Üks veski töötab Järvamaal

Tuulik

Paberist mudelite sõpradele on hea uudis - kes suudab turismihooaja ära oodata, võib saada endale meisterdada hollandi tüüpi tuuliku - just sellise, nagu Järvamaal nädalavahetustel töötab. Mida ei pruugi suuta turismikatuseorganisatsioonid, võib ära teha üksiküritaja - tuult tiibadesse!

Järvamaa, september 2009. Mõisad.

Järva-Madise kihelkond.
Hea, et keegi viitsib kõrvalhoonetega jännata. Seidla tuulik on saanud kerele lubjakrohvi, kena laastudega kaetud pea, hetkel paigaldatakse tiibu:



Ageri mõisasüda? Asus Reval-Tarbatu maanteel, kunagi ammu.



Sealt eemal asub uskumatutes mõõtmetes võlv:



Koeru Kihelkond, Udeva karjamõis, veel on näha uhket krohvi:



Udeva viinavabriku korsten:



Vao mõisahäärberit on seestpoolt tublisti kohendatud, veel 2004 eksisteerinud kooli ruumid on saanud väga hubaseks, mantelkorstna alused on tavaliselt kõige mõnusamad paigad, vastavalt roale saab valida sobiva soojendusvõimaluse:



Ateljee ruumid:



Mõni maal lausa kiirgab:



Peetri kihelkond, Põhjaka:



Alumise korruse aknad 100% olemas, palju hoolikat tööd tehtud. Väliköögil lubjakrohvi variatsioonid. Nii Vao kui Põhjaka evivad veel "igavest" eterniitkatust, eks loetud aastate pärast katavad mõlemat kas puit, kivi või plekk.

Sellisena on Põhjaka mulle meelde jäänud, kena väike kivist häärber vastu sügist, hetk vastu õhtut.

Amannide suguvõsa kokkutulek

Sattusin Kadja kandi kokkutulekule - nagu sellele Juuru ääremaa külale kombeks, on paljud esivanemad maetud Juuru kalmistule, hiljem ka Kosele. Sirvisin albumeid. Ülal Varbse tuulik.

Kaevu puurimine:



Kuhugi sõitmine:



Paaris albumis olid vaid matusepildid. Nagu üle 90. Alma Kipso kunagi ütles, on päris kummaline tunne, kui kõik Sinu ümber surnud on. Temal oli plaan põletada ära kõik pildid, kus kirst peal. Nendest eilsetest albumitest õnnestus leida üks pilt, mis ei ole surmast. Korralikud saematerjalist sarikad, kõrge viil:



Üritusel oli üks Tartumaa vallavanem, kes tundis Kõue Rahva Maja ehituse, loo kohta huvi. Ta ütles, et tema vallas on külaseltsid läinud poliitiliseks ning vallal puudub huvi neid rahastada.

Varbse tuuleveski Kadjas

Pilpakiskumisest

Kuna patrullisin uusaastaöösel Kõue Rahva Majas, ehk maja lukkukeerajana, mis toimus kell 5.00, lubasin endale vaid paar klaasi shampust, sain süveneda maja raamatukogus leiduvatele teostele. Ma ei oska öelda, kas kunagi välis-Eesti ilukirjandust nautima hakkan, sest just Eesti kirjanike kooperatiivi väljaandeid on seal eeskujulikus koguses, kõigil pegasus selja peal, seda enam uurisin

Autor Viires, Ants, 1918-
Pealkiri Eesti rahvapärane puutööndus : ajalooline ülevaade / Ants Viires ; Eesti NSV Teaduste Akadeemia, Ajaloo Instituut
Ilmunud Tallinn : Eesti Riiklik Kirjastus, 1960

Paar põnevat seika, mida sealt leidsin, kirjeldan oma järgmises postituses, praegu trükkisin sisse ühe lõigu katusematerjali tegemisest, selline uusaasta koordinatsiooniharjutus oli:

Teine ja käesoleval sajandil korvitegemisest hoopis tähtsam laastutöö haru on katusepilbaste ehk laastude kiskumine. Üksikuid vastavaid spetsialiste leidus Eesti alal juba XVII sajandil, sest Göseken on registreerinud: Schindelmacher/scandularius kattusse lauda kisckia. Siiski tueb meil pilpakiskumist laiemas ulatuses pidada üsna nooreks tööharuks, mis hakkas tõsiselt levima alles XIX saj. teisel poolel, mil seoses küla majandusliku elu ümberkujunemisega hakati õlgkatuste asemel rohkem kasutama pilbaskatuseid. Töö kujunes, kohati, näiteks Avinurmes, kiiresti võrdlemisi ulatuslikuks ja kandis täielikult kodutöönduslikku või kutsekäsitöö ilmet. On tähelepandav, et esimeste soonega katuselaastude, sindlite (Saarte murdes ja Põhja-Eesti rannikul kimmid) tegijaina mäletatakse üldiselt XIX sajandi rändavaid juudi käsitöölisi, kes kogu töö tegid käsitsi liimeistri ja vastava soonhöövli abil. Lutsi eestlased nimetasid sindleid sidilavvad juudilauad. Kui sindlite valmistamine nüüd juba ammu on masinatöö, siis tavaliste katusepilbaste kiskumine on viimase ajani toimunud üsna olulisel määral käsitsi. Katusepilpad kistakse peamiselt männist, vähemal määral ka haavast ja kuusest. Nõudmised pilpapuule on üldjoontes samad, mis peerupuulegi. Tavalisemad abivahendid pilpakiskumiseks on pilpa-liimeister ja pilpapink -järg. Liimeister on tugev lühikese ja laia teraga ning täisnurgi käepidemetega liimeister, mille terale käib peale kruvide varal lähemale või kaugemale nihutatav raudklapp (raud). Viimase abil saab tellida pilbaste paksust. Pilpapink on sama nagu ratta tegemisel kasutatav kodarapink. Kirvega parajamõõduliseks vestetud neljakandiline pilpalõmm surutakse sellel pilbaste kiskumiseks jalgadega kahe tulba vahele kinni. Pilpad kistakse toorest puust. Seisnud puud leotatakse enne kiskumist mõni nädal vees, et puu muutuks sitkemaks. Pilpa kindlakskujunenud pikkus on 17 tolli, laius 2 1/2 tolli. Männipilbaste paksus on tavaliselt 1/8-1/10 tolli, kuna haavapilpad, mis pole nii vastupidavad, kistakse kaks korda paksemad. Et pilpakiskumine on üsna väsitav töö, kasutatakse selle juures võimaluse korral abilist, kes kaksiti pingi teisel otsal istudes lükkab liimeistri tagant ja laob ning loeb ära valmis pilpad. Umbes 10-tunnise tööpäevaga jõuab sel viisil ära kiskuda keskmiselt 5000 pilbast. Leidub aga ka mehi, kes kisuvad kuni 12 000 pilbast päevas. Selline käsitsi pilpakiskumine oli veel 1940. aastail üsna tavaline Avinurmes ja mujal Alutaguses. Seevastu on meil suhteliselt vähe kasutatud käsitsi töötavat pilpahöövlit, mida lükkab 2-3 meest. Sellest raskepärasest käsihöövlist on oma levimisel nähtavasti ette jõudnud XIX saj. ilmunud ja üle maa tuntud samal põhimõttel töötav hobusemasin (pildil), mille tööjõudlus on kümmekond korda suurem (30 000 - 50 000 pilbast päevas). Seda hakkas omakorda kõrvale tõrjuma pilpalõikamine mootoriga. Iganenud käsitsi pilpakiskumine kaob kiiresti, seda enam, et pilpaid üha rohkem asendavad püsivamad katusekattematerjalid.

Lõpetuseks üks pilt lauda katusele ehitatud tuulikust, mis ajab ringi puidutreipinki, vägev vaade aasta esimeseks visiooniks:

(Vaata ka minu teisi postitusi laastumasina tööpõhimõttest)