Järvamaa katused

Katuseroog vajab uuendamist vastavalt tingimustele.



Nagu katuselaastki, eriti, kui ei hooldata.



Aga laastukatuse löömine on mõnus tegevus.



Ilusad puithinged, sepal aega rohkem naelu luua.



Lehed loetud, edasi.

Viikingite küla - efektne ja eklektiline

Kose vallas Saula külas asuv Viikingite küla söögi- ja möllukoht on allakirjutaja jaoks osutunud seni möödasõiduobjektiks, alatise kiire tõttu linna või tagasi koju. Seda tõhusamalt sai toitlustusasutust testitud sissetöötanuna võõrustades soomlasi, portugaallasi ja itaallasi.



Puidust ja muust looduspärasest interjöör rabab esmapilgul nii eestlasi kui muulasi, vaid teravam silm suudab tabada väikeste aknaruutude asemel liimliistudega suureklaasilisi aknaid, robustseid laudade naelühendusi, samuti on püstpalklinnus kohalikus olustikus fantaasiaehitis.



Kuigi paljud detailid on kitshi vallast ja kogu loodud viikingite imidz fantaasia, tuleb tervitada julget üritust, oskust eristuda.



Üks kohalik profivibublogija on sajatanud viikingite vabaajaveetmise peale, et vibu- ja kirveviske sihtmärgiks on inimfiguur. Kirved on relakat saanud vanad vene isendid, veekindla teibi tjuuninguga. Kindlasti aga sobivad retsimatele tüüpidele inimfiguuri pihta loopimiseks.



Aga niipalju stiili(tuse)st ja ajaviitest, lähme kõige olulisema - söögi juurde. Väliskülalised olid heaks indikaatoriks pakutava testimisel. Eel- ja põhiroal polnud väga viga, suitsutatud liha maitses hästi. Veiniga oli suurem jama. Veinikaart oli stiilne, vanutatud nahast ja veenev. Portod leidsid oma üllatuseks sealt ka sobiva valge veini, mis aga serveeriti toatemperatuuril, mis oli pettumuseks, arvestades nende ülesköetust veenva menüü ja hea veinivaliku tõttu. Magustoit oli mingi arusaamatu kreem, arutati, kas see on tuubist lastud või kuidagi muudmoodi tuletatud. Kreemi serveeriti mangomoosiga mida oleks võinud asendada kohaliku rabarberi keedisega, arvestades õhkkonda ja kohalikke mõisakeraamika savinõusid. Noad-kahvlid olid made in brasil ehk ka mitte väga sobivad Mahtra savikunsti juurde. Ja lõpetuseks selgus, et kohv pole suurem asi - intaallased ja portod segasid sinna oma söömata magustoitu - tegid lattet.



Viikingite küla on maamärk Tln-Trt maanteel - kutsuv, rabav ja ekletiline. Võiks olla stiilsem kui mõelda detailide peale, kindlasti võiks olla läbimõelduma kohaliku toorme peal köögiga.

Atmosfäär 4/5
Söök 3.5/5

Tourest 2010

Kui oleksin saanud, oleks läinud messile reede hommikul, kui kohal olid vaid pakkujad. Selle massi sees, kes messihallis sõelus, oli väga raske potentsiaalsele kliendile pihta saada. Aga seda üritati. Juhan Sihver Türi ringhäälingumuuseumist püüdis messil perekülastajat, samuti on ta pea iga mess saanud pakkumise mõnele antiiksele telksule-raadiole. Järvamaa boksis oli kenasti kaares lauad, kliendikeskne. Järva Arengu Partnerite laual pakuti ka Kõue valla infokaarti ja Uue-Harmi ajaloo vihikut. Ka Austvegri Kiruvere esindus oli Järvamaa boksis. Räägin selles artiklis vaid Eesti siseturismi messihallist.



Leia pildilt Kõue tegijad Norras.



Harjumaa boks oli kaootiline, ilma katuseorganisatsioonide kohaloluta. Paunküla Puhkekeskuse laud oli teiste taga, nagu Kõue asend Harjumaal, ka sealt sai Kõue infokaarti. Hea oli vaadata suurt Harjumaa kaart taustal. Samas oli Harjumaa teine suur taustapilt Tallinna regatt, ka Järvamaa suurim foto kujutas linna - Paide valli-vangitorni.



Raplamaal oli kõige paremaid asju müüa. Järvakandi klaasi, Juuru mõisakeraamikat, ürte.



Kelle ühekordne laastukatus ja puuriit? Vist Hiiumaa.



Virumaalt olid väljas korvimeistrid.



Roomaa.



Setomaa.



Üks bambuse-rookatus.



Tahad karu koljut või krokodillinahast nänni? Palun.



Kellele täiskomplekt püütoninahast aksessuaare?

Järvamaa, september 2009. Tammsaare.

Albu on tase koht - klantsitud mõis, popp Valgehobusemägi, müstiline Simisalu, ajatu Vargamäe. Viimane koht on saanud värskendust, kasvõi uue generatsiooni infotahvlite näol:



Ilus Kõrvenurga skeem, praegune Kõrvenurga küla kuulub Kõue valla alla:



Suurim vaatamisväärsus on siin rookatused, antud isend nõuab varsti värskendust:




Häärberi laastukatus on kohutavas olukorras:



Õnneks asuvad töökojas liimeistrid, Anton Hansenil on, mida talvel kamina ees istudes teha - kiskuda pilbast.



Saunad:



Sama õhust:

Järvamaa, september 2009. Mõisad.

Järva-Madise kihelkond.
Hea, et keegi viitsib kõrvalhoonetega jännata. Seidla tuulik on saanud kerele lubjakrohvi, kena laastudega kaetud pea, hetkel paigaldatakse tiibu:



Ageri mõisasüda? Asus Reval-Tarbatu maanteel, kunagi ammu.



Sealt eemal asub uskumatutes mõõtmetes võlv:



Koeru Kihelkond, Udeva karjamõis, veel on näha uhket krohvi:



Udeva viinavabriku korsten:



Vao mõisahäärberit on seestpoolt tublisti kohendatud, veel 2004 eksisteerinud kooli ruumid on saanud väga hubaseks, mantelkorstna alused on tavaliselt kõige mõnusamad paigad, vastavalt roale saab valida sobiva soojendusvõimaluse:



Ateljee ruumid:



Mõni maal lausa kiirgab:



Peetri kihelkond, Põhjaka:



Alumise korruse aknad 100% olemas, palju hoolikat tööd tehtud. Väliköögil lubjakrohvi variatsioonid. Nii Vao kui Põhjaka evivad veel "igavest" eterniitkatust, eks loetud aastate pärast katavad mõlemat kas puit, kivi või plekk.

Sellisena on Põhjaka mulle meelde jäänud, kena väike kivist häärber vastu sügist, hetk vastu õhtut.

Kadja kõrtsihoone ja teisi rariteetseid fotosid

Kadja külavanem hüppas eile läbi, näitas pilte.

Kadja kõrts peaaegu täies hiilguses:



Sama teiselt küljelt, võibolla hilisem foto:



Magasiait:



Bernhard Ojasoo, metsavend ja tema metsakodu:



Verso, hirmumäest on varem siin juttu olnud:



Triigi kool 1937, kui keegi viitsib nägusid tuvastada:



Sama asja verso:



Ilus katus, mõnus kerge redel:



Töö Kadjal:



Võimsad heinakaarikud:



Eile õhtul sõitsin läbi Rava:



Tagasi tulin läbi Kukepala: