Minu Järvamaa: ökoremont vol. 2

Kammisin vahepeal kõik oma kõvakettad läbi, leidsin veel mõned pildid, mis peaksid ilmestama minu kunagist ökoremondikogemust kogu eluks. Esimesel pildil on minu 2005-2007 ametkiorter ühes Järvamaa mõisas, nii, nagu see oli minu sinna jõudes, pole ka paha:


Sellel pildil on üks ilus shabloonmaal lubikrohv-siseseina peal. See muster on leitud küllalt kaunistamata mõisatööliste maja siseseinalt, seega hea leid seegi. Kui selline rariteet peaks asuma remonditavas korteris, tuleks seda kindlasti eksponeerida, kõik ülejäänud sisekujundus tuletada antud mustrist:


Siin on remont täiega käimas, alumine pool seina jäigi selline oksebeez, see sai mätsitud julmalt kollase lasuuriga üle, ülemine pool sai võibolla õrnalt lasuuri, siis natuke pinda kinnistavat metüültsellulooslakki, uste piidad oleks võinud ju mingi värvieemaldusmeetodiga üle teha, seda ma aga ei viitsinud:


Kaks ust eikuhugi, mille alla sai pandud villa, peale kipsplaadijäägid, sinna sai peale mätsitud mingit suvalist kindakrohvi, et siledast pinnast pääseda. Seina toon juba enam-vähem käib, päris nurgas oli mingi roheline tapeet väga kõvasti kinni, see sai ka ühtlasemaks mätsitud kollase lasuuriga:


Siin on üks soemüür, läikiv õli-oksevärv oli ka siin kõvasti kinni, seda pinda oleks pidanud kuumapuhuri ja kraabitsaga töötlema, oma hingamisteede heaolu arvelt, kõrra-kõrra ehk relakaga küttekehi lasta ei tohi, vibrab liiva savi küljest lahti, tekitab pragusid ja varinguid. Lahenduseks sai matti lasuuri peale:


Selle geniaalse krohvi (pabermass, kliister, kriit, looduslikud lisandid (puru)) taga peidab ennast küprokplaat:


See sein on värvimiseks valmis, lahtikistud tapeediga, sealt, kust tuleb, lisaks õrn liivapaberilihv ja paberkrohviparandus:


Põrandalauad, 140 aastat vanal majal võib esineda väheseid põrandakahjustusi:


See vaade on minu kunagisest naaberkorterist, sama filosoofia, kuid teise mõisatöölise loodud, tema on viitsinud ka korstna haljaks koorida, seal ruumis asus kunagi räämas, helesinise läikiva, kooruva õlivärviga köök, luugist anti sööki söögisaali, põrandal asub luuk, mis viib läbi rootsiaegse poolkaardtrepi keldrisse:


Üks koridor, see lahendus tundus kunagi siniverelistele keskastmejuhtidele veidike räige, aga seinal on näha vähemalt kunagist pruuni ökovärvitooni ning erepunast bordet:


Sellel pildil on minu kunagi, külmadel talveöödel mõisakeldris katla ees istudes voolitud kausid, põletatud samuti suvalises katlas:

Miljoni krooni ökoremont

Kõiksugu uued mõisted saavad omale peavoolu jõudes erinevaid varjundeid, näiteks, kui keegi ütleb tänapäeval ökoremont, ei või eales teada, kas ta mõtleb sellega kuskilt maailma kuklapoolelt soojustuseks tooduid villakoormaid, millesse närilised esimese aasta jooksul mugavad pesad teevad või on ta kuskilt aafrikast kohale tirinud hunniku väärtuslikku korallipuru, millega katnud fiboplokkidest vanni ning see on juba jõudnud mõraneda ja laseb vett täiega läbi. Ühesõnaga, ökofriiklus, ökopedendus, ökofashism on kõik ühe mõtte väärastunud ilmingud, derrivaadid, mis käivad populaarse eheda mõtteviisiga alati kaasas. Siinkohal ma ei hakka mainimagi "grillkanasid", kes autosugestsiooni või moevoolu tõttu vaid ökosildistatuid tooteid tarbivad, või tõsimeelseid maailmaparandajaid, kes lennukiga aafrika näljahädalisi aitamas käivad.

Aga tagasi ökoremondi juurde, sest oled see, kus elad. 2005. aastal pakuti mulle ühes Järvamaa mõisas katlakütja kohta. Mõisa oli ostnud üks ökovalgustuse saanud, oma eetiliste printsiipide poolest tuntud ärimees-metseen; kuna mõis oli räämas, viletsas seisus, katel ja küttesüsteem amortiseerunud, oli vaja akuutset kütjat ning arvasin sobivat mainitud ametikohale, kuhu juurde käis ka elamine sealsamas. Ametikorter, mida mulle pakuti, oli viimati remonti saanud kaheksakümnendate alguses. Põrandal ja laes olid saepuruplaadid, lae omad kenasti vettimisest kaussi vajunud, seintel pleekinud tapeedid, pruunikad oksekarva toonid valdavalt. Mõisavalitseja, praeguse ökokogukondade liikumise juhi plaanide kohaselt, pidin seintele uued tapeedid kleepima ja kogu lugu. Mees läks Paidesse mingeid asju ajama ja jäin korterisse. Mind aga huvitas, mis tapeetide taga on, oli ju maja ehitusaasta 1873 ja ei saa leppida mingi lillelise tapeediga. Kraapisin veidi tapeete maha ja mis sealt nähtavale ilmus, meeldis mulle. Seejärel torkasin noaga lae saepuruplaati augu, kus vettinud koht oli. Alla sadas rotisitta ja lupja. Saepuruplaadid varjasid võimsaid lubjatud talasid ja laelaudu. Võtsin sõrgkangi ja koukisin lahti paar nurka põranda saepuruplaadist - alt vaatas vastu võimas, lai põrandalaud. Asi hakkas mulle järjest enam meeldima ning kui mõisavalitseja oli lõpuks seda nähes palderjani veega joonud ja õhuahmimisest toibunud, hakkas see tallegi meeldima. Remontisime seal veidi kahe sõrgkangiga, lammutus oligi kõige keerulisem, nagu kipub olema, et väärtuslik maja osa püsti jääks. Osa krohvipinda tapeedi all oli niivõrd pude, et tuli koos tapeediga lahti:


Laetalade lupja, paberikihti oli keerukas kätte saada, et edaspidi ei pudeneks. Pahtlilabidatega nühkisid lage mitu inimest, lõpuks oli lammutusosa lõppenud.

Nüüd üks, seni minujaoks parim krohvi retsept, millega kõiksugu avausi, pilusid, muud jama kinni mätsida, asi muutub kõvemaks, kui mistahes muu krohv, ainult märga ei kannata:

Pabermassi
Kliistrit
Kriiti

Segada kolm komponenti käte vahel tihkeks palliks, mõnus käte vahel, kanda pindadele, lasta kuivada. Mida suurem kogus, seda kauem muidugi tahkistub. Seda on proovitud mida erinevamate pindade puhul, minuteada sobib igale poole, kõige radikaalsem on sellega kipsplaat üle mätsida, muudab pinna dekoratiivseks, õhuke kiht muutub vaata et kõvemaks, kui kipsplaat ise. Pildil suur auk krohvituna, halli värvi:


Ning järgi jääb viimistlus: oma lemmik ökovärvisegu, mis võib sisaldada purustatud guashi, värvimulda, kriiti, metüültselluloosi, lupja, mida iganes. Pindadele kanda õrnalt pintsliga, et tekkiks lasuurefekt - allolev pind jääb läbi kumama. Antud korteris oli seinte alumine pool mätsitud läikiva pruuni õlivärviga, sellele sai matti kollakat peale möksitud. Miljoni krooni korter, nagu hiljem imetlejad ütlesid.