30.10.11

Hof Kau LXXXII

Triigi mõisamaade kõige hinnalisemaks allikaks tuleb pidada 1820. aasta 2x3m kartograaf Rosenpflanzeri hiigelkaarti Specielle Geometrische Charte von dem Privaten Guthe Kau. Mõisa kaugeimad ääremaad ulatasid tol ajal Saarnakõrve ja Aelani, praeguseks osaliselt kuvendatud soised alad on ligi kakssada aastat tagasi maha märgitud suurepärase materjalina ajaloopärandi uurijatel. Võimsaim soosaareklaster asub praeguse Aela küla maadel, need muistsed pelgupaigad sai eile läbi rännatud:




1923. aasta Harjumaa mälestiste kaardi järgi asus võimsaimal, Kaskevõhma soolinnusel linnamägi.


Maa-ameti reljeefkaart kui ka samast pärit nõuka-aegne salajane topokaart võivad seda väidet kinnitada. Koha peal ei saa päris hästi aru, kas kraater on tekitatud kruusa võtmise või mingi muu tegevuse tagajärjel. Songitud seal on aga mitte lähiminevikus.

Tänapäevane Kaskevõhma näeb väja trööstitu - lageraie, samas tekkib sinna juba uus kaasik.

Olen käinud erinevate seltskondadega nii Muinsuskaitseametis kui ka Ajalooinstituudis rääkimas Kaskevõhmast kui unustatud muistisest, kuigi 1923. oli linnamäe staatus veel ametlik. Mõlemas kohas on ametnikud süganud habet ja pobisenud midagi "jaa, vääga huvitav." Sinna paika on see jäänudki.

Aga vaatame kohaliku kirjamehe Aksel Orasi kirjapandut:

Väikese inimüksusena oli see paikkond kõrvaline, peidetuna soode sülle ja rabade kaissu. Seega suvistest rändeteedest kõrvalejääv ja looduslikult kaitstud halva läbitavusega ala. On mitmeid varasemaid viiteid koduuurijatelt ülestähendustena, et sealseil elanikel oli ka oma kaitsev soolinnus Kaskevõhmal ning et see asunud ühel Pususoo saarel, millest teadsid veel minu lapsepõlves rääkida kõik küla vanemad inimesed, keda enam meie hulgas pole, kuid sõnumid elavad oma elu kestvalt edasi kuni lahkuvad ka need, kes neid rääkimisi kuulnud olid. Unustus matab samuti kui muld. Lisaks eelöeldule teati veel edela suunda jäävaist varjumispaikadest. Ühel neist elati veel umbes kuuskümmend aastat tagasi. Olid üksikud soosaared ja hooned peal ning põllulapidki olemas –Lintsemägi ja Tammetsa.

     1894. aastal Aelas sündinud ja üleskasvanud Juhan Palm—hilisem kooliõpetaja ja loodusuurija on artiklis „Pususoo”, avaldatud „Eesti Looduses”1963. aastal l. 117. järgmise tähendatud repliigi: . . . „Kaks suuremat—Lindsemägi Pala lähedal ja Kaskevõhma keset sood meenutavad linnuseasemeid. Neid peaks lähemalt uurima meie arheoloogid!”

     Leida Otsa poolt 1931. aasta suvel kogutud ja käsikirjaliselt kirjapandud rahvaküsitlus, uurimus „Ajalooline traditsioon Kose kihelkonnast” annab mõne reaga teada järgmist: . . . „Vanarahva jutu järgi läinud vanasti Harjumaa ja Järvamaa vahelt läbi Pususoo sõjatee Paide (Ehkmann). Kui Raava küla tagant läbi Pususoo kraavi kaevatud , siis leitud kraavi põhjast maantee. Tee läinud Kaskevõhmalt mööda (M. Talu).

1820. aasta kaardist:
 Kaart ei kajasta muistseid hiie- ja ohvripaiku, kuivõrd need olid vastuolus sissetoodud ristiusu tõdede ja kommetega, seega uue kultuuri toojaile taunitavad, samas ka väljajuurimist väärivad nähtused valitsejatele. Rahva seas aga elasid vanad kombed ja tavad muistsete lugudena edasi. Neid jutustati ja peeti meeles põlvest põlve ja anti järeltulevatele põlvedele edasi suusõnalise pärandina. Paikadel olid omad nimed, omad tähendused ja sündmused, mis seotud neile omaste juhtumistega, mäletamist väärivate seikadega või muude iseloomulike tunnustega. Nõnda liikusid veel mõned inimpõlved tagasi, veel ka enne II maailma sõja algust rahvasuus sõnumid Pususoos asunud Kaskevõhma soolinnusest (kaardil Kasske Wochma), mis viitab soos olevale moreenikuhjatisele, kus iseloomulikult pidi kasvama kase puistu. Kask oli väga hinnatud ja lugupeetud puu. Tema tohust tehti torbikuid ja karbikesi, vajalikke tarbeesemeid igapäevaseks elamiseks. Kase pungi ja lehti kasutati tervisejookide valmistamiseks, tema mahla –maitsvaks värskendavaks rüüpeks kevadel. Ta oli hea ja vaikiv varjuandja, kus all puhata, kus elada , kus end kindlalt varjatuna tunda. Kase puitu on läbi aegade hinnatud koduste tarbeesemete valmistamiseks, aga ka tema puidust miilatud sütt sepa tööde tegemiseks ja raua kokku keetmiseks. Kase kiituseks on loodud laule seostatult koduga. Seega paik elamiseks –täiesti kohane, pealegi veel kui see oli ümbritsetud põhjatu mädasooga, kuhu ei olnud just kerget ligipääsu, muistse soolinnuse asukohaks. Nimetatud paik jääb küladest umbes paari-kolme kilomeetri kaugusele, lõuna-kagu suunda. Väikese, põlve-pikku poisikesena on olnud õnne seda paika näha üle soolagendiku umbes poole kilomeetri kauguselt. Siis kõrgus seal suur mets, mis avaldas muljet lapse silmadele ja kuuldu sellest paigast ka kõrvadele. Arvata võib, et see oli muistsetele Pala ja Kukepala elanikele esmane kaitstud ja võõrastele silmadele vähemärgatav elupaik, kus elati, kuhu tuldi varjule kui koju, kust käidi jahil, kust mindi nendesse paikadesse raadama ja alet tegema, mis hiljem hakkasid leivavilja andma kõhutäiteks metsaliha ja koduloomadelt saadavate saaduste kõrvale. See sai ja võis olla paik, võis olla algus, esmane ja algeline kindlus, kust astuda välja uuele arenguteele. 


Kaskevõhma kõrval olevat soosaart kutsutakse tänapäeval Hundikambriks –vanasti aga Wneti kamber meggi, mis tuleneb saksa- ja eest keele liitseosest ja –mille tähendus on Pulmaehtes toa mägi, või siis Pulmaehtes kambri mägi. Kuidas seda mõista? Loodus on andnud mitmetele elu kandvatele liikidele omapärase omaduse, ehtida end pilkupüüdvalt ja äratada seega huvi vastassugupooles kui ollakse valmis soo jätkamiseks vastaspoolega. Kõigile on teada et lindudest saavad tutkad, pardid ja küllap ka paljud teised pulmaajaks endale hundsulestiku, mis on emaslindudele pilkupüüdev kaaslase valikuks. Sellest on tulnud tollele paigale taoline tunnuslik nimetus. Ka inimesele on omased sellised nähted kui meeldivuse ja tähelepanu pälvimise tõstmine enda ehtimisega. Ilmselt on selline toiming ürgse vaistu tunnus. Võib-olla oli see esmalt taoliste rituaalide paik muistse mütoloogia ning uskumuste kohaselt ja sai omale sellise tunnusliku nimetuse neist nähtudest. Seda praegu surmkindlalt väita ei saa, niisama kui ei saa ka vastupidist väita, veel vähem tõestada. Ometi on nimeseosed ilmsed tõendmärgid muistsest elukeskkonna olemasolust neis paigus. mis aga senini pole uurimisalused olnud paikkondadele halva ligipääsu tõttu. Olemuselt on need paigad väikeste pindaladega, kus tänapäeval enam inimasustusi ei ole. Soosaari ümbritsevatel rabasambla juurdekasvu soodsatel tingimustel upuvad need soosaared järjest enam sohu, kerkivad rabapinnad sambla iseloomulikust juurdekasvust ja suureneb vee sidumise maht. Pirita jõe alguski tõmbub rabas koomale ja kasvatab sambla katet peale.



Veel saartest:

Lintse (Linse taggemenne meggi). See on üks paljudest moreeniküngastest selles soostikus, mis jääb külast edela suunda. Ta on Pala külale lähemal eelmisest paigast. Tõenäoliseks tuleb pidada tema nime vaderiks tuntud püha hiiepuud—lõhmust, mille saksapärane nimetus on Linde. Süüvides sellesse nimekujusse jääb kahtlemata mulje, et tegemist ei ole pelgalt ühe püha puuga, vaid et seal on neid kasvanud enam ja alusmetsana on veel olnud niinepuude noorvorme. Jällegi austust pälviv puu oma imepärase puiduga ning seda puitu katva niine ja kattekorbaga. Niint kasutati vanasti jalatsite –viiskude valmistamiseks, niinekottide ja isegi mõningate palakate valmistamiseks, rääkimata küürimisnuustikutest. Tisleritöö mehed tegid veel hiljuti niinekoorest pintsleid sooja liimi pealekandmiseks liimitavatele puidupindadele. Mudelseppadele on niinepuu puit olnud läbi aegade hinnatuim, tema töötlusomaduste kui ka kord antud kuju muutumatu vormi säilitamise poolest. Ja mis kõige tähtsam, õitsemise aegne pärn oli kui lõputu mesinektari eritusallikas. Samaväärsed olid ka pärna lehed suve soojas päikesepaistes mesineste, lehemee, eritajatena. See oli paik meemesilastele ja arvukatele kimalaste liikudele üks paremaid elukeskkondi. Selles paigas oli endistest elumärkidest veel kuuskümmend aastat tagasi mälestusena alles vaid ahervare, mis tõestas seal kord olnud elamist. On hinnanguid, et seda paika olla kasutatud redu või esmase põgenemispaigana. Aga võis olla ka aastaringse elamispaigana kasutusel, sellele kes ihaldas vaikust ja eestlasele omast üksindust. On ju teada ning seoses eelöelduga üks väike riimikatke:

Lintsi  Juhan  lumeteega 
sõitis  suure  soo  peal  reega,
seal  ta  nägi  eemal  teest, 
soo  peal  lumes,  võõrast  meest….

Tammetsa, Lintsist edasi üle soo muistsel kaardil nimetusega Raiga saar, mis annab lahtiseletatult mõiste –põgenike saar. Lahtiseletus viitab täielikult selle moreenkuhjatise otstarbele, et see oli üks suuremaid varjupaiku, mis jäi Pala ja Virla külade vahelisele sooalale. See jagunes veel omakorda kaheks: Mäe –leivapätsi sarnasele põhja-lõuna suunalisele voore künkale ja üle soonetise lausikumale ja suuremale pinnalaotusele –Tammetsale. Kui Mäe elamisest on vaid alles mõned sireli puhmaid ja üksik õunapuu tähistamas kord seal olnud elamist, siis oli veel Tammetsa osas hiljaaegu ajamärkidest puretud ja sissevajunud rehielamu vare poolpüsti. Seal elati ja sealt käisid minuga samal ajal Kõuele koolis elanike järeltulijad, kes kandsid perekonnanime –Varblane. See muistne soosaar oli üks suuremaid varjupaiku, mis rahvapäraselt pälvis tunnustusena nimetuse Tamme mets –tugev ja vastupidav, allavandumatu ja mitmeid inimpõlvi kestev, mäletamaks ja meenutamaks muistseid aegu. Neist tugevatest tammepuudest pole enam jälgegi praegu. Nüüd nõuavad endale neil maja ümber olevatel kunagistel põllulappidel eluõigust kuuse noorendikud, küllap et varjupaigad ulukeile, kellede pärusmaa see ümbrus praegu on.







Eilse rännaku üks kõrgemaid ja vähestest metsaga soosaartest - Väike Või Võhma.








Ja lõpuks Aksel Orasi tõlgendused 1820. aasta kaardi järgi Pala-Kukepala piirkonnast:


Kukepala piirkonnast

Kirdes Kaks Sonni wochma meggi—(Soonimäe mäed)

Idas Uõõu meggi—Ardusse suunduva tee ääres, Kukepala karjamaa lõpus—Udumägi)

-„- Meera augu –Arvatavasti Kuusiku karjamaal Mägra augu mägi)

-„- Meggi risti – Risti paiknevad voored Kukepala ja Kuusiku piirialal

-„- Menna meggi—Männimägi Kuusiku alale jääval karjamaal

Loodes Marga Polene Meggi—Kääbaste katkuhaudade mägi

-„- Linno meggi—sellest oli eespool sõnumeid ja ka varasemaid eelmises kirjelduses

-„- Koija meggi –sellest oli märkmeid Eriko koha maade hinnanguis.



Pala piirkonnast

Loodes Weiken Seruotza meggi—(Väike ingliks muutumise mägi—Kääbaste aed Suitsu

Metsapõllul võib ka esineda Sõeru mäena)

Läänes Hakka meggi—Haagi kujuline mägi Legise poole jäävate põldude ja raba vahel

-„- Kujema meggi—Legise poole jääv kuhjatis 


Körwe kangro metsa ja soosaared, mis jäävad Laugete rabast põhja poole

Lääne poolsed: Kenseppo meggi saar (ei oska praegu seda seletada)

Monnika meggi (arvata võib et on Männiku mägi)

Nöma otza meggi (Võiks olla Nõmmeotsa mägi—Nõmmes)

Loodepoolne Pörrma saar (ei oska praegu sellele seletust anda)

Edelapoolne: Nöma otza meggi (Võiks olla Nõmmeotsa mägi—Nõmmes)

Pasti meggi (ei oska lahti seletada praegu)

Allo meggi (Tõenäoliselt Ale mägi)

Magra papsta meggi (võib olla Mägraisa mägi või siis Karuperse mägi)


Lauke rabba

Loodes Linse Tagemenne meggi Lintse mäed, üks suur ja teine väike,

-„- Linst Tagemenne meggi kumb neist kumbki on

Läänes Sagemna meggi

-„- Sar saar

-„- Kostla saar

Idapoolsed: Kasske wochma—(Kasskevõhma

Weike Pillirohu saar—(Väike pillirohu saar);

Weike Aise saar—(………?……….);

Suri Pilliroh Meggi—(Suur Pilliroo mägi)

Wneti kamber meggi—(Hundikambri mägi);

Poellene saar—( ? );

Suur woi wochma –(Suur võivõhma);

Weike woi wochma—(Väike võivõhma)

Raiga saar—(Põgenike saar);

Kusima—(Võimalik Kuuseküngas);

Möh wochmus—(Võimalik Kitsevõhmas);




1 kommentaar:

Juhan ütles ...

Vaata rännakust lisaks: http://soolemb.blogspot.com/2011/11/kaskevohma-metsamae-rannak-29102011.html