Teeme Ära 2009 infotund - Man machine Revelis

Enne Revelisse (tegelt Ülemiste sitisse) jõudmist, käisin Kehtnast Raikküla, Kohila, Hageri kaudu Laagris, kus toimus Harjumaa aasta tegijate väljakuulutamine. Sõna võtsid eelmise ja selle aasta ettevõtjad, kes rääkisid elekrikappidest kuni ettevõtete tänase missioonini - ellu jääda. Supertegusad külaaktivistid rääkisid mikrofoni oma edulugusid. Endisest Kose Kihelkonnast löödi rüütliks neli üksiküritajat. Mul oli au seista sellise legendi, nagu Tuhala nõiakaevu peanõia Ants Talioja kõrval - jep, ka mina olin üks väljavalitu (ka ülejäänud kaks auhinda läksid praegusse Kõue valda). Ning ma sain käepigistuse, tassi, lilleõie ja paberi just Kõue Sahinad rubriigi eest, nii et, tasub üritada.

Kuid nüüd õhtu põnevama sündmuse juurde. Ülemiste siti on endise dviigateli tehase hoonetkompleksi rajatav loovtööstuse linnak. Kui ma lõpuks renoveeritud Lõõtsa kuue hoonemassiivi sisse sain, valdas mind mõnus äratundmine - sada aastat tagasi voolas linna tehastesse maarahvast, muid üritajaid, et õnne otsida, seda leida tehasetöös, linnaõhus, mida tõmmata sõõrmetesse tehasest väljas. Kuid just põhilise aja tuli veeta just paekivimassiivis, oma tööpingi taga, oskuslikke liigutusi tehes, kopikat teenides, nagu nüüdki - tehaselabürindid on samad, kohati on paas asendatud klaasiga, kuid inimeste motiiv seal viibida, isegi tööpingi põhitüüp, rongimürin väljas on 100% sama, nagu on ka tehaseomaniku, tsehhijuhataja pealisülesanne, suhe töölisesse. Ülemiste sitis veendusin, et tasub investeerida vaid väikeettevõtete aktsiaisse - sarnased kolossaalkompleksid, nagu loovtööstuslinnakud on globaalsetele tõmbetuultele, mullidele, sõltuvustele muu majanduse käekäigust valla ning kontrollimatud, rajatud vaid majanduskasvu peale. Lihttöölise eeskujuks on alati tema ülemus - et sõita sama vägeva kaarikuga ning praalida sama palju kõrtsis. Paraku läheb ülemuse elujärg kiiremini eest ära, kui alama oma järgi jõuab. Sitis võib leida mõne perspektiivika väikeettevõtte, kui piisavalt sõeluda, pigem aga on tuleviku superettevõte algstaadiumis kuskil perifeerias, paari ruutmeetrise pinna peal.

All pildil olev maja on saanud endale esialgu paar plastikakent - mul ei ole meeles, kus fotograaf Koshkini suudio täpselt asus, võibolla on just tema, ilmselt Ülemiste siti loovlinnaku esimene resident oma aknaid vahetanud. Koshkin töötas sitis juba siis, kui praeguse lõõtsa tänava ees oli tõkkepuu ja ülikuri valvur, kes leebus vastu hommikut vaid sõnade "za Koshkinu" peale.

Esmakordselt nägin pronkssõduri kivist vendi-õdesid:

Ning sealsamas asus Lõõtsa 6, kena liimpuidust robotfreesitud talusilt hoonet tutvustamas. Tegelikult oli sarnane silt veel teiseski kohas, kuigi sisse sain lõpuks hoopis kolmandast uksest.

Lõõtsa 6 II korruse seminariruum oli rahvast täis, kuigi ikka jäi mulje, et Teeme Ära 2009 on väikeettevõtte innovatiivses staadiumis, kus tasub veel aktsiaid osta, paljud inimesed olid oma mulli sees, naerisid ennastunustavalt ning olid heas tujus, ettekandjad rääkisid väga konkreetselt ja lühidalt, pildil Peeter Jalakas, kes veab 1. aprillil ürituse pressikonverentsi:

Muidugi jupsis esitlustehnika, piisiid ja mäkid ja kõik muu vanaraud. Järgnev esitlus sai lõpuks käima, selgus, et on tegemist üheainsa slaidiga:

Jan Uuspõld tegi nalja, või siis mitte:

See järmine mees käib ikka ja jälle siit ajaveebist läbi, viimati oli tema nägu siin kolm päeva tagasi:

Tutvustati nänni, mida ka jagati:

Sellest kampaaniast võib tulla midagi võimsat - koos on inimesed, kellel on powerit ning puudub võlts punnitus ja fassaadism. Kampaania värviks on punane ning ühes reklaamis ütleb töötu, et on aeg otsida uusi võimalusi. Mida veel ühelt kampaanialt tahta?

hariduse reformimisest

Kui ma eile läbi Tallinna Heoteo sihtasutusse kõndisin, läbisin galeriid Viru väljakul - fassaadismi musternäide kunagise Pedagoogikaülikooli õppe- ja kasvatusosakonna müüri näol. Ja milliseid mälupilte need müürid mulle meeltesse tõid, aastatest 1994 - 2004, kui ma esialgu matemaatikat-informaatikat, hiljem kunstiõpetust õppisin. Nagu öeldud, asusid selles hoones õpetajad, kes õpetasid tuleviku õpetajaid õpetama, ehk peda kvintessents või lihtsalt õ4. Mul on kuskil arhiivis paarsada lehekülge tuleviku kooli kirjeldusi ja projekte, mida ma kasutasin nimetatud majas suvalise aine arvestusel või eksamil oma tarkuse demonstratsiooniks, saades reaktsioonina vastu teinekord sõimu ja karjeid, teinekord õppejõu hindava pilgu ja huvi minu kirjatööde vastu. Siinkohal mõned nimed ja minu tänu neile, minu eeskujudele, kes minus ei tapnud parema tuleviku ja kooli ideed, vastukaaluks hallusele, mõttetusele ja bürokraatiale, mida ma sain neis koridorides järjest kavalamana tunda kokku kümme aastat.

Tiiu Kuurme - hoolitsev esiemakuju, tõeliselt erudeeritud ja osavõtlik
Mai Normak - õppetooli hoidja, hoidis ka oma õpilasi
Airi Liimets - paistis, et ta teab, milline võiks olla üks õige kool
Lembit Andresen - ürgtarkuse ja -mehisuse taassünd, sarnaselt minuga sai oma esimesest töökohast, külakoolist, kinga.

Aga nüüd heietustest asja juurde. Mainisin eelmises postituses, et Arturil on plaan esialgu koos inglise Teatch Firsti, hiljem ameerika analoogiga kampa lüües (Eesti analoogne projekt on Noored Kooli!), luua esialgu ingliskeelne õpikeskkond, mis ideaalis toetaks kõiki aineid suvalises astmes, võibolla ülikoolis, ehk koondaks enda alla kvaliteetse tänapäevase õppe ning ühelt osalejalt 3000 raha asemel küsiks 3000 käest 1 raha, kasutades konkurentsieelisena esialgu Inglise parimaid noori õpetajaid. Selline idee pani mul mõtted liikuma ning kuna olin enne seda ideed viibinud 90 minutit parajal ajukäärudesoojendusel sotsiaalse ettevõtja fookusgrupis, hakkasin Arturile rääkima, kuidas seda asja minumeelest teha tuleks. Kõigepealt tuli mulle meelde Rocca al Mare kooli direktori Rein Rebase õppekavavõrdlus lõhkiste pükstega ning lahendus - tuleb uued püksid teha. Riiklikku õppekava arendust jälgisin viimati õpetajate listi kaudu mõned aastad tagasi, siis oli teostamisel kolm konkureerivat õppekava, mis evisid kõik isemoodi lähtealuseid, väärtusi ja põhimõtteid ning millede vahel käis listis äge võitlus. Ma ei tea, kas see praeguseks lahenenud-jahenenud on ning mind see eriti ei huvita ka, ühe õige õppekava põhiosa võiks õpetajakoolituse läbinu valmis tahuda veerand tunniga, nagu ma seda eile õhtul tegin. Igal juhul ei tohiks maailma juhtivamaks koolitusportaaliks pürgija olla kammitsetud hetkel kehtivatest, kuid sisuliselt ajast ja arust põhimõtetega. Alustame kõige lihtsamast küsimusest - kas teadmine on maailmas kõige tähtsam?

Jäägu see teema katkestatuks, kuid avatuks, lugejale edasi mõelda. Siinkohal kolm linki, mida Artur mulle hiljem saatis:

http://www.brightstorm.com/teacher/landing/school_teacher_id/3
http://delicious.com/arturtaevere/elearning
http://www.bbc.co.uk/learning/