portaal Paunküla veehoidla

Maaameti (üks asjalikumaid ameteid, võib täiesti asju ajada) kaardiserverisse on jõudnud uued nõukaaegsed kaardikihid. Päris hästi jälgitav on Paunküla veehoidla rajamise lugu, läbi kahe vene aja.



Tsaariaeg - mustvalge ja krõbisev pilt, sügavtrükk. Kiruvere, Tudre ja Kaks seapilli järve, soine ala Ardu poole. Pirita jõgi - peen aga kiirevooluline. Teed - kitsad ja viletsad läbi metsade, Silmsi põldude.



Nõukogude aeg. Suur üldistus, sihid läbi Paunkülataguste metsade, rohkem põlde juurde raadatud.



Sarai siin ja seal. Pirita jõgi on suunatud läbi Tudre järve - suurte vallide abiga.



Kuuekümnendad. Veehoidla võtab kuju. Punküla-Risti, Jõgiküla. Puudub teetamm edelakaldal.



Nõukogude aja lõpp, Ardu kasvab. Veehoidla, nagu me seda tunneme.

Augustiõhtutel võib näha veehoidla kaugemates nurkades - seal, kus talukohad on pooleldi vee all, avanemas portaale. Üksõhtu nägin isegi sukeldujaid, kes olid jätnud jeebi Pirita jõe kanali taha ja läbi jõe varustusega sammunud, veehoidlale, müstilisi veealuseid portaale otsima...

Paunküla puhkekeskus

Alles juulikuu lõpu kesknädala hommikul on Paunküla puhkekeskuses nii vähe inimesi, et söendab uusi atraktsioone vaatama minna. Maaelu toetuste eest hangitud küllaltki korralik mängu- ronimis jne. kompleks.



Muidugi oleks võinud see käsitöö ja puidust olla, paraku oleks selles mõõdus kohalik puukunst ka nii palju saemehi töösse rakendanud, et ümberkaudu oleks muu saematerjali ja küttepuu hind tõusnud.



Paunküla puhkekeskuses lisaks välijõusaal kuue pingiga neile, kel kere põllupeal ja metsas köötsimisest valus pole.



Paunküla kant (tegelikult Kiruvere küla) on viimase aastaga võimsalt arenenud - lisaks mäguväljakule on avatud avalik privaatne rand, asutatud MTÜ, mis koondab kohalikke ettevõtjaid ja muidu huvilisi, et säästa ja hoida kohalikku loodusressurssi.



Paunküla kalatusbaasis (Kiruvere külas) on paadisild saanud ka värkendust.

Paunküla veehoidla

Kohtasin Paides kunagise õpilase vanemat, kes rääkis, et veetis lapsepõlve Kirivallas, hiljem Seapilli talus, kui veel Paunküla veehoidla oli paisutamata - koosnes väiksematest järvedest, siin ja sealpool teedelahkme vallseljakut. Ta rääkis, et leidis Seapilli kandist korduvalt portaali teispoolsusesse, nägi ja koges paranormaalseid nähtuseid. Loogiline, sest millegi pärast võeti ette suur töö - Seapilli ja Tudre järvedest veehoidla rajamine, jättes kahtlased portaalid veehoidla põhja.

Ülemisel fotol 19. sajandi lõpu Paunküla mõisamaade kaart, kus Kiruvere ja Tudre vahelised mäed (praegune kiige või kergu kinnistu) on nimetatud Lätti mägedeks. Võibolla läte, võibolla olid Läti muinassõjamehed juba siis sääl kanda kinnitanud.

Palju on minu käest küsitud, kuidas veehoidla loodi. Alljärgnevalt koopiad Eesti Looduse Kõrvemaa erinumbrist. Veehoidla loodi kahes järgus - kuue- ja seitsekümnendatel ehk on hilisem, kui Ardu ajutine lasteaed, mis töötas kuni eelmise aastani.