Eesti turismi hetkeseisust

Lõppemas on Tourest 2011, - koht, kus suht adekvaatselt näha kohaliku tursimitööstuse pakutav kogu oma ilus ja viletsuses. Võrreldes eelmise aastaga tundub, et klienti kalastatakse vähem suvaliste väikeste flaieritega - pigem on rõhk piirkonna brändi toetavatel mahukamatel väljaannetel. Näieks ülalolev Viljandi kultuuriloo vihik koosneb 100% maakonna pärandi ja väljakujunemise kirjeldusest, trükises pole ühtegi reklaami!



Hiiumaa-Saaremaa on samuti esindatud maakonnaväljaandega, Hiiumaa versioon mahukam (hiidlast defineeritakse läbi kohaliku huumori), nendes trükistes on küll reklaami aga ka palju pärandit.



Pärnu on loonud oma piirkonnale romantilise brändingu, paljuski toetab trükist lisaks visuaalile ka kompamismeel - korralik ökopaber-trükk paistab olevat tänapäeval möödapääsmatu.



Järvamaa on saanud valmis tursimikaardi. Pidin tunnikese asenduspersoonina Järvamaad esindama ja paistab et kaart on elementaarne ja esmane, mida küsitakse. Teine on kultuurisündmuste kalender. Tõesti - elu ja möll ääremaadel toimub vaid sündmuste raames, kui just turisti erihuviks pole väljasurnud väikelinnad (külavahed on niigi inimtühjad).



Valdadest tõuseb Järvamaal esile Albu ja Türi. Mõlemad on olnud aastaid tegijad ja oma traditsiooni jõuliselt välja käinud. Türil oli selleks hooajaks kaks trükist - sündmused (pildil) ja mahukam vihik turismiteenustest. Valla olemasolu õigustuseks on tänapäeval peale lumelükkmise saanud ka katusepakkumine kohalikele teenusepakkujatele. Konnatiigi tegijad ei pruugi kõik omavahel 100% läbi saada, siit tulebki mängu valla roll neid esindades ja toetades. Kõue vald oli eelmisel aastal messil esindatud nii Kõue kaardi kui uue-Harmi mõisatrükisega, sel aastal ju siis ei peetud kultuuri-spordikomisjonis valla ametlikku esindatust vajalikuks, kuigi Järva Arengu Partnerite stendis oleks ruumi olnud küll.



Stiilseim stend oli Järvamaa boksis Seidla tuulikul - teenust toetavaid väikevidinaid kui ka suurem vanker, jahukotte täis.

Siin tulebki ilmeka näitena välja, mida on vaja, et head teenust pakkuda. Tuulik on ehe projekt, mis on ellu viidud tuuleveski tehnoloogia fännide poolt, samuti Põhjaka mõis - kolm kokapoissi trotsisid isiklikku vaesumist ja külma talve, et käepäraste vahenditega päästa väike mõisahoone, et seal head süüa pakkuda. Mõlemal näitel ei maetud projektidesse hiigelsummasid aga messil oli tuulik Järvamaa terviklikuma väljapanekuna ja Põhjaka mõis sai maakonna stiilseima kohana endale Järvamaa kaardi kaanepinna!



Siit tekkibki küsimus Järva maakonna prioriteetides ja üldisemas turundamisstrateegias. Rahaliselt kõige mahukam turismiprojekt, Ajakeskus, oli esindatud kolmandiku A4 trükise näol. Erilist tegu-nägu ega selgust atraktsiooni olemuse kohta sellest ei saanud aga hea et põhiinfo olemas oli. Paidel oli kokku neli väikest trükist, juubeliaasta kultuuriprogramm eraldi tõenäoliselt kõige vajalikum.



Eesti kui brändi müük väljamaale toimus mitme temaatilise vihiku kaudu. Konkurentsieelised olid kirjeldatud 10 postulaadina ülalnähtavas.



Rahvusvaheliselt tuntud näod, WIFI, ilus loodus ja kontrastid müüvad, esimese argumendina oli kirjeldatud rahvusvööd kui iidse traditsiooni kandjat ja teisena esitletud tüüpilist eesti jõmmi ja tema positiivset suhtumist läbi sõna "normaalne". Hea hoiatus, et võimalikku kultuurishokki vähendada.



Messi kujundust üldise ja konkreetsete keissidena annaks arendada. Kirevust, segast ja eklektilist on väga palju. Kokku tuleb tohutu müra, põhiliseks kujunduselemendiks on sebiv külastaja, kellede vahelt taotluslik kujundus paistab detailidena. Liigsuured taustapildid ja stenditäied väikeseid trükiseid on jah hea tahtmise juures hoomatavad, tulevikus võiks mõni maakond eristuda totaalse selguse ja kirevuseta. Viljandi oli ehk sellele kõige lähemal.

Kui ma eelmine aasta panin oma panused Järvamaal Seidla tuulikusse ja Põhjaka mõisa siis kes võiks olla Järvamaa turismitegija aastal 2011? Paistab, et pole nii hea aasta kui mullu. Ajakeskus Wittenstein peaks uue juhiga oma turunduse väga hästi läbi mõtlema, ehk saab asja. Suurem tulevikutegija, pigem järgmisel aastal, võiks olla Türi Muuseumiraudtee. Aga sellest juba järgmises postistuses.

Järvamaa turism - mis töötab ja mis mitte

Teinekord on lahendused kohaliku turismi töölesaamiseks ülilihtsad - teenusepakkujal tuleb näiteks teha midagi, millesse ise usub või mida väga hästi oskab ehk mis korda läheb, anda kliendile elementaarne tagatis, et saad seda, mida on lubatud. Kuigi lugejakirjas kirjeldatud kaks turismiettevõtet ei ole JAPi piirkonnas, on mul neist teisega samuti head kogemused - sattusin esimest korda Türi Ringhäälingumuuseumi just sel hommikul, kui algas tasuta külastamise päev.

Kuigi vahepeal mõtlesin endal terve Järvamaa turismiarenduse korstnasse kirjutada ning seda ka teoreetiliselt tegin, on hea söögi ja elamuse otsijatel Kesk-Eestist veel sel kevadel üks tõeline maiuspala uksi avamas ja teine juba töötab, saab minu käest peatselt väikest tuntuslihvi paberist mudeli näol. See esimene on kolme tüübi nelja aasta jooksul väljaehitatud projekt, ai-ai kui uskumatu ja millise muinsuskaitse-tervisekaitse-pria toetusest loobumise hinnaga kätte tulnud. Väikese eelinfona on sellest garanteeritult real-real teenusest juttu 6. märtsi "Maahommikus".

Aga nüüd lugejakiri:

kirjutan paar mõtet, sest saan aru, et Sa oled miskitpidi seotud JAP piirkonna turismiarendusega.Ehk on Sulle mingil viisil tolguks :)

Sai nädalavahetusel ringi sõidetud, nähtud palju sissekukkunud katuseid, teekonna alguses Habajal, teekonna lõpus Triigil, sekka ka Järvamaal. Kuskilt käis läbi teema, et JAP piirkonnas pole majutusasutust, kuhu mahuks ära bussitäis rahvast. On see nüüd JAP piirkond või mitte, aga meie ööbimine oli planeeritud Türil Veskisilla majutuses. Sealne visiit tekitas emotsioone, mida Sinuga jagada soovin, ehk on kuidagi kasuks seal JAP-s asja ajamisel.

Mul on tunne, et koht, kus Eesti turismiarendajad endale kõvasti näppu lõikavad, on teenindus. Veskisilla tekitas selles osas ka hämmingut, arvestades soliidset maja, üsnagi korralikku ning enamasti ka stiili järgivat sisustust ja ka vastavaid hindu.

Esmalt oldi meie peale pahased, et me tund hilinesime. No hea küll, köögile teeb see muidugi tüli. Retseptsioonis oli üks proua, kes oma attitude´lt oleks sobinud mõnd Jugendherberget juhatama. Eesti hostelitega mul pole asja olnud, Saksa Jugendherbergedes valitseb karm kord, kell 23 pannakse majauksed lukku, v-o tuleb ise kausid toidujäätmetest puhtaks kookida, see-eest aga vägagi taskukohane hind. Meie vastuvõtt Veskisilla majutuses - retseptsiooniprovva kukkus õiendama, et kus on meil see korraldaja. Siis keegi kommenteeris, et ei tea tõesti, kus ta hetkel on ja lisaks selgituseks, et korraldaja on noormees kollases (loe: kandis kollast helkurvesti). "Mis tal on kollatõbi või", nähvas proua. Võimalik, et see pidi mingi nali olema, aga ... minu meelest soliidse koha kohta kummaline.

Söögil polnud häda, aga naljakas oli see, et eelnevalt saadeti mingid menüükombinatsioonid kooskõlastamiseks. Sai valida 3 eri supi, 3 eri prae ja magustoidu vahel. Siis aga otsustas köök, et see läheb ikka liige keerukaks neile :D

Pärast söömist oli meil ette nähtud video vaatamine. Siis tuli sama proua saali uksele ning kukkus tänitava tooniga õiendama, et ta pani sauna kell 8 käima ja kell saab juba 10 ja miks keegi ometi sauna ei lähe. Miks ei võiks kenasti ja sõbralikult meenutada, et saun on juba soe? Mul küll puuduvad kogemused elektrisaunaga, aga vaevalt küll, et elektrisaun (puudega köetav saun ilmselt ei "käi") kohe sisse lülikatmisel piisavalt kuumaks läks.

Hommikul saime senikogematu elamise hotelli restoranis. Söömine algas kell 9.00. Kui me läksime 9.30, oli soe toit otsas, järel vaid mõned keeduviinerid ja üleküsimise järel selgus, et nad ei kavatsegi rohkem praemuna jmt juurde tuua. Uskumatu, ja selle eest maksa Tallinna hinda, siis vaid interjööri eest? Igatahes kokad on seal laisad, see sai selgeks.

Ka pisiasjad kõigutavad mainet, eelis turule tulijatele - inimlik suhtumine, hoolimine, teiste inimeste austamine ja lugu pidamine on väärtused, mis tekitavad positiivse tunde, seovad kliente ja toovad uusi, paraku paljud kohad seda ei teadvusta.

See-eest jättis ääretult positiivse elamuse Ringhäälingumuuseum Türil. Programm nagu rusikas silmaauku - oli juttu, oli ettemängimist, oli ettenäitamist, aga oli ka aktiivse osalemise võimaldamist, väga kihvt! See aeg läks nagu niuhti ja oli väga põnev, mis sest, et tegu oli pühapäeva hommikuga :) See on koht, mida kindlasti kõigile soovitada julgen :) Giid oli ka väga lahe, omas elemendis :)