Piltidel kaadrid Andrei Tarkovsky Andrei Rubjlovist - ülemisel kaadril põgeneb munk Kirill kloostrist, mis on vaga ja vähenõudliku kantsi asemel saanud võimsaks ja rikkaks asutuseks - no vaata kasvõi seda puurita!
Mis on üldse kirjandus? Vaateme seda TÕ kirjeldatud religionääri pühakirja meetodil - midagi, mille vastu me oma elu tegelikkuse vahetame - asi, mida kunagi on vaja, et hiljem jälle mitte tarbida. Kuna loobusin antud raamatu analüüsist ning ei viitsi seda raamatukogueksemplari enam lehitseda, loon siinkohal väikese aforismialbumi:
Eesti, kui kärbsesitt suurjõudude vahel. Rahvusliku vaenu õhutamine, venemaa poole ärplemine NATO seljatagusega, kui väikemeeste kompleks. Lisan siia omaltpoolt mõtte, et iga ärpleva marurahvuslase kohta saame automaatselt ühe Hermann Simmi.
Usuga, vaimsusega, teadmistega ärplemine, kui sitakoti kompleks - raske patt, ennast teistest paremaks pidamine. Eks ole see üks eskapismi põhivorme, et ma täävitan, et peab olema just nii ja nii ja ikka teistmoodi, kui see Järvamaa argipäev ,- millest tuleme suurte elumuutuste esilekutsumise juurde, suure muutuse kuulutamisele ja elamisele - jällegi üks võimalus oma mina salgamiseks, ennast paremaks pidamiseks.
Raamatu keskel ilmub ja lõpupoole kaob üks paralleeltekst, vana Järvamaa munga soig, kes on vägivaldselt kuhugi euroopa kloostrisse veetud ning seal oma viimaseid elupäevi õhtusse saadab. Need reaalsused koos annavad kaks efekti:
1. Tänapäevane tekst tundub samasugune kokkuleppeline konstruktsioon, kellegi suva fantaasia
2. Moodus, kuidas euroopast praeguseni Eesti paistab - kauge, võsastunud, väherahvastatud metslaste maa, keda on vaja suunata ja õpetada, tahuda ning koordineerida, õigemaks, standardite järgi, kaanonite, pühade (loe vägivaldsete) kirjade järgi.
Millest tuleme kloostriliinini, klostri algkujuks oli kõrilõikajate rutiinne elukorraldus, millega nad paremateks inimesteks saada soovisid. Kella peale elamine tõi jõukust, võimu, hierarhiline süsteem saavutas edu kaootiliste ees. Kloostrid, kui kunagised supermarketid, kobarkinod, offissid. Kõik, kes praegu kella peale tõusevad, on samamoodi mammona või mõne teise fantoomi teenijad, päevast-päeva rutiini, mis see muu on, kui kloostrielu.
Lõpetuseks soovin kõigile rohkem mõtlemist, vähem valmismõtete tarbimist!
9 kommentaari:
UH!-UH! Jakobson ise kõnele..;)
W nagu Wigla
Sa mõtled see viimane vanamees või?
P.S. Soovitaks kõigil vähem mõelda, istuda nagu koer maas seni kuni ka ühtegi arukat mõtet enam peas ei liigu..
Siis tolm kampsunilt maha pühkida ja tagasi mõtetesse-mõtetusse kukkuda.
Wau.
Elu on siiski pisut keerulisem. Ka kloostris leiab neid, kes pole läinud sinna millegi eest põgenema, vaid kes ei leia mujal oma vaimsetele huvidele asu. Võimalik muidugi, et end tühjendades pöörduvad nad tagasi selle juurde, mida alguses liialt lihtsaks või üleliigseks pidasid. Aga nii see elu käibki.
Kas postmodernistlik inimene, kelle jaoks pole ükski tõde absoluutne, saab üldse esitada absoluutse väite kellegi tõekspidamiste või eluviiside ekslikkuse kohta? Kas see, mis meile näib valelik, ebasiiras jne pole lihtsalt teistmoodi mõtteviis, mida me ei mõista?
Ma arvan, et ideaalis võib postmodenne inimene hülata postmodernismi ja elada õieti - tasakaalus, pidepunktideta, kilekottide, tootemite, vihata. Absoluut aga on väljaspool meie, surelike kättesaamist - kes sellega kekkab, on teeninud ära väikse lõua.
Paratamatus ja reaalsus on see, et me kõik kekkame aegajalt absoluudipädevusega. Selle eitamine on liialt absoluutne ja ennast teistest paremaks pidav ;) Kõrvalseisja jällegi peab arvestama sellega, et tema tegelik absoluudipuue teeb ta suuresti võimetuks pädevalt kvalifitseerima teise inimese tegelikke püüdlusi ja eesmärke.
Eks siin ajaveebis määrab minu S(piritual)Q , millega vaimsust mõõta.
Aga, miks Rainer näiteks ei postitanud kuhugi mujale teemasse järgnevat kommentaari:
Saeraam on siiski pisut keerulisem. Ka kloostris leiab neid, kes pole läinud sinna millegi eest põgenema, vaid kes ei leia mujal oma Saeraami leiutamisele asu. Võimalik muidugi, et end tühjendades pöörduvad nad tagasi selle saeraami juurde, mida alguses liialt lihtsaks või üleliigseks pidasid. Aga nii see elu käibki.
Kas postmodernistlik inimene, kelle jaoks pole ükski saeraam absoluutne, saab üldse esitada absoluutse väite kellegi saeraami ekslikkuse kohta? Kas see, mis meile näib valelik saeraam, ebasiiras saeraam jne pole lihtsalt teistmoodi saeraam, mida me ei mõista?
Tuli meelde FP peatükk lihtsusest ja keerulisusest, ehk üldiselt toimib vaimsuse fetish, eelmodernsel ajal vaimsuse monopol, mida siis müüdi indulgentsidena. Selleasemel et näiteks W moodi istuda nagu koer ja mediteerida ehk olla absoluudiga ühenduses ilma kellade ja viledeta tähtustatakse ning kuulutatakse, kamandatakse ja organiseeritakse selle kallal ning tulemuseks on võõrdumine.
Kes juba mingit showd teeb, on ebasiiras.
No see usuteema on mulle lihtsalt saeraamist tuttavam. Vabandust muidugi aga nii on välja kukkunud :D
Aga võibolla see, mis sulle näib shõuna on selle tegija jaoks lihtne eneseväljendus. Ta lihtsalt oskab ainult nii. Päris siiralt kohe.
Ja kõik see jutt viib meid valgusaastate kaugusele tõsiolulisest...
Postita kommentaar