Rariteetseid fotosid Triigi kooli ajast ja teisi viimase koolijuhataja kogust (CIII)

Sel fotol aastast 1954, mis on tehtud valitsejamaja ees, on näha vasakul tööhobuste talli kõrval seisnud laudahoone otsasein - selleks ajaks juba vare. Selgub, et majal oli sarnaselt tööhobustetalliga kaaraken. Samal ajal valmis moodne Triigi laut - fotol nähtav kadus minevikku kivi kivi haaval. Paremal on näha samuti rariteetne objekt - korsten tööhobustetalli loodeotsas, kus asus tol ajal Kändude eluase. Talli ehitatud eluruumi maalitud bordüüri oli näha hobusetalli avariilammutamisel 2008. aastal.

Sel fotol seisab paremal viimane mõisaproua Aasa Viveliin (nimi vajab täpsustust). Ta elas kuni 1968. aastani peahoone keskaegse osa teisel korrusel aadlikele omases stiilis - käis kaevust vett võtmas kübara ja käekotiga, maalis ja laulis. Ehk tuleb veel kellelgi mälestusi ta kohta.

Kooliaegsed interjöörid - tõenäoliselt praegune galeriiruum.

Tõenäoliselt sama ruum.

See ruum on ilmselt kaduvikku jäänud - enamus klassi- ja adminiruumidest on nüüdseks ühtseks saaliks saanud.

Triigi kool 100 - saal raudahjuga - selle seeria fotosid on juba avaldatud.

Söögituba samuti kunagi praeguse uue saali kohal - kooli köök asus keskaegse osa esimesel korrusel.

Mõned välisvaated.

Värske õhk, kevad ja kena mõis ajab neidudel pea segi.

Kus oli Triigi koolis omal ajal õpilasi - nagu praegu Ardus. Ja vallas oli neli kooli - Triigi-Kõue, Ardu, Paunküla ja Harmi. Nüüd paistab, et jääb vaid üks kool ja peatselt pole enam valdagi.

Mõisas kasvanud Toivo sõpradega aitkuivati ees.

hof Habbat

Found some interior pictures of hof Habbat from 2009.



No comment.

Nõukaaegseid fotosid: Triigi mõisa interjöör

Triigi mõisa kooliaegseid fotosid on olemas üksjagu - enamus suuremast saalist, mõnelt ürituselt. Hagemeistrite aegne 1911 pottsepp Tõnissoni laotud ahi juba vaid lõõriks ümarale plekkahjule.



See petrooliumilambiga maaling praeguse terassi ukse juures on samuti teada kooli 100. kokkutuleku fotode pealt.



Ja sama vaade siin.



Aga neid fotosid pole ma enne näinud. Tõenäoliselt on siin tegu peahoone teise korrusega.



Keegi lugejatest võiks seda kinnitada või ümber lükata. Aksel Orasi järgi alustati teise korruse väljaehitust alles siis, kui ta koolist lahkus, tema õdede ajal olla ülal juba mõned ruumid. Tema ajal olid trepikäigud kinni, soojapidavuse pärast ja teisel kuivatati sügiseti ravimtaimi.



See foto võiks olla vastu barokse sissepääsu teise korruse treppi, vasakul ülalkorruse saal.



Aga mine sa tea. Kus võis veel olla teine korrus sellise palgiga välja ehitatud? Igal juhul on fotode peal väga suure hoone teine korrus ning esimese- ja tõenäolise teise korruse fotod asusid albumis vaheldumisi. Oodatud on igasugu hüpoteesid ja nägudetuvastus!

Järvamaa turismiaasta säravaim täht ja uustulnuk

Mis on ühist Järvamaa aasta parimal turismiarendajal MTÜ Seidla Tuulikul ja aasta uustulnukal Põhjaka Mõisal? Mõlemad on saanud konsultatsiooni metsakülade valla mehe ehk allakirjutaja käest. Seidlat toetasin tuuliku paberist mudeliga, Põhjakal aga käisin mediteerimas juba viis aastat tagasi. Milline mõis oli sel ajal Põh-ja-ka?



Iga tapeedi taga võis olla seinamaaling.



Ametikäik.



Suur saal, samuti elektrifitseeritud. Ahjukütte võimalus.



Sellest ahjust polnud kahju muisuskaitsjatelgi.



Tegelikult aastat viis tagasi oli mitmeid stsenaariume, kuidas Põhjaka ellu äratada. Pretsedenti, et kolm tüüpi ehitavad mõisa üles, siis veel ei teatud. Planeeriti söögikohta vesiveski müüride vahele, planeeriti uut tee-puu-maja, mis oleks seisnud jalgadel ning mis oleks olnud midagi passiivmaja ja ümberkukkunud klaasoffissi vahepealset. Mõeldi isegi ehitada maaalune restoran taasülespaisutatud Esna jõe koolmekohale. Hiljem taheti ehitada põhust inimeste söögikoht ja tõenäoliselt oli veel palju stsenaariume. Töösse läks ja võitis lõpuks ikkagi looduslikus võtmes taastatud peahoone. Pragu vaadates polnudki hoonel aastal 2005 häda suurt midagi :)

Harmi mõis kui kultuurikeskus, osalen isegi

Harmi mõisakool on tõenäoliselt olnud koht, kus palju toimub juba paarsada aastat, ligi 90 aastat koolimaja, kultuurikandja ja tõmbekeskus, enda jaoks olen avastanud need võimalused hiljuti, sellest ajast, kui ise rohkem seal tegev olen olnud.

Hiljuti toimunud Haridusfoorum oli väga põnev üritus, kindlustunnet ja arenguvõimalusi Harmi kooli tuleviku osas sai nii kooli juhatajalt kui Pedagoogikaülikooli teadurilt. Lisaks neile toetab õpilaskodu rajamist kooli ka haridusministeerium. Antud üritust oleks tulnud reklaamida ka lapsevanemate seas, viimased oleks saanud lisaks kindlustundele kooli tuleviku osas ka põneva loengu tipppsühholoog Tõnu Otsalt. Seda, et Mare arvab, et asutuste ettekanded olid "lakoonilised", võib võtta sama tõsiselt, kui kedagi, kes ettekannet selle pikkuse, mitte sisu järele hindab. Proovige lasteaia kohta koostada ühekaadrine ettekanne, mis kõik ära ütleb!

Seda tülgastavam oli lugeda viimasest Kõue Kuulutajast nüüd juba pea igas numbris lohisevat täävitamist teemadel "Kas üks kool oleks vallale küllalt." Uskumatu on lahmimine kooli tekitatud kulude üle. Niikaua, kuni keegi ei paku välja konkreetseid arve, palju vald võidaks ja kaotaks pikemas perspektiivis kooli sulgemisega, tuleb soigumist võtta sama tõsiselt, kui Aruküla Valdorfkooli siia laienemist. See oleks koostatava uue arengukava tõmbenumber - sulgeme ligi 90 aastat ühes hoones töötanud traditsiooniga haridusasutuse ning suretame välja valla elanike poolt suurusega teise asula ja selle satelliidid. Rääkimata valimislubadusele vee peale tõmbamisest jne, jne. Ehk siis avalikuks aruteluks kooli tuleviku teemadel oleks olnud võimalus foorumil, aga seda ei kasutatud.

Aga nüüd asja juurde. 27. novembril toimub Harmis mõisaajaloopäev, kus ma õpetan 45 minutiga renoveerimima nii maakivi- kui ka puithooneid ja interjööre, selgitan tegevuse õiguslikke-, eetilisi- ja esteetilisi tahke nelja Järva- ja Harjumaa mõisahoonete näidetel. Esinemise lõpul esitan võimalikud stsenaariumid Harmi peahoone renoveerimisks vastavalt erinevatele tõekspidamiste ja vahenditele.

Põhjaka

Tsiklid, jalgrattad, landauletid, turismibuss - tõesti, vaba oli vaid üks laud.



Kuigi olen Põhjaka kujunemist tondilossist stiilseks trahtreriks jälginud viis aastat, suutsin rahulolematu olla ustetaguste vähese relaka saamises, veel nipet-näpet interjööris, mis oleks lihvi tahtnud, RGB-peitsiga puitpinnad tualetis on maitse asi jne. aga eks kõik need elemendid loksuvad aja jooksul paika, viides kaasa tüki koha isikupärast.



Olin ajapuuduses ja tellisin kõige kiiremini valmiva roa. Kas tomatisupp suudab üllatada? Supi saades ununesid kõik vead interjööris, isegi see, et kokapoistega kunagi aastakese kommuunis elasin ja teadsin, kui hea saab olla värskest kohalikust toorainest toit. Basiiliku-tomati maitset tundsin veel sama õhtu peale külahernesupi söömist.



Kõige põnevamad kohad on need, kus kohtuvad maa ja linn. Mida keegi ei suutnud ette prognoosida, on koha suurepärane atmosfäär ja stiilsesed, teadlikud külastajad. Kolme väikese saali peale naudivad sööki ja vinüülplaate laudkond soomlasi, restoraniomanikeperekond Läänemaalt, nahas tsiklimehed, kõiksugu muud tuntud ja tundmatud rahulolevad näod, tagumises saalis teenindatakse IT-mehi. Ootan juba talve, kus saab kogeda tühjemat, kargemat, avaramat Põhjakat, talvevalguse ja teega. Järgmiseks suveks on kokapoisid raske valiku ees - kas laieneda väliterrassile-teenijatemajja või hoida ranget liini peahoone müüride sees.

Interjöör-9
Atmosfäär-10
Toit-10

Esteetiline kuivkäimla interjöör

Kemmergute kui visuaali jäädvustamisel keskendutakse tavaliselt arhitektuurilistele aspektidele, eksterjöörile laiemalt, mis võib antud funktsiooniga väikehoonel olla väga varieeruv, fantaasiarohke. Interjööri lahendus jääb tihti tahaplaanile kui monofunktsionaalne, vajadusest lähtuvalt üheülbaline ja praktiline, peale kasutamisse võtmist ka ebaesteetiline. Antud kemmergu sisekujundus sai tehtud kliendi soovist matkida ajaloolise hoone analoogi. Lihvitud on vaid istelaud, kasutatud vaid taaskasutatud materjali, ainult autentseid maalingutega laelaudu ei õnnestunud seekord saada.



Vaatame sisse ka.



Tühi! Lampkastiks plastist seguanum (täidab euronorme), käimise vahel doseeritakse kasti saepuru, mis muudab lahenduse täiesti haisuvabaks, tühjendamine toimub taga asuva luugi kaudu.

Viikingite küla - efektne ja eklektiline

Kose vallas Saula külas asuv Viikingite küla söögi- ja möllukoht on allakirjutaja jaoks osutunud seni möödasõiduobjektiks, alatise kiire tõttu linna või tagasi koju. Seda tõhusamalt sai toitlustusasutust testitud sissetöötanuna võõrustades soomlasi, portugaallasi ja itaallasi.



Puidust ja muust looduspärasest interjöör rabab esmapilgul nii eestlasi kui muulasi, vaid teravam silm suudab tabada väikeste aknaruutude asemel liimliistudega suureklaasilisi aknaid, robustseid laudade naelühendusi, samuti on püstpalklinnus kohalikus olustikus fantaasiaehitis.



Kuigi paljud detailid on kitshi vallast ja kogu loodud viikingite imidz fantaasia, tuleb tervitada julget üritust, oskust eristuda.



Üks kohalik profivibublogija on sajatanud viikingite vabaajaveetmise peale, et vibu- ja kirveviske sihtmärgiks on inimfiguur. Kirved on relakat saanud vanad vene isendid, veekindla teibi tjuuninguga. Kindlasti aga sobivad retsimatele tüüpidele inimfiguuri pihta loopimiseks.



Aga niipalju stiili(tuse)st ja ajaviitest, lähme kõige olulisema - söögi juurde. Väliskülalised olid heaks indikaatoriks pakutava testimisel. Eel- ja põhiroal polnud väga viga, suitsutatud liha maitses hästi. Veiniga oli suurem jama. Veinikaart oli stiilne, vanutatud nahast ja veenev. Portod leidsid oma üllatuseks sealt ka sobiva valge veini, mis aga serveeriti toatemperatuuril, mis oli pettumuseks, arvestades nende ülesköetust veenva menüü ja hea veinivaliku tõttu. Magustoit oli mingi arusaamatu kreem, arutati, kas see on tuubist lastud või kuidagi muudmoodi tuletatud. Kreemi serveeriti mangomoosiga mida oleks võinud asendada kohaliku rabarberi keedisega, arvestades õhkkonda ja kohalikke mõisakeraamika savinõusid. Noad-kahvlid olid made in brasil ehk ka mitte väga sobivad Mahtra savikunsti juurde. Ja lõpetuseks selgus, et kohv pole suurem asi - intaallased ja portod segasid sinna oma söömata magustoitu - tegid lattet.



Viikingite küla on maamärk Tln-Trt maanteel - kutsuv, rabav ja ekletiline. Võiks olla stiilsem kui mõelda detailide peale, kindlasti võiks olla läbimõelduma kohaliku toorme peal köögiga.

Atmosfäär 4/5
Söök 3.5/5

Järvamaa, aprill 2010 - Põhjaka

Astusin läbi Põhjaka mõisast, kuu aja jooksul on seal palju muutunud. Virsikukarva lasuuri on saanud nii mõnigi sein, kraabitud on ühte ja teist muud vanemat pinda.



Seinamaalingud on näha saalides.



Ka siin.



Maalingud.



Söögitegemisruumid on saanud värvitud betoonpõrandad, ruumid saavad järjest lõplikult puhastatud, et rõõmustada tervisekaitseametnikke.



Vana pliidi ase.

Järvamaa, Peetri kihelkond, Põhjaka

Kellel jäi eile vaatamata "Maahommik" Põhjaka mõisast, nendele kokkuvõte:



Aastad mahajäetuses seisnud väike mõis Mäo külje all avab kevadel külastajatele uksed.



Seda mõisa on kõpitsenud kokku kolm aastat kolm kokapoissi. Tegid põranda, ladusid ahjud üles, tõmbasid elektri ja ventilatsiooni. Kõik muu interjöör jääb nii, nagu on. Nagu seda aeg on loonud.



See ahi laoti juutuubi video järgi üles.



Ja söök, mida siin pakkuma hakatakse, on selline, nagu see aastasadu on olnud. Puupliidil praetud, puuahjus küpsenud. Kõik toiduained on jalgrattatee kauguselt kohalikelt kokku kogutud. Jahimeestelt saab ulukiliha.



Söögitegemise võimalused on siin vägevad.



Toit maitseb siin hästi.



Alati oma leib ja juust.



Elav tuli on asendamatu.



Atmosfäär on kodune, sundimatu.



Kui teed õiget asja pühendumusega, teed õieti.