Enne Revelisse (tegelt Ülemiste sitisse) jõudmist, käisin Kehtnast Raikküla, Kohila, Hageri kaudu Laagris, kus toimus Harjumaa aasta tegijate väljakuulutamine. Sõna võtsid eelmise ja selle aasta ettevõtjad, kes rääkisid elekrikappidest kuni ettevõtete tänase missioonini - ellu jääda. Supertegusad külaaktivistid rääkisid mikrofoni oma edulugusid. Endisest Kose Kihelkonnast löödi rüütliks neli üksiküritajat. Mul oli au seista sellise legendi, nagu Tuhala nõiakaevu peanõia Ants Talioja kõrval - jep, ka mina olin üks väljavalitu (ka ülejäänud kaks auhinda läksid praegusse Kõue valda). Ning ma sain käepigistuse, tassi, lilleõie ja paberi just Kõue Sahinad rubriigi eest, nii et, tasub üritada.
Kuid nüüd õhtu põnevama sündmuse juurde. Ülemiste siti on endise dviigateli tehase hoonetkompleksi rajatav loovtööstuse linnak. Kui ma lõpuks renoveeritud Lõõtsa kuue hoonemassiivi sisse sain, valdas mind mõnus äratundmine - sada aastat tagasi voolas linna tehastesse maarahvast, muid üritajaid, et õnne otsida, seda leida tehasetöös, linnaõhus, mida tõmmata sõõrmetesse tehasest väljas. Kuid just põhilise aja tuli veeta just paekivimassiivis, oma tööpingi taga, oskuslikke liigutusi tehes, kopikat teenides, nagu nüüdki - tehaselabürindid on samad, kohati on paas asendatud klaasiga, kuid inimeste motiiv seal viibida, isegi tööpingi põhitüüp, rongimürin väljas on 100% sama, nagu on ka tehaseomaniku, tsehhijuhataja pealisülesanne, suhe töölisesse. Ülemiste sitis veendusin, et tasub investeerida vaid väikeettevõtete aktsiaisse - sarnased kolossaalkompleksid, nagu loovtööstuslinnakud on globaalsetele tõmbetuultele, mullidele, sõltuvustele muu majanduse käekäigust valla ning kontrollimatud, rajatud vaid majanduskasvu peale. Lihttöölise eeskujuks on alati tema ülemus - et sõita sama vägeva kaarikuga ning praalida sama palju kõrtsis. Paraku läheb ülemuse elujärg kiiremini eest ära, kui alama oma järgi jõuab. Sitis võib leida mõne perspektiivika väikeettevõtte, kui piisavalt sõeluda, pigem aga on tuleviku superettevõte algstaadiumis kuskil perifeerias, paari ruutmeetrise pinna peal.
All pildil olev maja on saanud endale esialgu paar plastikakent - mul ei ole meeles, kus fotograaf Koshkini suudio täpselt asus, võibolla on just tema, ilmselt Ülemiste siti loovlinnaku esimene resident oma aknaid vahetanud. Koshkin töötas sitis juba siis, kui praeguse lõõtsa tänava ees oli tõkkepuu ja ülikuri valvur, kes leebus vastu hommikut vaid sõnade "za Koshkinu" peale.
Esmakordselt nägin pronkssõduri kivist vendi-õdesid:
Ning sealsamas asus Lõõtsa 6, kena liimpuidust robotfreesitud talusilt hoonet tutvustamas. Tegelikult oli sarnane silt veel teiseski kohas, kuigi sisse sain lõpuks hoopis kolmandast uksest.
Lõõtsa 6 II korruse seminariruum oli rahvast täis, kuigi ikka jäi mulje, et Teeme Ära 2009 on väikeettevõtte innovatiivses staadiumis, kus tasub veel aktsiaid osta, paljud inimesed olid oma mulli sees, naerisid ennastunustavalt ning olid heas tujus, ettekandjad rääkisid väga konkreetselt ja lühidalt, pildil Peeter Jalakas, kes veab 1. aprillil ürituse pressikonverentsi:
Muidugi jupsis esitlustehnika, piisiid ja mäkid ja kõik muu vanaraud. Järgnev esitlus sai lõpuks käima, selgus, et on tegemist üheainsa slaidiga:
Jan Uuspõld tegi nalja, või siis mitte:
See järmine mees käib ikka ja jälle siit ajaveebist läbi, viimati oli tema nägu siin kolm päeva tagasi:
Tutvustati nänni, mida ka jagati:
Sellest kampaaniast võib tulla midagi võimsat - koos on inimesed, kellel on powerit ning puudub võlts punnitus ja fassaadism. Kampaania värviks on punane ning ühes reklaamis ütleb töötu, et on aeg otsida uusi võimalusi. Mida veel ühelt kampaanialt tahta?
