Järvamaa, september 2009. Mõisad.

Järva-Madise kihelkond.
Hea, et keegi viitsib kõrvalhoonetega jännata. Seidla tuulik on saanud kerele lubjakrohvi, kena laastudega kaetud pea, hetkel paigaldatakse tiibu:



Ageri mõisasüda? Asus Reval-Tarbatu maanteel, kunagi ammu.



Sealt eemal asub uskumatutes mõõtmetes võlv:



Koeru Kihelkond, Udeva karjamõis, veel on näha uhket krohvi:



Udeva viinavabriku korsten:



Vao mõisahäärberit on seestpoolt tublisti kohendatud, veel 2004 eksisteerinud kooli ruumid on saanud väga hubaseks, mantelkorstna alused on tavaliselt kõige mõnusamad paigad, vastavalt roale saab valida sobiva soojendusvõimaluse:



Ateljee ruumid:



Mõni maal lausa kiirgab:



Peetri kihelkond, Põhjaka:



Alumise korruse aknad 100% olemas, palju hoolikat tööd tehtud. Väliköögil lubjakrohvi variatsioonid. Nii Vao kui Põhjaka evivad veel "igavest" eterniitkatust, eks loetud aastate pärast katavad mõlemat kas puit, kivi või plekk.

Sellisena on Põhjaka mulle meelde jäänud, kena väike kivist häärber vastu sügist, hetk vastu õhtut.

Korteni maja

Üks EAA kaart, kus Korteni maja asukoht on tähistatud "Schulhaus":



Kose Kihelkonna koolivõrgustiku tekkimine ja areng lisapildid:

Mõisa peahooned: Triigil ehitusjärke keskajast, Ojasoo hilisem

Kui kellelgi on tekkinud viimasel ajal tunne, et selle ajaveebi suurem osa postituste teemasid ja kommentaare on hõivanud Valdo Praust, siis arvab ta täiesti õieti - käesoleva ajaveebi põhjalik läbitöötamine on üks osa ettevalmistusest, mis Valdo teeb 18. septembriks, kui esitab Kõue Rahva Majas Kose kohelkonna teedevõrgu väljakujunemise loo. Selle ürituse reklaam veel tuleb, aga punane rist tasub kalendrisse teha kõigil ajaloohuvilistel, -õpetajatel ärksamate õpilastega, nii Kose kihelkonnast kui ka kaugemalt, siit kandist kulges läbi tähtsaid teid. Tõotab tulla ülipõnev üritus!

Väike näidis on alljärgnevale kaardile soditud Alansit Habajaga ühendav unustusse vajunud teejupp:



Praegu aga väike chat peale Triigi-Ojasoo-Saarnakõrve-Korteni trippi:

Valdo: tegelikult meil vedas mõlema mõisa juures ilmaga
oleks võinud paduvihma tulla, nagu mul kodus
aga ikkagi... mina usun, et Kõue mõisa raidraamidega aken on keskaegne:



nagu ka 3 küünlanišši
Vana-Harmi on selgelt uuem
aga võta Sa kinni, kas 17. või 18. sajand
stiilil pole vahet
samas... seda ma ei usu, et puitosa on ehitet mitmes järgus
liiga sümmeetriline eest ja tagant
aga seal võib keldri juurest just peamiselt olla vanu osi sees



või mõnes vaheseinas
keldris on vähemalt kaks järku
ja paistab, et parempoolne ots on vanem
kuna korsten asub keskel, kuulub see praeguste mõõtmetega maja juurde



mantelkorsten seest:



otsakorstnad on ilmselgelt 19. sajand
nagu ka parempoolse saali tükeldamine tubadeks
tugitalastikki oli lakas olemas ja alles
mõlemal pool identne
jälle... tüüpiline toolvärk nii 17. kui ka 18. sajandile
ahjukahlite katketega sama lugu



rahasid ja asju, mis olevat olnud prügi sees, ei näinud
ja rootsiaegsed rahad pole ka tõestus
ikka peideti vanu asju pööningule
keskaega ma neid keldreid ei paigutaks
vähemalt võlve mitte
muidugi võis keskaegne hoone asuda samas ja ulatuda paremale välja
samas võis seal olla ka kõrvalhooneid
nagu ikka peahoone esiväljaku külgedel
ilmselgelt on keldrid käinud välja ainult paremasse otsa
mitte sisse, nagu nüüd
ülakorrusel oli ärklituba välja ehitet ainult paremas otsas
keegi oli hiljem talastiku vahel tellismüüre maha lõhkunud
lakatrepi koht tõenäoliselt algne

fasswaerk pööningul:



kummaline on see, et ei ühtegi vana sulust, pisidetaili jms
ma saan aru, et hoone oli tühjalt rüüstatud, aga ikkagi
kas ma olen Sulle näidanud Käru mõisahoone lakatubade sisevaateid?
viimase lauajupi ja aknanurgani 1692...
mul siin arvutis pole, aga kunagi näed
mul jäi suu lahti, kui nägin
sinakashall värv ka peal... nagu tollele ajale kombeks
teine otsakabmer oli seest osalt lõhutud
olevat tahetud metskonnale kortereid teha 1950ndatel
aga keegi oli öelnud, et laed ei kannata
vasaku otsa kamber aga alles, v.a., uks, mida oli kellelgi vaja läinud
jämedapaisulise profiiliga piirdelauad alles, sinakashall värv (jäänused) peal
aknaklaasid nagu keskaegsetel kirikutel, pisikesed ruudud, väga lainetav ja mulliline ja paks
ilmselgelt 17. sajandi klaasiruudud

Mustla-Nõmme kõrts:



Äsja väljapuhastatud Korteni maja mantelkonrstna jäänuk tellispõrandaga, siin toimub üritus vist 5. septembril:

Õnnestunud rattamatkad ja kõik muu

Keskendusin Pirita jõe ületustele, sildadele Kose Kihelkonnas, vana asustust on kaldad täis, eriti muidugi sillakohad. Allavoolu Paunkülast, enne Ravilat, asub Sõmeru, Sommerhof, ehk suvemõis. Jõgi keerutab sääl palju, ka teerada keerab oma 360 ümber mantelkorstna ära:



Seda kõrvalhoonet nagu oleks kuskil juba näinud:



Vaatasin EHA skännitud Ravila kaarte, mille hulgas on ka praeguse Kõue-Triigi valla maid, näiteks Paunkülast põhjapoole Laane, Leistu, Napu, isegi Voose oli kunagi Ravila osa:



Kose kihelkonnakeskus nägi 1700 välja tagasihoidlik - kirik ja pastoraadihoone:



Teine põnev rattaretk viis mind Järvamaale - üle Kautla (kunagine Järvamaa osa), Vargamäe, Albusse, Järva-Madisesse välja. Mõtlesin sõita läbi Seidla ja Ageri Järva-Jaani (kummalisel kokkusattumisel sõitis Tõnu sama päev teiselt poolt samadesse kohtadesse), aga muutsin meelt Albu bussipeatuses keha kinnitades: kõik oli nii lämmatavalt rahulik, põuane vaikus, inimtühjus, isegi autod poe ees olid teistsugused kui Harjumaal - ukselinkidega mosse ja punane tümm-tümm-bemm, milliseid polnud juba aastaid näinud, et tundsin, olen näinud juba piisavalt Järvamaad, kohta, kus on hea rahulik elada ja surra. Sõitsin tagasi, Kõrgemäe peremees viipas mulle, kutsudes mind kümblustünni, kui ma juba teist korda ta elamisest mööda kimasin, mina aga kastsin ennast Kautla katlajärve - umbes poole meetri sügavune kuum supp paksu mudapõhjaga, kui alternatiivsest sisseminekukohast minna. Kohtasin ka järgmist siugjat olevust:



See hoone on Sonda metskonnahoone, Paunküla Rahkmäe perenaise lapsepõlvekodu:



Mõni tund tagasi sadas väga kõva vihma. Laudkatuse pilt padukaga on sellepärast hea, et pole laudkatust, mis läbi ei sajaks:

Ojasu mõisa interjöör, maaling puitkarniisil

Paunkülas

Paunküla külaarendamise selts on silma paistnud suurte tegude, kuid nende tagasihoidliku kajastamisega. Kui palju inimesi üldse teab Rõõsa järvemuusikast? Keskuse, hooldekodu ehk mõisa juurest leab selle aasta piirkonna tegevuskava:

Külapäev ehk kooli kokkutulek paistab sellel aastat olevat seotud legendaarse Korteni majaga, üks vanimaid külakoolimaju Harjumaal. Sedalaadi proportsioonis, küll mitte enam mantelkorstnaga maju, on säilinud mitmeid Saarnakõrve kandis. Antud isend, mis lammutati kuuekümnendatel, sai oma nime Rootsi ohvitseride järgi, kes seal 1600 lõpul korteris pesitsesid:

Sama koht praegu, varemed on saanud koppa ning on välja puhastatud:

Mantelkorstna ase nõuab veel tööd:

Järgnev pinnalaotus lõika välja ning kleebi kokku, see on Korteni maja:

Triigi mõisa renoveerimise seisust 7/100, hoone keskaegsest kujust

Mõisa tühjakstõstmine käib ka laupäeval-pühapäeval, täna selgus, et alla võetakse veel paar vahelage, seega ei saa ka mina puhata, ning panen kirja oma tänase uuringu tulemuse ning avaldan paar kaunist krohvipinda.

Triigi mõisa keskaegseks, kindlustatud vasalllinnuse osaks loetakse murtud nurgaga põhihoone küljes asuvat kahe ruumiga kahekordset ehitist - varaseimast hoonejärku tõendavad hiigelsuured munakivid seinas, paksem sein ning nagu selles postituses selgub, paeplaatidest põrand ning kihiliseim krohv seintes. Hoone koosneb kahest ruumist ning võiksime küsida, kas saame eristada siinkohal klassikalist keskaegset hoonet, seda jagades dieleks-dornseks? Kindlasti saab, ent milline ruum on mis? Praegune sissepääs põhihoonest linnusesse käib läbi suurema ruumi, muutes väiksema automaatselt tagatoaks, põhjalikumal uurimisel aga võime järeldada, et diele ehk köök-eluruum võis kunagi olla hoopis väiksem kamber. Väiksemal kambril ei ole akent (praegu), on vaid uks sisehoovi, seal asub taga nurgas massiivne leivaküpsetusahi, paar orvandit seinas (keskaegne aken?), mingi kahtlase küttekeha varemed, ning palk keskel laes, mis muudab ruumi automaatselt avatud koldenurga, mantelkorstnaga dieleks! Leivaahi on seega ehitatud kunagisse mantelkorstnasse.

Dieles on võimsatest paeplaatidest põrand, asub allpool sissekäiku:

Dornse põrand on valatud, tõenäoliselt võib seal all olla paeplaat. Terve hoone konkreetseim seinamaaling asub diele-dornse vahelisel ukseava seinal, pealmistel kihtidel:


Nende ruumide krohvipinnad, nagu juba mainitud, on hoone huvitavaimad, kirevamad. Kõige peal on ka maja välisfassaadist tuttavad roosakas-beezikas-sinakas. Selle all on hallikaid-tuhmikaid-beezikaid, ning kõige all tumedad, võibolla söekihi ja tahmaga kaetud mustad-hallid-pruunikad:


Kuid hüppame nüüd Kotzebue aega ja tiiba. Sealt on tõstetud viimastel päevadel väja hulgaliselt tünne mingite kemikaalidega, ehk avanevad vaated seintele, hoone sisevaadetele üldisemalt. Kui muinsuskaitse üldse midagi selle hoone detailidest väärtustaks, siis oleks see kindlasti kemmerg ühe ruumi nurgas. Põranda alt ehk läbi toa jookseb renn, midamööda väljaheited hoovile juhitakse. Kas just tulevikus seda kasutada, aga põnev on see lahendus küll. Hoones leiduvatest ustest on paar tükki õrnad väikseste ruutudega siseuksed, riiviga, mis peaksid kemmergule ette sobima.


Kaunis katastrofaalne sein samas hooneosas. Juba seitsmekümnendatel oli kokku varisenud tiibhoone korsten. Õnneks vahesein veel püsib.