kõue Rahva Majas näha ära Eesti filmi, kus näidati traditsioonilist arhitektuuri sel moel, et vaid Soome filmid saavad sellele vastu. Muidugi ei olnud see film mingi kunstiline liialdus, vaid rännak Lennart Mere juhtimisel ja Rein Marani selge kaadrikeelega soomeugri rahvaste mõttemaailma ja tegudesse. Kui unustada ära analüütiline igapäevamõtlemine ning sukelduda sünteetilisse tervikmaailma, võib näha kõikide filmis esitletud rahvaste kultuuris ühtseid jooni - viimasena võeti filmis vaatluse alla eestlased, kõik kombed, riitused ja arhitektuur, laul ja töö tundusid sarnased teistele hõimurahvastele. Nagu kombeks, vaatasin põhiliselt filmis taluarhitektuuri, kauneid puitaktuseid. Liialdusena tundub puitpits dekoori pidamine vene- või shveitsipäraseks - see on enamustel hõimurahvastel kasutusel. Arhailisematest hoonevormidest oli filmis esindatud elava kuuse ümber ehitatud püstkoda ja muldonn laudkatusega. Kõiksugu head palkkõrvalhoonet oli filmis kuhjaga:



Eestlane oli põhjapoolseim põllupidaja rahvas - reheahju suitsus kuivatatud vili pidas vastu kaheksa aastat, esialgu käis rehepeks ja elu ühes samas rehetoas.

Filmi oli saadud ka päris riitus - juhtis seda lapsepõlvest tuttava kivinõia sarnane ninani pähe tõmmatud kärbseseente kujuliste silmadega shamaan:


Tegu oli kollektivriitusega, igal nõial olid omad instrumendid:

Eesti Talurahvaarhitektuurist

Paar lõiku Karl Tihase raamatust Eesti Talurahvaarhitektuur, TTÜ kirjatus, 2007

Kuni XVIII sajandi keskpaigani oli mõisamajapidamine veel võrdlemisi lihtne ja suhteliselt väike. Mõisa ja mõisahoonete arhitektuur oli samuti tagasihoidlik. Kuna mõisad pidid ehitama kohalikud talupojad, siis enines neis ka talurahvaarhitektuuri iseloomulikke jooni. Tolle aja mõisahooned kujutasid endast tavalisi palkseintega ehitisi, mis kaeti õlgedest või kiskalaudadest katusega. Mõisa peahoone oli enamasti ühekorruseline ning koosnes vaid kahest suuremast toast, ning 2-4 väiksemast kambrist. Mõisaõuel asusid ka aidad, laudad, tallid jt. majandushooned. Nende hulgas leidus mõnikord samasugune suveköök nagu taludeski. Tolle aja mõisahooned olid asetatud õuele silmas pidades peamiselt vaid majanduslikku otstarbekust. (lk. 17)

Rõuge linnuse väljakaevamiste tulemustest, lk 355:

Hoonete pidala oli 4 x 5 m - 5.5 x 7 m. Seinapalkide vahed olid tihendatud saviga. Ilmselt olid kõik kolm ehitist taluhooned. Hoonete katusekonstruktsiooni kohta puuduvad andmed. Kuna aga hoonete põrandapinnas ei avastatud auke, kuhu võisid toetuda katusepostid, siis võib arvata, et katuse ehitamisel kasutati siin juba sarikkonstruktsioone. Nagu arvab E. Ederberg, võib katusekonstruktsioonina siin kõne alla tulla kaks varianti - suhteliselt lame mätas- või kõrge õlgedest kelpkatus. Esimene neist näeb olevat tõenäolisem.