Järvamaa, Peetri kihelkond, Põhjaka

Kellel jäi eile vaatamata "Maahommik" Põhjaka mõisast, nendele kokkuvõte:



Aastad mahajäetuses seisnud väike mõis Mäo külje all avab kevadel külastajatele uksed.



Seda mõisa on kõpitsenud kokku kolm aastat kolm kokapoissi. Tegid põranda, ladusid ahjud üles, tõmbasid elektri ja ventilatsiooni. Kõik muu interjöör jääb nii, nagu on. Nagu seda aeg on loonud.



See ahi laoti juutuubi video järgi üles.



Ja söök, mida siin pakkuma hakatakse, on selline, nagu see aastasadu on olnud. Puupliidil praetud, puuahjus küpsenud. Kõik toiduained on jalgrattatee kauguselt kohalikelt kokku kogutud. Jahimeestelt saab ulukiliha.



Söögitegemise võimalused on siin vägevad.



Toit maitseb siin hästi.



Alati oma leib ja juust.



Elav tuli on asendamatu.



Atmosfäär on kodune, sundimatu.



Kui teed õiget asja pühendumusega, teed õieti.

Rein-Aksel Orase albumist II - Järvamaa, Vodja

Jätkame Rein-Aksel Orase albumite vaatamist. Tema vanaisa, Hindrek Ilves oli töödejuhataja:



Uhke mees paremal, oma säästude eest ostis perekond Virutsilla talu Kadja külas Triigi vallas. Mees kustus kaks aastat enne oma lapselapse Rein-Akseli sündi, 1936.



Hindreku üks tütardest:





Rein-Aksel aga nägi ilmavalgust hoopis Vodja mõisa viinavabriku töölistemajas, selles, mis on vabriku põhjakülge ehitatud:



Vodja on läbi aegade olnud metsik ja ilus korraga - allikatoiteliste tiikide ümber kasvab peaaegu troopiline taimestik:



Rein-Aksel kolis veel lugematuid kordi oma perega ümber või siis elas internaatides, kui tema ema 1966-1986 Vodja raudteejaama esimesel korrusel veetis:



Jaam koos mõisaga olid rahvarohked kohad, kus sebimist jagus - mehhaniseerimiskool mõisas oli väga innovatiivne pleiss, raudtee aga garanteeris rahva juurdeveo:



Jaama laudahoones peetakse vist tänaseni loomi:



Rööpaid aga enam pole:



Jaamakella löödi viimast korda seismekümnendate alguses:



1975 külastas Rein-Aksel teiste koduloouurijatega oma sünnikodu:



Palju polnud enam järgi võimsast neogooti hoonest, mille katuse vene sõjavägi oli osaliselt maha võtnud:



Metsik ilu aga lokkab:



Raudteejaama ees seisis Toivo Lemetti - ingerlane, kes oli asunud Vodjale elama:



Lisan omalt poolt kaks pilti lähiminevikust, esimesel laelaud kõrge sokliga töölistemajast:



See kena plekkkuudiga uaazik hakkab kohe mööduma kohast, kus 1938 sündis Rein-Aksel, tema sünnikodu meenutab katuserant viinavabriku põhihoone põhjaseinal:

Rein-Aksel Orase albumist I - Kirna, Mäo, Norra

Sattusin täna koduloouurija Rein-Aksel Orase juurde. Ta on kirja pannud oma lapsepõlve kolimistest Järvamaa ja Triigi valla erinevate kohtade vahel allakirjutaja publitseeritud koduloo-külaloovihikus "Kõue" - mida ma aga ei teadnud, et mehel on korralik fotomaterjal paljudest kohtadest, kus ta elanud on. Sündinud on ta Vodja mõisa viinavabriku teenijatemajas, sünnikodust aga ühes järgmises postituses, praegu vaatame fotosid Kirnast - kabeli ülesvõtet ma ei ole veel kohanud, juhul, kui keegi tahab seda taastada:



Sama seest:



Väga ilus raudteejaam, kas seal praegu vundamentki on, ma ei tea:



Raudteejaam-kodu interjöör:



Vaade suslast:



Kirna mõisakool, kus ta ema olevat kooliteenija olnud, enne Kirna aega:



Algklassid asusid Mäol hiljem eraldi hoones, veel mõni aasta tagasi seisis see koolimaja püsti, praegu saab sealt A95, A98, miks mitte ka tikke või kabanossi:



Mäol elasid nad veel Tammiku talus:



Siin on kaader seitsmekümnendatest, ühelt koduloouurijate ringreisilt. Kas 30 aastat vana foto võib olla väärtuslik? Muidugi, vaevalt ei betoonmõis Norras midagi vaatamisväärset on paarisaja lähema aasta jooksul - nii petlik võib olla vorm, ka inimene võib välja näha OK, tegelikut on aga zombie (Norra mõis on nüüdseks vastavalt betoontopis):

Järvamaa, oktoober 2009. Sügise värvid

Maalemäe, Harjumaa viimane kants - kui fotoka ava väikseks keerata, kaovad peaaegu juba värvid, nagu nad varsti sügise lõppedes kaovad ka ilma fotokata:



Tee Köisi-Kahala juurest Väike-Kareda peale. Ma ei uskunud, et seda kaduajastu sümbolit, puitverandat lagunenud häärberiga enam näen. Ega ei näinudki. Väike-Kareda park oli veel võimsas lehtes, varemed ei paistnud sealt välja ning ma ei viitsinud neid otsima minna:



Vaali vabariik:



Linnuparved on nii suured, et neid saab kaadrisse ka lomograafia võtteid kasutades:



Valila-Abaja-Vao. Kas silmapiiril on Reindorfflikud pilved või kauged mäed, kuhu paistab veel päike, ma ei tea, nii kaugele kirdesse pole mul asja:

Liivimaa, nädal tagasi

Minnes:


Põhjaka

Tulles:


Luua


Preedi

Järvamaa, september 2009. Mõisad.

Järva-Madise kihelkond.
Hea, et keegi viitsib kõrvalhoonetega jännata. Seidla tuulik on saanud kerele lubjakrohvi, kena laastudega kaetud pea, hetkel paigaldatakse tiibu:



Ageri mõisasüda? Asus Reval-Tarbatu maanteel, kunagi ammu.



Sealt eemal asub uskumatutes mõõtmetes võlv:



Koeru Kihelkond, Udeva karjamõis, veel on näha uhket krohvi:



Udeva viinavabriku korsten:



Vao mõisahäärberit on seestpoolt tublisti kohendatud, veel 2004 eksisteerinud kooli ruumid on saanud väga hubaseks, mantelkorstna alused on tavaliselt kõige mõnusamad paigad, vastavalt roale saab valida sobiva soojendusvõimaluse:



Ateljee ruumid:



Mõni maal lausa kiirgab:



Peetri kihelkond, Põhjaka:



Alumise korruse aknad 100% olemas, palju hoolikat tööd tehtud. Väliköögil lubjakrohvi variatsioonid. Nii Vao kui Põhjaka evivad veel "igavest" eterniitkatust, eks loetud aastate pärast katavad mõlemat kas puit, kivi või plekk.

Sellisena on Põhjaka mulle meelde jäänud, kena väike kivist häärber vastu sügist, hetk vastu õhtut.