Militaarne Kõue vald

Lisaks jahipidamise traditsioonidele, mida võimaldavad võimsad metsad, passimistorne täis, on Kõue vallal lisaks militaarne varjund, peale Alansi ja Kautla memoriaalide ka elujõulisi ja vägevaid tegijaid. Vanamõisa külas on tegev Kroonu Klubi, MTÜ Frontline on lavastanud siin nii mõnegi episoodi ajaloolistest lahingutest.



Sama eesmärgiga teenust: kirgastumine, vaheldus rutiinist, aktiivne puhkus, pakub samas kandis ka Rabav, ainult teise metodoloogiaga - püssilaskmise asemel jõe vahetu vulin, võistluste asemel lihtsalt olemine.



Erna retke raames toimub sel aastal mälestusüritus 5. augustil 20.30

1951 lastud hunt kui kollektiivsete tsakrate ärataja

Eks iga blogipidaja teab, et kõige suurem rõõm, tasu kõigile-mittekellelegi kirjutatud ridade eest on tagasiside, kommentaaride, ka juhuslikult trollis või külas kuuldu näol. Minu selle aasta parimaks jõulukingiks on saanud Kõue valla endise maanõuniku, Viivi Laaneti kommentaar sügiselele hundijutule, ehk intervjuule Jüri Valdmaga (jahi- ja põllumees), mõlemad artiklid on ilmunud Kõue Kuulutajas (vallaleht). Artikli soovitas mul kirjutada vallavanem isilkikult, vahepeal oli kuulutaja täiesti masendav infoleht, evides vaid mõtetut kantselliideis volikogu istungite protokolle, mis kahtlase ajakirjandusliku väärtusega. Mingit tagasisidet ma oma loole ei lootnud saada, seega oli üllatus topeltsuur. Hetkel ma sean kahtluse alla nii oma kirjastatud Kõue Ajaloo Vihiku seeria koduloovihikud, kui ka valla sotsiaal-humanitaarnõunik Sirje Saulepi kirjastatud Kõue lugude saaga - need on vaid spets ajaloo friikidele, fännidele, kui aga niivõrd tagasihoidlik artikkel saab vallalehes koheselt vastukaja, on minu tuleviku kanal koheselt määratud. Olen juba valmis mõelnud, mis Kuulutajas järgmiseks kirjutan. Aga siinkohal tagasiside detsembrinumbrist:

Viimases vallalehes olev pildialune jutuke võiks olla naljakas, kui see oma olemuselt ei oleks pehmelt öeldes võhiklik, et mitte öelda lausa tobe. Isegi Kalevipoeg ei tapnud neid metsakiskjaid, kes tal iseenda hooletuse tõttu ruuna maha murdsid, paljaste kätega, vaid sõjasaha ja mõõgaga. Kuna ta oma tööd lõpule ei suutnud viia, imbuvad karud, rebased ja hundid soost aeg-ajalt inimestele kurja tegema. Teine minule teadaolev karutapja Põrgupõhja Jürka lõi kirve karu pähe kinni nagu kaalikasse ning sellel ei jäänudki muud üle kui otsad anda. Kõnealuse hundi otsasaamise lugu oli väga proosaline. Kinni teda ei püüdnud keegi, vaid lasti maha sööda pealt varitsusest. Arnold Kipso oli Kõue kandi mees, kus tal oli omal ajal Ugani talu. Selle koha leiab huviline üles, kui sõita Triigi mõisast mööda sigalate poole, võid sa haritud põllu taga näha väga „öko“ maatükki koos ohakate ja pujuga ning hoolega silmitsedes ka maja otse kõrgepingeliini alt lepikust. Elas ta Ojasool abikaasa isa kodus. Kolhoositööl ta ei käinud, vaid oli Äksi võitööstuses kassapidaja. Muidu oli ta keskmist kasvu muhe maamees. Kosele ehitas ta maja ja elu lõpuni elas seal. Tema kõrges eas abikaasa elab praegugi. Sündmuste ja asjaolude kokkuviimisel võin ma kinnitada, et kogu see lugu toimus 1951. aasta kevadtalvel. Mina käisin siis Harmi koolis esimeses klassis. Kas hundid tekkisid just sel talvel
või oli neid ka varem, ma ei tea. Siis igatahes nende jälgi nähti, murti küla peal koeri. Kariloomade ja pimedas kooliteed vantsivate laste murdmise kohta ei ole minul andmeid. See oli ränk aeg. Ühislautades nälgisid loomad, neid tapeti massiliselt. Loomadest nii hooliv maamees ei lasknud neid pikaajalises agoonias nälga surra. Mäletan küla vahel liikuvaid vaevatud luukõhnu hobuseid. Meie endises talulaudas olid ridades maas lõpptiined mullikad, keda pöörati iga päev, et lamatised ei tekiks. Hunt leidis oma otsa Ojasool magasiaida taga jõe ääres. (Hiljem oli selles hoones kiirkuivati ja nooremad inimesed teavad seda hobusetallina). Sinna veeti nii või teisiti otsasaanud hobune. Minu koolitee viis sellest piki aasu serva 25-30 meetri kauguselt mööda. Ma mäletan, et ma käisin siis veel koolis üksinda, minust aasta noorem õde ei tea sellest hobusest midagi. Kuidas ma kartsin! Mitte hunti, vaid seda surnud hobust, see oli lapsesilmale nii õudne pilt. Aasu serv kujutas endast umbes meetri kõrgust järsakut, kuhu tolleaegsetel lumerohketel talvedel tuiskasid vägevad hanged. Sellesse hange uuristaski A. Kipso endale koopa, kus ta siis öösel istus ja varitses. Kui kaua ta seda tegi, ma ei tea. Päris kindlasti ei teinud ta seda aastaid ja hundiga flirtimas ta ka ei käinud. Hundi mahalaskmine oli ikka väga suur kohaliku tähtsusega sündmus. Laip pandi välja Ojasool õhatud viinavabriku püstijäänud keldri juurde ja kõik huvilised said seda näha. Koolist me käisime lausa klasside kaupa. Veel üks kinnitus sellele, et see oli just 1951.a., sest minu eelpool mainitud õde mäletab, kuidas tema käis koos isaga surnud hunti vaatamas. Oma kooliteed alustas õde sama aasta sügisel. Kas hunt oli noor või vana, isane või emane, ei mäleta. Pildi järgi võiks arvata, et oli emahunt. Kas see oli ainuke ja viimane ja kas Kipso veel passimas käis, ei mäleta. Minu hirm hobusekorjuse kujul kestis aga edasi, kuni ta loomade ja lindude poolt ära söödi ja muul viisil kevadel loodusesse läks. Kipsole anti vist rahaline preemia, kindlasti sai ta kitse laskmise loa. Kitsed, metssead ja põdrad olid tol ajal tavalisele inimesele tundmatud loomad, sest neid lihtsalt ei olnud. Jahimehed vast teadsid neist midagi. Muuseas, sel ajal ei olnud külades olemas ka nn. hundikoeri. Uskuge või mitte, aga kits jäi
laskmata. Minu ema tegi sel puhul vemmalvärsi ja ongi kogu tõde uskumatust legendist. Mina suudan hundi tapmise koha 5 meetri täpsusega paika panna. Kui tekib vallavanemal ja temale lähedal seisvatel ametnikel jälle kihu panna maksumaksjate kulul püsti üks kivi, võiks seda teha kõigi vaevatud, ühislaudas nälginud ja praegusest külapildist kadunud kariloomade mälestuseks. Lõpuks on mul veel küsimus teadjatele inimestele. Kelle tehtud on avaldatud foto? Ma ei usu hästi, et 1951.a. oli Pentla Peeter juba tegija. Või oli? Teine küsimus on keerulise nimega süvaajaloo uurijatele, kuna tundub, et nad eriti armastavad seda sõjavärki. Mis riist oli Kalevipojal sõjasahk? See peaks olema midagi tõhusamat, kui nähtud saepuruplaatidest, puust ja papist atribuutika, millega sõdalased Kiruvere laagris püüdlikult klobistasid. Kaevaks õige ühe Kiruvere mägedest välja! See on küll väheusutav, sest mees oli tegev rohkem Viru- ja
Jõgevamaal, aga proovida ju võiks! Äkki eraldab vald veel heldelt ikka sellesama maksumaksja raha. Lõpuks tahan ma julgustada lugupeetud Hinnuhansu pererahvast. Ma ei usugi, et nad paanilises hirmus hundikarjade ees elavad. Koerast muidugi kahju. Mõni lugu minu isiklikest kokkupuutumistest metsloomadega ligi kolmekümne aastasest looduses töötamisel. Esimene kole elamus oli see, kui ma sain teada, missugust hirmsat häält võib teha ehmunud sokk. Momendil ma muidugi ei teadnud, et see sokk on ja ainult teadmine, et ma pean töö lõpetama, takistas mind metsast minema jooksmast. Tubli kümne kilomeetri kaugusel lähimast asustatud punktist, ammu hüljatud metsatalu õuel seisin ma äkki silmitsi kolme hundikutsikaga. Üllatus oli vastastikune. Pika viivu jooksul me silmitsesime üksteist. Ma nägin nende uudishimulikke nägusid ja äärmiselt lahjasid kogusid. Siis nad sõna otseses tähenduses haihtusid, nii et rohi ka ei liikunud. Tundsid nad ohtu või tuli kuskilt hoiatus, ei tea. Teinekord oli hundiga kohtumine samas Järvakandi metskonnas mitu kuud hiljem hilissügisel, metsalagendikul arvata 100 m kauguselt. Ilmselt oli tuul soodne, et ma talle nii lähedale sattusin. Kui mina teda märkasin, oli tema mind juba märganud ja põgenes. Minu arvates oli ta üks väga suur isend. Põtradega olen ma metsas kohtunud palju - kümneid kordi. Mõne noorega vastamisi juhtudes on lausa naljakaid lugusid olnud. Vaid ühe korra olen metslooma eest põgenenud. See oli suur ja võimas kühvelsarvedega põdrapull. Ma püüdsin teda hirmutada, aga ta ilmselgelt ei soovinud minu teelt taganeda. Ta tegi sea häält ja kogu see suur kogu lausa kiirgas pahatahtlikkust. Mind valdas tõeline paanika. Lõpuni ausaks jäädes pean tunnistama, et ta ei rünnanud mind. Kui ma olin jõudnud enda arvates piisavalt kaugele ja tagasi vaatasin, seisis ta täpipealt sama koha peal. Lugu ise juhtus oktoobris, arvataval jooksuajal. Oma kogemustele tuginedes julgen mina küll öelda, et metsloom inimest ei ründa.

Viivi Laanet

Milline emotsionaalne, ajastutruu eluolukirjeldus ja faktide täpsustus! Ja tappa saavad ka muuhulgas maksumaksja rahaga ümberkäijad, nagu ühele heale ajakirjanduslikule loole kohane! Ja hea, et vallaleht kannatab valla kohta käivat kriitikat! Veidi segane on, miks minu poolt uskumatu legendina esitatut, Virla Männiku vana peremehe käest kuuldud juttu tõe pähe võeti aga see on siin vaid väike juturatta käimatõmbamise probleem. Esitatud fotod olen ma saanud Kipso lese käest, väga hea, et nende pildistaja järgi tuntakse huvi. Võtan Viivi Laanetiga kindlasti ühendust ja võibolla saab see ajaveeb tulevikus veel mõne ajastutruu kirjeldusega maha. Ilusaid pühi!

P.S.

ma ei viitsi teutooni ritisamba kohta eraldi teemat teha, aga siin üks tsitaat samba ehituse juhatajalt, kanal 2 uudistest sõna-sõnalt maha kirjutatud, eks igaüks teeb oma järeldused, ma arvasin enne, et tegu on ikkagi ametlikult neutraalse monumendiga:

"Poliitiline objekt on, igaüks üritab sellest kasu lõigata."

WTF?

Kõuel käib adra ees alati aus mees - Külas Kõue jahiseltsi esimehel, põllumehel Jüri Valdmal

Artikkel on ilmunud Kõue Kuulutajas nov. 2008, siin ajaveebis ilmub ilma kommentaarita, mille lugemiseks tõmba Kõue Kuulutaja alla.

Paunaste küla on Kõue Külade Seltsi kuuluvatest kõige tagasihoidlikuma ajalooga- 1820. aasta Triigi Mõisa kaardil asub siin peale väikese külvivälja vaid teede ristumiskoht Pala, Virla ja Kõue vahel, teed on ka tänapäeval madalamates kohtades ehitatud vanade palkide peale, mis ka Pala all suurte vihmadega nähtavale tulevad. Hiljem on Triigi mõisas valitsenud maadeavastaja Otto von Kotzebue poeg Nikolai Rjurik von Kotzebue projekteerinud kraavistiku, mis lookleb ka läbi mõisasüdame, kuid saab alguse lõuna poolt, kuivendades rabamassiivi - selle tulemusena on ka Paunastes loodud rohkem haritavat maad, asutatud Paunaste talu, mis omakorda jagatud Ees- ja Taga Paunasteks, hiljem on loodud veel kolm talukohta. Tavaliselt viib minu tee kolmest teeäärsest majapidamisest neljanda, Mudasilla talu juurde, kus elab Paunaste külavanem, seekord peatun Kõue poolt tulles esimeses rehielamus - Ees-Paunastes, põhjuseks soov rohkem teada saada viimasel ajal Kõue vallas sageli toimuvatest metsahalli karjade rünnakutest koerte vastu.
Jüri võtab mind vastu hubases rehetoas, jahimehele omaselt on seintel tagasihoidlik, põhjalikult süstematiseeritud sarvekollektsioon, topistest on esindatud valgesabahirve pea ja massiivne ilves.

Jüri: Kõigepealt teeme selgeks, et ajakirjandusega ma tegelikult suhelda ei taha, jahimeheestele on omandatud meedias tihti vaid julma tapja kuvand, parem hoida madalat profiili, kui sattuda jahi, kui metsloomade arvukuse regulatsiooni kaudu piketeerivate roheliste sihtmärgiks.

Juhan: Ka mina võin ennast roheliseks ehk loodusearmastajaks pidada. Minu huvi jahi vastu seiseneb vaid selles, et metsas kuuli ei saaks, et oleks võimalus looma näha ja see võimalus säiliks. Trofee- ja topisekunst on kõrgkäsitöö ning rahvakultuuri osa ning jahti on aegade algusest peale peetud, ei lõpeta siin midagi ka piketeerijad või eluvõõrad poliitikud. Räägi nüüd asjast: jutud liiguvad, et susi viis Su koera?

JV: Hunt murrab maha keti otsast jahiseltsi esimehe koera, ma võiks öelda, et see on väljakutse. Kust ma tean, et need olid hundid? Murdmisega samal päeval nägin aknast aknast umbes saja meetri kaugusel hunti seismas - ju tahtis teisele koerale järele tulla, nädala jooksul oli kõrvalasuvas Nutu külas neli korda hunti nähtud, kõige rohkem viit looma korraga. Oktoobris sai eriloaga üks kütitud, novembri alguses saime veel kaks luba ja realiseerisime need, hunti on Nutu kandis jätkuvalt nähtud.

JS: Kirivalla kandis on samuti koerad sute ohvriks langenud, kas tegu on sama karjaga ja kas Kõue jahiselts läheb mööda vanu taliteedetrasse Põhja-Kõuele välja selle karja pärast? Kui taliteed olid kasutuses ning külma talvega jäi voorimees kuhugi metsa vahele seisma, esines juhtumeid, kus hallivatimees murdis hobuse. Kas ilma püssita võib üldse metsa minna?

JV: Ma arvan, et tegu on sama karjaga, sest vahepeal nad meie kandis enam näole ei ole andnud, hunt liigub päevas 15 kilomeetrit, kui vaja, siis võib visata 50 välja. Kui kari jääb sinna, jääb see Siniallika jahiseltsi maadele. Meie vallas on Kõue ja Ardu jahiselts, Kõuel on 10000 hektarit jahimaad, lõuna poole jääb Kaiu jahipiirkond, selles piirkonnas liigub ka 10-15 karu. Marjulistele võin ma kinnitada, et loom reeglina ei ründa, paraku, kui hunt juba taluõuel murdmas käib, on tegu olukorraga, kus tuleb inimelude huvides konkreetseid samme astuda, selline ülbus metslooma poolt on vaadeldav väärastunud psüühikana, ta ei pruugi varsti hirmu tunda ka inimese ees. Marjulistel karu nähes tasub eelistada oma nahka marjakorvile (ma loodan, et see jääb vaid naljaks).

JS: Räägime arvudest.

JV: Viimasel hooajal küttis Kõue jahiselts 16 põtra, 68 metskitse, 96 metssiga, 99 kährikut, 7 kobrast ja 12 rebast. Igaüks võib ise mõelda, milline oleks elu põldudel või aedades, kui ümberkaudu oleks sada metssiga ja kährikut rohkem, siin tuleb välja jahi vajalikkus.

JS: Kas mida rohkem sõralisi-kabjalisi metsas, seda rohkem ka suuri kiskjaid?

JV: Võib öelda küll nii.

JS: Kunagi tulin ma Aegviidus jalgrattaga rongi pealt maha, et Kõuele vändata. Rongist väljusid ka kaks prantsuse tüdrukut, kes silmade põledes küsisid minu käest, kus mets on, nemad tahavad jalutama minna. Kui näiteks nad sattuksid Kõue Valda ja sooviksid looma näha, kus oleks see koht, kus on siinkandis parimad loomavaatlemiskohad?

JV: Loom reeglina liigub ringi, kindlamad kohad on söötmispaigad ja soolakud. Mina vaatlen loomi oma jahipukist, aga kedagi võõrast ma sinna omapead ei luba. Pukki tasub ronida vaid siis, kui tuul on õigest suunast ja ei tohi olla madalrõhkkond - pole mõtet minna looma hirmutama ja eemale peletama.

JS: Kui palju üldse erinevaid jahtimisstiilile kasutad?

JV: Põhiliselt kollektiivjaht koertega, muidugi annab tulemuse ka pukis passimine, teinekord maal elades, tuleb loom ise koju kätte.

JS: Räägime nüüd Sinu põhitegevusest, põllumajandusest-seakasvatusest, Sul on Aare Möldriga kahepeale suur ettevõte (Isegi kaks, üks tegeleb vilja- teine seaksvatusega)?

JV: Tead, seda peaksid Sa Aarega rääkima, tema on EPA lõpetanud ja nagu suurem tegija, aga mis ma oskan öelda: harrastame viljakasvatust, maas on talirukist, -otra, -nisu, rapsi ja ristikut, et oleks viljavaheldus. Talivilja peaks rohkemgi maha panema, selle saagi pontentsiaal on suurem. Vilja müüme ära ja osa anname sigadele, virtsa kasutame omakorda põldude väetamiseks. Sellel aastal ostsime sisse virtsalaotusteenust, kolm päeva sõeluti Triigi sigala ja Rava põldule vahel, laotatud virts segati kohe mullaga, endale sellist roppkallist tehnikat hetkel ei jõua muretseda.

JS: Minu lemmikkultuur ümberkaudsetel põldudel on olnud põlduba, mis põldudega piirnevatel majapidamistel kogu sügis kastrulites podides- soola ja hapukoorega oli selle toitva kultuuriga võimalik terve talv üle elada, kusjuures eriti maitsvaks muutusid oad, kui need olid jäetud põldudele novembrini.

JV: Põlduba maitses ka sigadele hästi, paraku ei taha uba meil eriti valmida ja pooltoorelt koristamisel nägi see nii määrdunud välja, et kõlbas vaid sigadele sööta.

JS: Kas on olemas mingit kultuuri, mis tulevikus kindlasti suurt kasumit tõotaks?

JV: Tegeleme konservatiivse põllumajandusega, Habaja mehed võiksid sel teemal pikalt jutustada, nad on eksperimenteerinud paljude huvitavate kultuuridega, praegu kasvatavad nad isegi köömneid, mis minumeelest maitsevad kõige paremini metssigadele.

JS: Lõpetuseks, kuidas meeldis selle suve ilm?

JV: Kurta ei taha, ilm on, nagu on.



Üldiselt tänapäeval fotosid jahimeestest oma trofeedega väjaspool jahiajakirju ei avaldata, sellel pildil poseerib kunagi Triigi külas elanud Arnold Kipso oma püütud võsavillemiga. Tal oli selle hundiga pikka aega side olnud ning plaan looma küttimise ideest tegelikkusse kestis mitu aastat, üpris uskumatu legendi kohaselt olevat ta selle hundi tapnud paljakäsi.


Ning sellel pildil näitab Arnold, kuidas püssi lasta.


Loo Update:

Tere,

Sa viimasel ajal poolenisti kõue kuulutaja püstolreporter vist;) ma Jürilt kuulsin, et täna (või) eile öösel oli Virlas üks koer jälle ketis olles maha murtud.

Tervitades,
Arno, Nov 12



Vaata lisaks:

Hundlugu naaberkülast
Euroopa kohus huntide peletamisest