hof Habbat, Alt-Harm, Paunkyl

 Aeg-ajalt juhtub onlaini arhiivide fotomaterjali - Herder instituudi Estlandi kogu on põnev - esimese vabariigi aegseid mõisaid ja muid vaateid üle riigi (Järvamaa samuti hästi esindatud).


Habaja (hof Habbat):

Kes soovib mõisaesist taastada (kes on see Rootsi kodanikust omanik?), siis viimane foto on abiks.

 Ojasoo (hof Alt-Harm):
 

 Pizangi raamatus võis olla ka viimane vaade.

Paunküla (hof Paunkyl):

1905. järgselt ühenkordsena.

Paunküla (Ardu) kool 250!

Õppetöö algus Kose kihelkonna Ravila vallas asuvas Paunküla esimeses koolimajas, Korteni majas, on Paunküla külaseltsi poolt viideteta dateeritud varasmaks, kui 250 aastat, kuid Paunküla-Ardu kooli kokkutulekul see kedagi ei huvitanud - Paunküla külaselts nimelt ignoreeris täielikult üritust. Huvipakkuv on Paunküla (mõisavalla) kooli moondumine ajas Ardu (küla) koolimajaks - haldusjaotus on soosinud keskusi ääremaadele ja alates kuuekümnendatest, kui Ardus laienes jõuliselt majand, kujunes paariklassilisest Ardu koolist sovhoosi kaadri eelistatud õppe-kasvatusasutus. Ardu kasvas ja kerkis, kuid kuidas läks ääremaadel? Ehitati kahekordseid hrustshovkasid, ühtlasi hüljati vanu kombeid ja traditsioone - sovhoosi direktor Mihkel Tuuleveski ei leidnud sovhoosi korras kohta aiandusele - koolimajade juurest kadusid lavad, kasvuhoone, kus lapsed ja pensionärid oli tööd saanud, õunapuuaiad jäi soiku, nõuti nende likvideerimist. Eile avatud Ardu haridusmuuseumis on mitmed albumid Paunküla kooli kunagisest tugevast aianduse traditsioonist, tänapäeval ei ole aga kooli supi kõrvale kohalikku maitserohelistki võtta. 1975. aastal suleti nii Paunküla kui Triigi kool - viimane oli kahe õpetaja ja kümnekonna õpilasega, esimene aga 22-aastase korraliku stalinistliku koolimaja ja kaadriga, kelle hulka kolm aastat enne sulgemist näeb ülemiselt fotolt. 1975 valmis ühtlasi Kose gümnaasiumi laiendus. Kas on paralleele tänapäevaga?

Muude Paunküla albumite hulgas on läbiva tuletõrjetemaatikaga kompilatsioone. Ühtlasi on nendel fotodel näha Paunküla koolimaja, kui see asus mõisa valitsejamajas.

Selle hoone vaated on suhteliselt harulased nagu see kaader 1982. aastast, mis jäi ka viimaseks.

Siin on lähivaates näha gaz-51 madelile tõstetud inimeste veoks ette nähtud kuut - see oleks paras sõiduk ka praegustele valla teedele.

Pikemal reisil oli mugavama käia muidugi omnibussiga.

Kose kihelkond

Kose kihelkonda sattun (oma valla piirest välja), kui olen juhtunud rattaga Kiruvere kanti ja ei viitsi ümber veehoidla enam tagasi sõita. Rännak läbi Kose kihelkonna viib mind kuus korda üle Pirita jõe, kihelkonna tähtsaima veetee, asustuse lätte ja dominandi.



Paunküla külaplats (tegelikult Puusepa külas ja endises Ravila vallas) on saanud kihelkonna võimsama kiige - betoontaldmike peal, 24. poltidega kinni. Ega vähemat Paunküla Seltsilt (tegutsevad pläkutamise asemel) ei ootagi - valla viimasel tippjuhil nüüd aega seltsi asjadega tegelda.



Sammasportaali mälestus Paunküla mõisa kuivatil. Veel vähemsäilinud sammaste pärast võiks muinsuskaitse oma registrisse võtta Harmi mõisa tallid-tõllakuurid, peahoonest nad ei hooli, nagu siingi, Paunkülas.



Kortelääni maja mantelkorstna ase. Veel on võimalus koduvalla piirides koju saada, siitsamast Kiisa kõrtsi juurest vana Tartu maantee peale, sealt rootsiaegsele sõjateele, Punamäe talu tagant Kantkülla, kust saaks koeraterrori eest pageda mööda juba küntud põlluserva.



Tee viib Sõmerule. Pirita jõe võimsad käänakud, mitu mantelkorstent võsa sees. Muinsasula, nagu igal pool mujal Pirita jõe ümber.



Ravila. Mõis, mille maadele Kihelkonnakeskus ehitatud.



Ravila hooldekodu, mõisaelanike õhtune naer ja huiked.



Kose kihelkonnakeskus, kosk ja koolmekoht, hiiemägi, naabrimehe Otto Kotzebue haud.



Loojuva päikese ajal tagasi Triigil.