Karu hoiatus ning vanades majades

Pala külavanem oli eile Kõuele kalosse maalima tulles märganud Pala ürgteel värskeid karupoja käpajälgi - need uuritud, tõstnud pilgu ning vaadanud tõtt (ema)karuga... Eks siis pööranud vaikselt ringi ning kõmpinud koju tagasi, et mõne aja pärast jälle teed püüda üritada käia.

Paar päeva tagasi oli Nutul nähtud autoaknast kahte karu metsaveerel müramas, ilmselt nooremapoolsed isaskarud.

Sellised sahinad siis, üldiselt ei ole karud siin igapäevane nähtus, jäävad Aela ja Kadja järvede juurde suuremasse metsamasiivi, aga mingil põhjusel on hakanud siiapoole liikuma, alles eelmine hooaeg oli jama huntide poolt ketist puretud koertega, nüüd siis mesikäpad platsis.

Paar päeva tagasi läbisin jalgrattal nii Pala tee kui Nutu-Vaopere teeraja (tee oleks palju öeldud). Kui ma oleks Kõue Kuulutaja gerilja peatoimetaja, ütleksin, et mis te pabistate, mingeid karusi pold. Karu on aga võimeline jooksma kiiremini, kui ma maastikkurattal sõita suudan, nii et ma ei hakka siin saatust mõnitama, metssiga olen varasemalt näinud mõlemal teel.

Näitan parem paari pilti mahajäetud, unustatud, käest lastud, parseldatud talukohtadest - võrreldes kesk-Järvamaaga on siin varede konsentratsioon palju väiksem, aga kõrvalistes kohtades üht-teist ikkagi leidub. Lennake peale ja lööge üles!

See foto on viis aastat vana, ei anna garantiid, et praegu veel katus peal on - Kadja küla Pääramäe, kuuseheki juures hauaplaat: Juhan keegi - mälestus sinust ei kustu, leidsin selle kivi kogemata ühel oma sünnipäeval:

Pääramäe jääb Kadja, Virla ja Aela külade kokkupuutepunkti juurde, lähedal on Vonka raba, kus rabalagendikul asus kunagi antud külade kool - Vonka kool, praegu sigadepassimiskoht:

Papli talu Nutul, minu lapsepõlves oli häärberil veel katus peal, Papli asub Nutul eespool, ehk põhimõtteliselt viib sinna veel tee:

Seda kaunist metsheinaküüni, Nutult edasi Vaoperel, pärandkultuuri nimekirjas, olen juba esitlenud, nüüd märkasin veel analoogset varet viimase lähedal, väga põneva varaga, palk on pikkupidi pooleks kistud, poolenisti varatud, piisav heinasara jaoks:

Analoogne loominguline vara on ka püstisel küünil:

Aru talukoht Habaja-Harmi piiril, katus oli siin peal vaid kümme aastat tagasi:

Nii Aru kui Papli rehealuse laelauad on eksklusiivsed, kuskil 40 cm laiused! Vanasti ikka osati maju ehitada, ütleks selle peale:

Mardi saun Kõue külas, elumaja põles paarkümmend aastat tagasi maha, lauda sein kukkus hiljuti kokku, suur raidkivikelder haigutab kenasti õuel, kaks kaevu. Tegu minu naabertaluga, mäletan lapsepõlvest, kuidas vanatädi käis meil külas, turnis purdel, et üle Mardi kraavi saada. Praegu puhkab Kose kalmistul.

Kõue vana vallamaja Rava külas, valla keskel. Paljud mäletavad veel tantsupidusid majas, aktiivset elu ja adminni, mis seal toimusid, kino. Hilisem majaosa on kivist, kaks sajandit vana, puust. Ravas asuv vallamaja võib olla Sinu jagu vaid 1 190 000.- eest!

Kõue Kuulutajast

Johhaidii, hakka mingit Kõue Kuulutaja rubriiki vedama ning juba saadetakse siia asju klattida - aga ma ei imesta, Kuulutajasse ilmselt ei julge keegi eriti kirjutada, või kui seda tehakse, saadakse heal juhul hägune vastus, nagu alljärgnevast kirjast näha või antakse pimeda viha ja kiusliku peatoimetaja poolt lihtsalt tappa:

Eelmises Kõue Kuulutajas kirjutas keegi väga mureliku kirja koeraomanikest, kelle suured kurjad koerad jooksevad ringi ja hirmutavad inimesi. Isegi nimed olid ära nimetatud.

Järgmises Kõue Kuulutajas oli ära toodud määruse tekst - volikogu poolt kehtestatud koerte ja kasside pidamise eeskiri. Olles ise nii kassi- kui ka koerapidaja, lugesin seda huviga, et kas on nüüd uus eeskiri kehtestatud (kehtestamise kuupäeva samas justkui polnud, vähemalt ei hakanud see silma), et sellele on eraldi leheruum pühendatud. Alles hiljem torkas mulle pähe, et see vist on valla vastus eelmises lehes avaldatud murelikule artiklile. Selle asemel, et inimkeeles manitseda koeraomanikke ja panna neile südamele nende kohustusi, juhtida tähelepanu sellele, et ka ilma valla eeskirjata ja lihtsalt võlaõigusseadusest tulenevalt vastutab koeraomanik oma koera poolt tekitatud kahju eest sõltumata sellest, kas inimene oli süüdi või mitte, et kirjeldada, mida inimesed võiks siis ette võtta, kuidas dokumenteerida neid juhtumeid, kellele info edastada ja kuidas vald sekkuda saab (teeb ettekirjutuse, määrab trahvi), selle asemel pandi lehte lihtsalt mingi järjekordne eeskiri?

Lõpuks pärl: eeskirja p 5 kohaselt tohib Kõue vallas kassi pidada ainult toas. "Koera ja/või kassi on lubatud pidada elamus ja kinnisel territooriumil selle territooriumi omaniku loal, kusjuures territoorium peab olema piiratud nii, et loom sealt omal tahtel välja ei pääseks."

Miks mul on tunne, et selle eeskirja koostajal ei ole mitte kunagi elus kassi olnud? Või mis see vald siis arvab, et kõik aiad tuleks ümbritseda mitmemeetrise ronimiskindla aiaga, võttes igaks juhuks maha ka kõik puud, mille kaudu kass ikkagi üle aia saaks?

Kaardistamisest, turismist, kurja koera indeksist

Olen viimastel päevadel tänapäevase kartograafiaga tegelenud - põhjusi, eesmärke isegi kaks, käimasolevad projektid, millest esimene kujutab koduvalla kaarti, millel peaks kõik siin leiduva kuidagi sünteesima, üldistama, kajastama ning teine, lähteülesanne JAPi piirkonna turiismiinfo andmebaasi loomiseks. Need kaks projekti on mitmel korral kokku jooksnud, mitte kinni, vaid üheks üldisemaks ülesandeks, nimelt ootan teist päeva valla aluskaardi hinnapakkumist teiselt pakkujalt. Teises projektis, turiismiinfo kaardiserveris, sai minu üheks ülesandeks, Nahkanui mehe idee põhjal, joonistada tänapäevane piirkonna kaart, kasutades vanadele kartograafidele omast selgust, lihtsat joont ning üldist, tänapäeva sobivat, postbarokset laadi. Ehk on see võti ka esimese projekti jaoks, tähendab, loobumine kirevusest, liigsest detailist, keskendumine olulisele - põhiteed, külad, mõisad, poed, vaatamisväärsused, järved ja jõed, olgugu, et valla kaardi projekti jaoks on isejoonistatud (eeskujuks EW aegne kaart) skemaatiline kaart veel mitte väga tõsiseltvõetav alternatiiv, ootan endistviisi teist hinnapakkumist. Paistab, et minu vildikakaart tuli välja analoogne 1923 aasta Harjumaa omaga, eks sama kontseptsioon sealgi:

Kuid keskendume praegu turismiteemale, paar päeva olen seedinud Peetris toimunud JAPi turismiarenduskoosolekut - kas seda saaks kokku võtta seal osalenud Aldo sõnadega, et ta on Järvamaal selliseid häid turismialgatusi näinud juba kümme aastat, aga tegudeks pole veel läinud? Nii ja Naa. Nagu selgus, tegeleb mitu üritust Järvamaal turisimi arendamisega, ehk midagi ikkagi toimub. Reaalseks tulemuseks oli ka juba mainitud lähteülesanne turismimarsruutide ja -objektide haldamise programmile, millega peaks saama tulevikus igaüks omale meelepäraste liikide objektide (mõisad, looduskaunid kohad, turismitalud, muistised) hulgast välja sõeluda ning koostada personaalse tursmikaardi. Kolmandaks muidugi pilootprojekt Kõue kaardina, mille tulemust terve JAPi piirkond ootab, et võimalikult oma vallale rakendada.

Koosaolekul osalenud Eivere mõisa omanik Janne ütles, et reaalne kasu on vaid pakettidest (mõisatuur, linnatuur), et välisturiste paeluda. See on muidugi ideaal, kui igale turistile leiab sobiva paketi, mis teda rahuldab. Siin tuleb mängu turisti mõiste, mille all mõeldakse isikut, kes viibib võõrsil üleöö. Pildil Eivere mõis 2006. aastal, praeguseks on see neoeklektiline loss kenasti klantsitud nii seest kui väljast ning ümbritsetud raudvarbadest aiaga:


Minu jaoks on turism midagi üldisemat või ma soovin selle segada üldise eluga, ehk arvan, et pole vaja rohkem raudaedadega ümbritsetud ööbimiskohti, kuhu väljamaalased sisse aetakse, kaitsmaks neid külaelu üldisema miljöö eest. Minu jaoks algab turism (eelkõige tunnen ennast turistina jalgrattal kohti avastamas) turvalisest külatänavast, väga iseloomulik, kuid teatud mõttes uskumatu on minu jaoks turismi väärtus kurja koera indeksis, ehk kõige ebameeldivam on mulle olnud ründavad koerad. Sellest teooriast võib südamerahus välja jätta kõik need embrüonaalses staadiumis bussis olesklevad laibad, keda solgutatakse aedadega piiratud maaaladelt analoogsetele. Peetri kosolekul jagati ka hulgaliselt tänapäevaseid turismiteooriaid ning ühel nendest olid turisti tüübid, ehk intelligentne, oma jala peal käiv, uuriv, objektiivset elu otsiv turist sattub kindlasti ka külavahele. Muidugi on kõiksugu intriigid seal eksootika, võibolla ongi ta koerade gaasitamise või kellelegi tappa andmise peal väljas ekstreemturist, enamasti aga ei saa võõrustaja üle oma varju hüpata, ehk, kui üldine elu on vilets, inimesed kurjad ja koerad lahti, ei aita siin ka mingi virtuaalne rakendus, järgmine kord valib turist uue sihtkoha. Tulen tagasi oma kunagi teesi juurde, et üldisele viletsale foonile ei ole mõtet kiiskavat torni ehitada, reisisihtkoha sõbralikkuse määrab keskmise inimese heaolu, rõõm külalist vastu võtta, kui me saame üldse suuremas plaanis välisturmist rääkida.

Mis oli üllatuseks, et JAPi piirkonnas tegelikult ei leidu majutajat, kes võtaks ööseks vastu bussitäie rahvast (50 inimest). Siinkohal on Triigi Mõisa uuendatud äriideel perspektiivi, kui seal nii suur ööbimiskohtade arv sisse peaks jääma.

Kõuel käib adra ees alati aus mees - Külas Kõue jahiseltsi esimehel, põllumehel Jüri Valdmal

Artikkel on ilmunud Kõue Kuulutajas nov. 2008, siin ajaveebis ilmub ilma kommentaarita, mille lugemiseks tõmba Kõue Kuulutaja alla.

Paunaste küla on Kõue Külade Seltsi kuuluvatest kõige tagasihoidlikuma ajalooga- 1820. aasta Triigi Mõisa kaardil asub siin peale väikese külvivälja vaid teede ristumiskoht Pala, Virla ja Kõue vahel, teed on ka tänapäeval madalamates kohtades ehitatud vanade palkide peale, mis ka Pala all suurte vihmadega nähtavale tulevad. Hiljem on Triigi mõisas valitsenud maadeavastaja Otto von Kotzebue poeg Nikolai Rjurik von Kotzebue projekteerinud kraavistiku, mis lookleb ka läbi mõisasüdame, kuid saab alguse lõuna poolt, kuivendades rabamassiivi - selle tulemusena on ka Paunastes loodud rohkem haritavat maad, asutatud Paunaste talu, mis omakorda jagatud Ees- ja Taga Paunasteks, hiljem on loodud veel kolm talukohta. Tavaliselt viib minu tee kolmest teeäärsest majapidamisest neljanda, Mudasilla talu juurde, kus elab Paunaste külavanem, seekord peatun Kõue poolt tulles esimeses rehielamus - Ees-Paunastes, põhjuseks soov rohkem teada saada viimasel ajal Kõue vallas sageli toimuvatest metsahalli karjade rünnakutest koerte vastu.
Jüri võtab mind vastu hubases rehetoas, jahimehele omaselt on seintel tagasihoidlik, põhjalikult süstematiseeritud sarvekollektsioon, topistest on esindatud valgesabahirve pea ja massiivne ilves.

Jüri: Kõigepealt teeme selgeks, et ajakirjandusega ma tegelikult suhelda ei taha, jahimeheestele on omandatud meedias tihti vaid julma tapja kuvand, parem hoida madalat profiili, kui sattuda jahi, kui metsloomade arvukuse regulatsiooni kaudu piketeerivate roheliste sihtmärgiks.

Juhan: Ka mina võin ennast roheliseks ehk loodusearmastajaks pidada. Minu huvi jahi vastu seiseneb vaid selles, et metsas kuuli ei saaks, et oleks võimalus looma näha ja see võimalus säiliks. Trofee- ja topisekunst on kõrgkäsitöö ning rahvakultuuri osa ning jahti on aegade algusest peale peetud, ei lõpeta siin midagi ka piketeerijad või eluvõõrad poliitikud. Räägi nüüd asjast: jutud liiguvad, et susi viis Su koera?

JV: Hunt murrab maha keti otsast jahiseltsi esimehe koera, ma võiks öelda, et see on väljakutse. Kust ma tean, et need olid hundid? Murdmisega samal päeval nägin aknast aknast umbes saja meetri kaugusel hunti seismas - ju tahtis teisele koerale järele tulla, nädala jooksul oli kõrvalasuvas Nutu külas neli korda hunti nähtud, kõige rohkem viit looma korraga. Oktoobris sai eriloaga üks kütitud, novembri alguses saime veel kaks luba ja realiseerisime need, hunti on Nutu kandis jätkuvalt nähtud.

JS: Kirivalla kandis on samuti koerad sute ohvriks langenud, kas tegu on sama karjaga ja kas Kõue jahiselts läheb mööda vanu taliteedetrasse Põhja-Kõuele välja selle karja pärast? Kui taliteed olid kasutuses ning külma talvega jäi voorimees kuhugi metsa vahele seisma, esines juhtumeid, kus hallivatimees murdis hobuse. Kas ilma püssita võib üldse metsa minna?

JV: Ma arvan, et tegu on sama karjaga, sest vahepeal nad meie kandis enam näole ei ole andnud, hunt liigub päevas 15 kilomeetrit, kui vaja, siis võib visata 50 välja. Kui kari jääb sinna, jääb see Siniallika jahiseltsi maadele. Meie vallas on Kõue ja Ardu jahiselts, Kõuel on 10000 hektarit jahimaad, lõuna poole jääb Kaiu jahipiirkond, selles piirkonnas liigub ka 10-15 karu. Marjulistele võin ma kinnitada, et loom reeglina ei ründa, paraku, kui hunt juba taluõuel murdmas käib, on tegu olukorraga, kus tuleb inimelude huvides konkreetseid samme astuda, selline ülbus metslooma poolt on vaadeldav väärastunud psüühikana, ta ei pruugi varsti hirmu tunda ka inimese ees. Marjulistel karu nähes tasub eelistada oma nahka marjakorvile (ma loodan, et see jääb vaid naljaks).

JS: Räägime arvudest.

JV: Viimasel hooajal küttis Kõue jahiselts 16 põtra, 68 metskitse, 96 metssiga, 99 kährikut, 7 kobrast ja 12 rebast. Igaüks võib ise mõelda, milline oleks elu põldudel või aedades, kui ümberkaudu oleks sada metssiga ja kährikut rohkem, siin tuleb välja jahi vajalikkus.

JS: Kas mida rohkem sõralisi-kabjalisi metsas, seda rohkem ka suuri kiskjaid?

JV: Võib öelda küll nii.

JS: Kunagi tulin ma Aegviidus jalgrattaga rongi pealt maha, et Kõuele vändata. Rongist väljusid ka kaks prantsuse tüdrukut, kes silmade põledes küsisid minu käest, kus mets on, nemad tahavad jalutama minna. Kui näiteks nad sattuksid Kõue Valda ja sooviksid looma näha, kus oleks see koht, kus on siinkandis parimad loomavaatlemiskohad?

JV: Loom reeglina liigub ringi, kindlamad kohad on söötmispaigad ja soolakud. Mina vaatlen loomi oma jahipukist, aga kedagi võõrast ma sinna omapead ei luba. Pukki tasub ronida vaid siis, kui tuul on õigest suunast ja ei tohi olla madalrõhkkond - pole mõtet minna looma hirmutama ja eemale peletama.

JS: Kui palju üldse erinevaid jahtimisstiilile kasutad?

JV: Põhiliselt kollektiivjaht koertega, muidugi annab tulemuse ka pukis passimine, teinekord maal elades, tuleb loom ise koju kätte.

JS: Räägime nüüd Sinu põhitegevusest, põllumajandusest-seakasvatusest, Sul on Aare Möldriga kahepeale suur ettevõte (Isegi kaks, üks tegeleb vilja- teine seaksvatusega)?

JV: Tead, seda peaksid Sa Aarega rääkima, tema on EPA lõpetanud ja nagu suurem tegija, aga mis ma oskan öelda: harrastame viljakasvatust, maas on talirukist, -otra, -nisu, rapsi ja ristikut, et oleks viljavaheldus. Talivilja peaks rohkemgi maha panema, selle saagi pontentsiaal on suurem. Vilja müüme ära ja osa anname sigadele, virtsa kasutame omakorda põldude väetamiseks. Sellel aastal ostsime sisse virtsalaotusteenust, kolm päeva sõeluti Triigi sigala ja Rava põldule vahel, laotatud virts segati kohe mullaga, endale sellist roppkallist tehnikat hetkel ei jõua muretseda.

JS: Minu lemmikkultuur ümberkaudsetel põldudel on olnud põlduba, mis põldudega piirnevatel majapidamistel kogu sügis kastrulites podides- soola ja hapukoorega oli selle toitva kultuuriga võimalik terve talv üle elada, kusjuures eriti maitsvaks muutusid oad, kui need olid jäetud põldudele novembrini.

JV: Põlduba maitses ka sigadele hästi, paraku ei taha uba meil eriti valmida ja pooltoorelt koristamisel nägi see nii määrdunud välja, et kõlbas vaid sigadele sööta.

JS: Kas on olemas mingit kultuuri, mis tulevikus kindlasti suurt kasumit tõotaks?

JV: Tegeleme konservatiivse põllumajandusega, Habaja mehed võiksid sel teemal pikalt jutustada, nad on eksperimenteerinud paljude huvitavate kultuuridega, praegu kasvatavad nad isegi köömneid, mis minumeelest maitsevad kõige paremini metssigadele.

JS: Lõpetuseks, kuidas meeldis selle suve ilm?

JV: Kurta ei taha, ilm on, nagu on.



Üldiselt tänapäeval fotosid jahimeestest oma trofeedega väjaspool jahiajakirju ei avaldata, sellel pildil poseerib kunagi Triigi külas elanud Arnold Kipso oma püütud võsavillemiga. Tal oli selle hundiga pikka aega side olnud ning plaan looma küttimise ideest tegelikkusse kestis mitu aastat, üpris uskumatu legendi kohaselt olevat ta selle hundi tapnud paljakäsi.


Ning sellel pildil näitab Arnold, kuidas püssi lasta.


Loo Update:

Tere,

Sa viimasel ajal poolenisti kõue kuulutaja püstolreporter vist;) ma Jürilt kuulsin, et täna (või) eile öösel oli Virlas üks koer jälle ketis olles maha murtud.

Tervitades,
Arno, Nov 12



Vaata lisaks:

Hundlugu naaberkülast
Euroopa kohus huntide peletamisest