Tall-tõllakuur edeneb.
Rõskest ja rõvedast kolhoosiaja igandist on saanud avar ja valgusküllane katedraal.
Kõrge ka - vedas, et katusele jaole saadi enne kokkukukkumist.
Peahoone lupjamine jätkub.
Arvasin, et katuselaudu, freesitud vihmaveeprofiiliga leidub vaid keskaegse osa laepeasel.
Kuni leidsin tüki kiskalauda vihmasoontega, mis oli distantsliistuks vana roovi peal (sepanaeltega kinni), kus tavaliselt on tõsteks kasutatud käsitsi tahutud kiile. Tõenäoliselt on see kiskalauatükk 1851. aasta katusevahetusest ehk tükike taaskasutatud endist katust. Kas pea- või kõrvalhoone oma? Ei saa vist kunagi teada.
Kas kellelgi on andmeid säilinud kiskalaudaest rennidega katuste kohta? Talurahvaarhitektuuris oli tüüpilisem lahendus kaheks lõhestatud palk, veerenn on aga hoopis filigraansem nähtus nagu laudki. Tõenäoliselt ümbruskonna vanim katuselauatükk aga kui suure piirkonna peale?
Paremal pool räästaääre rosetipoolik.
Tööhobuste tallil valmib ilusaim sein - paas sees ja väljas, lubikrohv, kivipuru sees. Ei mingit peno ega betoonelementi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar