Hof Kau LXXVIII

 Tänases postituses vaatame, kuidas sobib peahoone esimese korruse sisekujundus algse krohvikaaridga, mis on koostatud sõltumatu vaatleja poolt 2005.-2008. aasta sisekujunduse fotode baasil. Tol ajal avanesid siseseintel sajandid kogu spektrumis - kõige all tuhmid lubivärvikihid, kõige all päris söestund ja tumedad, edasi palju heledaid, siis kirjud, pealmiseks nõukaaegsed läikivad õlivärvid, mis tolleks ajaks juba üpris maha koorunud olid.

Ruumid, mis praeguseks üllatuslikult kõige efektiivsemini lahendatud on, on trepikojad - algse peatrepi ruumis oli heledatel seintel aksendina leida erepunaseid värvijäänukeid - see kombinatsioon on kandunud praeguste treppide piiretele - hele tahveldus ja seinad, erkpunased käsipuud ja tahvelduse randid. Lihtne, julge ja imeilus.



Kotzebue tiib kogu spektris on heaks värvikaardiks hoone teistes ruumides - praegune Kotzebue saal on saanud otsese mõjutusena kontrastse pruuni-oranzika kassettlae, mille toonid on kopitud kunagisest Triigi algkooli õpetajate toa kihistustest. 



See mitmekümnekihiline krohv on keskaegsest osast, fuajee ehk esimese saali tahveldus on vaadeldav antud vävide derrivaadina - murtud sinised ja punased toonid. Ülijulge ja väga väljapeetud lahendus, üks meeldejäävamaid praeguses hoones. Mitte keskmisele maitselagedale tegelasele.

Kui midagi tuleks ümber teha, võiks see olla maaligutega ruumide (saal ja parunessi tuba) oranzid-pruunid liigagi intensiivsed seinad. Lahendusena pakun välja paari tooni võrra heledamaks lasuurimist tundliku pintsliga. Sellised toonid on krohvikaardil olemas. Miks mitte muidugi ka pregused tumedad intensiivsed toonid, domineerivate heledate vastukaaluks.

Saal enne 2010. Kas praegune lahendus peaks olema heledam nagu siis? Õnneks on praeguses lahenduses hoitud kas mõningaid üksikuid tumedaid või intensiiseid või siis väga heledaid toone, tavapärasest keskteest on suudetud hoiduda.

Triigi mõisa renoveerimise seisust 7/100, hoone keskaegsest kujust

Mõisa tühjakstõstmine käib ka laupäeval-pühapäeval, täna selgus, et alla võetakse veel paar vahelage, seega ei saa ka mina puhata, ning panen kirja oma tänase uuringu tulemuse ning avaldan paar kaunist krohvipinda.

Triigi mõisa keskaegseks, kindlustatud vasalllinnuse osaks loetakse murtud nurgaga põhihoone küljes asuvat kahe ruumiga kahekordset ehitist - varaseimast hoonejärku tõendavad hiigelsuured munakivid seinas, paksem sein ning nagu selles postituses selgub, paeplaatidest põrand ning kihiliseim krohv seintes. Hoone koosneb kahest ruumist ning võiksime küsida, kas saame eristada siinkohal klassikalist keskaegset hoonet, seda jagades dieleks-dornseks? Kindlasti saab, ent milline ruum on mis? Praegune sissepääs põhihoonest linnusesse käib läbi suurema ruumi, muutes väiksema automaatselt tagatoaks, põhjalikumal uurimisel aga võime järeldada, et diele ehk köök-eluruum võis kunagi olla hoopis väiksem kamber. Väiksemal kambril ei ole akent (praegu), on vaid uks sisehoovi, seal asub taga nurgas massiivne leivaküpsetusahi, paar orvandit seinas (keskaegne aken?), mingi kahtlase küttekeha varemed, ning palk keskel laes, mis muudab ruumi automaatselt avatud koldenurga, mantelkorstnaga dieleks! Leivaahi on seega ehitatud kunagisse mantelkorstnasse.

Dieles on võimsatest paeplaatidest põrand, asub allpool sissekäiku:

Dornse põrand on valatud, tõenäoliselt võib seal all olla paeplaat. Terve hoone konkreetseim seinamaaling asub diele-dornse vahelisel ukseava seinal, pealmistel kihtidel:


Nende ruumide krohvipinnad, nagu juba mainitud, on hoone huvitavaimad, kirevamad. Kõige peal on ka maja välisfassaadist tuttavad roosakas-beezikas-sinakas. Selle all on hallikaid-tuhmikaid-beezikaid, ning kõige all tumedad, võibolla söekihi ja tahmaga kaetud mustad-hallid-pruunikad:


Kuid hüppame nüüd Kotzebue aega ja tiiba. Sealt on tõstetud viimastel päevadel väja hulgaliselt tünne mingite kemikaalidega, ehk avanevad vaated seintele, hoone sisevaadetele üldisemalt. Kui muinsuskaitse üldse midagi selle hoone detailidest väärtustaks, siis oleks see kindlasti kemmerg ühe ruumi nurgas. Põranda alt ehk läbi toa jookseb renn, midamööda väljaheited hoovile juhitakse. Kas just tulevikus seda kasutada, aga põnev on see lahendus küll. Hoones leiduvatest ustest on paar tükki õrnad väikseste ruutudega siseuksed, riiviga, mis peaksid kemmergule ette sobima.


Kaunis katastrofaalne sein samas hooneosas. Juba seitsmekümnendatel oli kokku varisenud tiibhoone korsten. Õnneks vahesein veel püsib.

Triigi mõisa interjöör - esialgne sondeering

Panen selles postituses kokku esmakordselt ühe päris keerulise pusle ehk teen Triigi mõisa interjööri uurimises esimese väikese sammukese - just olemasoleva värvilahenduse osas. Töö on koostatud pildipanga alusel, mis on mul aja jooksul kogunenud, palju on veel valgeid laike ehk pimedaid ruume, tulevikus pildistamist ja jäädvustamist kindlasti jätkub, kindlasti täiendan seda postitust edaspidi, on naiivne loota, et üks väike pildike per paarisaja aastane ruum võiks edasi anda seal leiduvaid pindu ja kihistusi. Selle töö ülim eesmärk aga on näidata Triigi mõisa sisekujunduse naturalistlikku suuna võimalust - kui kõik pinnad jääks, nagu on, muidugi need, mis pinna nime kanda suudavad, mitte mingid telliskuhjatised, mis uksepiitade najal seisavad. Kuid nüüd asja juurde. Läheme sisse peauksest, skeemil all.

Esimene saal, kohe peale topeltuksi, mis moodustavad eeskoja, on ukse ümber säilinud puittahvlitega, pruunikates toonides kihistusega. Ruum ise on alt beezikas-pruunikas, ülalt valgeks lubjatud. kahes seinas asuvad ahjude tagaküljed. Sellest ruumist viib üks sissepääs edasi, tagumisse saali, võimalus on minna veel mõlemale poole, paremale, piljardiruumi ning vasakule, läbi ühe ruumi edasi Kotzebue aegsesse tiibhoonesse. Mõlemad ruumid, nii paremal kui vasakul, on läbikäidavad edasi, läbi kahe ruumi, kus mõlemalpool teises asub trepp, jõudes kolmandatesse, kustkaudu mõlemast saab tagumisse saali minna.

Valime parempoolse ruumi, nn. piljardisaali. Sellel ruumil on väga hästi säilinud tahveldus, tumeroheline alt, pealt heledam. Siin ruumis on roheline värv konkreetne dominant, kõrgem osa ruumist on lubjatud.

Siit ruumist saab minna edasi, väiksesse kotta, kustkaudu saab tagasi eessaali või barokiaja sissekäigu eeskotta. Need kaks ruumi on sellises korras, et hetkel mul krohvisondaaze sealt võtta ei ole, kohati läbisadanud katuse tõttu päris toores sein.

Lähme läbi kodade tahatuppa, mis viib omakorda tagasaali. See ruum on suhteliselt hästi säilinud puittahvlitega, alt pruunikad, pealt helesinised.Selles ruumis asub kõige paremini säilinud suur pottahi.


Lähme tagasaali. Siin on kohati võigast kollast õlivärvi aga ärme laseme ennast sellest häirida. Ruumis on suur ahi, paljude krohvikihistuste sees on helesinist, mitut tooni pruuni ja beezi, helesinist. Võimalik seinamaaling eessaaliga ühtivas seinas, pigem aga mitte.


Aga läheme tagasi eessaali ning seekord valime sissetulnuna vasaku ruumi. Siin on tahveldus päris hästi säilinud, hiline, aga võimas nüanss on lilla tooni kasutamine rohelistel tahvlitel.


Siit ruumist saab edasi liikuda Kotzebue aegsesse tiiba, kus on hiliseima hooneosana värvilised toad, tahvelduseta. Esimeses ruumis on dominandiks sinised, tagumisel sümpaatsed pastelsed rohelised, kollased, sinised. Kaks väiksemat ruumi on pruunides krohvikordades. Selle tiiva ruume kasutas aktiivselt Triigi algkool, hiliseima lisana on mõnel ruumil näha seinas tapeediräbalaid. Aga lähme tagasi lilla-rohelisse salongi ning liigume sealt edasi järgmisse ruumi, kus kõrged pruunid tahvlid. Sealt saab edasi sisehoovi trepikotta, kus läheb juba päris kirjuks, dominantset tooni ei oska ma praegu välja tuua. Siit saab minna tornlinnusesse, aga ka edasi rahulikku tuppa, kust pääseb omakorda tagasaali. Siin ruumis on pastelsed kollased-beezid, hilisemad roosad toonid, geomeetriline seinamaaling paistab põhjaseinast, kuhu madal päike otse peale paistab. Rahulik tuba.


Lähme läbi tagahoovi koja tornlinnuse alumisse ossa, kunagisse kööki. Siin on väga kirju ja põnev krohvikihistus, tegu on vanima hooneosaga. Dominantideks on üksikud kirkad toonid. Siit saab edasi ruumi, mil pole akent, kuid kus asub leivaahi. Siin ruumis on rombikujuline seinamaaling ning siit saab edasi minna vaid õue.

Teise korruse ruumid võtan vaatluse alla kunagi tulevikus.

Triigi mõisa fassaadist, krohvi värvidest

Mõisa renoveerimisel saabub alati hetk, mil on vaja maja välisilmega tegelema hakata ning fassaad on üks olulisemaid detaile - hakkab kohe silma. Mis värvi võõbata hoone? Triigi mõisa puhul on üheksakümnendatel sellele küsimusele vastanud arhitektuuribüroo DIA. Mehed on tükk aega mediteerinud ning käinud välja värvi - kollane. Selle tooni on omal ajal nad kooskõlastanud ka muinsuskaitseametis. Sama asutuse arhiivis on ka antud mõisa täielik krohvisondeering, uuring, mis tõestab, et ühtne toon lihtsa lahendusena ei pruugi antud hoone puhul olla õige valik. Minumeelest on muinsuskaitseameti dokumentatsioonis läbiv jama ilmakaartega - hoone paiknemisel poolilmakaarte kirre-kagu-edel-loe suhtes on minumeelest dokumenteerijatel need sassi läinud või käib fassaadide arvestamine mingil muul alusel. Mina kasutan järgenvalt ilmakaari nii, nagu neid õigeks pean, ehk peauks kirdes, sisehoov kagus, tiigipoolne kahekordne hooneosa edelas ja barokiaja sissepääs loodes. Nüüd aga sondeeringute juurde:

1,2 - Peaukse ümber on kirevad korhvikihid: kollakat, roosat, sinakat
3,4 - Samba toon samas, põhiliselt hall, valge, sekka ka sinakat
5,6 - Barokiaja sissepääs: kokku 12 kihti, millest on lahutatud seitse erinevat kirevat tooni
8 - Tiigi, päikesepoolne sein: hallikad-valged, sinakas, rohekas, täiesti puudub kollane ja roosa!

Antud nimistus on mul osa sondaaze kopeerimata, kuid mõte joonistub siit välja - tiigipoolne sein pole ilmselt suuremat osa ajast muu hoonega sama värvi olnud, seega on vägivaldne võõbata terve hoone ühte tooni. Isegi minu, kui omaarust tolerantse inimese jaoks oleks tiigipoolne sein mingit muud tooni kui valge õõvastusttekitav. Ilmselt läheb see kokku maastiku vajumisel tiigiks, hoone peegeldustega sealt. Võibolla ei üritatud kunagi selle külje krohvi toonida intensiivse päikesepaiste pärast, võibolla oli põhjus millesgi muus.

Ülimoodsa renoveerimislahenduse, nüüdseks ka muinsuskaitseametis aksepteeritud naturalistliku suuna pooldajana soovin, et Triigi mõisa fassaadid jääksid neid toone, mis hetkel on. Kõik pudenev krohv tuleb muidugi maha kraapida, aukus pinnad lubikrohviga üle mätserdada, kuid uued seinaosad kas jätta lubivalgeks või lasuurida antud fassaadiga sarnast tooni. Sel juhul jääks hoone välisilme nagu ajalooraamat või väärikas maal - kõik kihistused näha koorunud pindade näol. Võõpamisega ühtset tooni peitub alati jama, et kuskilt pudenev krohv tekitab ebameeldiva defekti, mida parandades tuleb teinekord suurem osa seinast ühtlaselt ära katta. Kireva seina puhul võib parandada loovalt või üldse parandamata jätta.

Mõned kaadrid väliskrohvipindadest:

Põneva nüansina on peafasaadil näha erinevate kihtide vahele maalitud rustika, mis pidi jätma mulje, justkui oleks hoone hiiglaslikest ehituskividest tehtud, neid jooni võiks veel mõned peale markeerida, pildil olev aken on raam kivipinnal ehk mulaaz:

Kirevuse päralt - üks näide maalilisest krohvist, sekka tsementlappimist:

Mõisa läänepoolses nurgas asub kunagine triangulatsioonipunkt:

Lõpuks vaade tiigi poolt, see sein on alati olnud valge, hallikas, variatsioonidega: