Väätsa mõis

Järvamaa ei suuda (sotsiaalse kapitali või koostöö puuduse tõttu?) ennast välja reklaamida kui ideaalset elukohta lastega peredele - palju puutumata loodust, hea teedevõrk, väga palju valikuid mõisakoolide näol alates erakool Vodjast, äsjarenoveeritud Koigi, mõnda aega tagasi uuendatud Roosna-Alliku ja Laupa, hulgaliselt varem remonditud peahooneid. Tõsine sinivereliste kasvulava!

Nüüdsest on värskendatud ka Väätsa mõisa peahoonet, etappide viisi - katus, saal, ülejäänud hoone. Kuna õpilaste arv nagu ikka ääremaal kiratseb, mahub koolitöö silikaathoonesse puugina peahoone otsas, mõisa ruumidele jääb paljuski valla esindusfunktsioon.



Hoone tundub olevat suht õpilaskindlalt renoveeritud, õppealajuhataja meelest aga oleks võinud veel kergemini hooldatav olla. Võib kindel olla, et nii uhke pole peahoone veel kunagi olnud - kõik ruumid on uhked saalid-saalikesed 100% parketiga põrandal. See on omaette mõttekoht, mõni ruum oleks võinud asisem-rustikaalsem laia antiiklaudpõrandaga olla aga see on vaid allakirjutaja arvamus.



Maalinguid on päästetud mitmes ruumis, edukalt, esteetiliselt. Lühtrid ei pea ka igaühele meeldima.





Detailid olemas. Samas tekitab küsimusi päästetud ja päästmata pindade suur visuaalne erinevus. Kõik, mis on peetud ebavajalikuks välja jätta, on purgivärviga üle võõbatud. Sanitaarse poole pealt mõsitetav aga ära on peidetud väga palju järgmise remondini tundmatut. Võrdluses Põhjaka mõisa pehoonega näeb, kui palju kihistusi ja lugusid võib kanda säästlikult ja põnevalt renoveeritud sein. Aga siin on ka küsimus eesmärkides, ehitusmeetodites ja eelarves - säästlikumalt renoveerides saab põnevamaid tulemusi kui läbi bürokraatliku ehitushierarhia, mis ikka ja jälle matab oma alla palju põnevamaid alternatiivseid lahendusi. Inimeste rumalusel ei ole piire - siinsamas Väätsal paigutati 1997 augutäideteks plastaknad.



Sinises toas on veidi kõhvitsetud välja bordüüri, ülejäänu on kloonitud, markeeritud ahju koht. Aga nõudlik mõisahuviline tahaks näha terve seina laiuses, mis seal tegelikult on.

Ahjude mittetaastamine on samuti viga. Võiks isegi üldistada Väätsa, Koigi, Laupa ja Vodja näitel, kus on paigaldatud keskküttekatel, ent mõisahoonete soojapidavusarvutused ei pea vett. Nendes hoonetes võib talviti olla jahe ja kõle.



Üks põnev ruum, palju ümberehitusi.



Väätsa sarnaneb Koigiga selle poolest, et mõlema hoone kõrval asub tondiloss - Koigis hiigelsuur valitsejamaja, millele peatselt toetust taodeldakse, Väätsal aga tõenäolise endise puidust peahoone kelder. Väga põnev oleks sellel kunagi vanabalti planeeringuga puithoonet uuesti näha (tõenäoliselt selle hoone uks on olemas).



Teine korrus on samuti Koigiga sarnane - toolvärk, hele küprok.



Südantsoojendav on näha ümberehitamata puittreppi nõukogude stiilis läikiva õlivärvi viimistlusega, kõige selle uhkuse vastukaaluks.

Väätsa mõisa peahoone renoveerimisele võib panna hindeks 4.5/5 juhul, kui järgmise etapiga mõned ahjud taastatakse. 0.5 punkti läheb maha purgivärvi lõhna pärast.

Harmi mõis kui kultuurikeskus, osalen isegi

Harmi mõisakool on tõenäoliselt olnud koht, kus palju toimub juba paarsada aastat, ligi 90 aastat koolimaja, kultuurikandja ja tõmbekeskus, enda jaoks olen avastanud need võimalused hiljuti, sellest ajast, kui ise rohkem seal tegev olen olnud.

Hiljuti toimunud Haridusfoorum oli väga põnev üritus, kindlustunnet ja arenguvõimalusi Harmi kooli tuleviku osas sai nii kooli juhatajalt kui Pedagoogikaülikooli teadurilt. Lisaks neile toetab õpilaskodu rajamist kooli ka haridusministeerium. Antud üritust oleks tulnud reklaamida ka lapsevanemate seas, viimased oleks saanud lisaks kindlustundele kooli tuleviku osas ka põneva loengu tipppsühholoog Tõnu Otsalt. Seda, et Mare arvab, et asutuste ettekanded olid "lakoonilised", võib võtta sama tõsiselt, kui kedagi, kes ettekannet selle pikkuse, mitte sisu järele hindab. Proovige lasteaia kohta koostada ühekaadrine ettekanne, mis kõik ära ütleb!

Seda tülgastavam oli lugeda viimasest Kõue Kuulutajast nüüd juba pea igas numbris lohisevat täävitamist teemadel "Kas üks kool oleks vallale küllalt." Uskumatu on lahmimine kooli tekitatud kulude üle. Niikaua, kuni keegi ei paku välja konkreetseid arve, palju vald võidaks ja kaotaks pikemas perspektiivis kooli sulgemisega, tuleb soigumist võtta sama tõsiselt, kui Aruküla Valdorfkooli siia laienemist. See oleks koostatava uue arengukava tõmbenumber - sulgeme ligi 90 aastat ühes hoones töötanud traditsiooniga haridusasutuse ning suretame välja valla elanike poolt suurusega teise asula ja selle satelliidid. Rääkimata valimislubadusele vee peale tõmbamisest jne, jne. Ehk siis avalikuks aruteluks kooli tuleviku teemadel oleks olnud võimalus foorumil, aga seda ei kasutatud.

Aga nüüd asja juurde. 27. novembril toimub Harmis mõisaajaloopäev, kus ma õpetan 45 minutiga renoveerimima nii maakivi- kui ka puithooneid ja interjööre, selgitan tegevuse õiguslikke-, eetilisi- ja esteetilisi tahke nelja Järva- ja Harjumaa mõisahoonete näidetel. Esinemise lõpul esitan võimalikud stsenaariumid Harmi peahoone renoveerimisks vastavalt erinevatele tõekspidamiste ja vahenditele.

Triigi mõisa renoveerimise II nädala kokkuvõte

Telefoniga saab ka ilusaid fotosid teha, peegeldus alla ja kohe palju parem!



Nädal tagasi olid tiigid veel jääs.



Kaevu puurimine.



Mõisa barokne sissepääs.



Tiibhoone - siin oli, püsti vaid 1 korrus fasaadi, veranda sein võib veel maha minna (pragu sees).



Sisehoov on Kotzebue-aegse tiiva võrra suurem.



Paekivi.



Maakivi.



Lõppenud nädala alguses oli fassaad veel selline.



Parunessi tuba, mulda on hoone seest hakatud välja viima, siit ruumist veel mitte.

Triigi mõisa renoveerimise I nädala kokkuvõte

Esialgu on keskendutud hiliseimale, Kotzebue aegsele tiivale.



Veranda, mille uksepealne pragu kunagi olnud kleeplindiga parandatud.



Valgus, avarus. Tagumine müür varsti fibo või millegi muu abil ühe korruse võrra kõrgemaks laotud.



Veidike laguneb veel seest.



Uups, üks fasswaerk mustriga aken tuli juurde, õnneks polnud muinsuskaitsjat kohal (loomulikult oli ametiga kooskõlastatud fassaadi teise korruse mahavõtt).

Jaanuari lõpp

Harmis, puid on



Päike ka paistab



Sepikoda on püsti, puukuur veel samuti



Triigil



Talli kelp vajab lappimist

Arenev uudis: Triigi mõisa peahoone väljakaevamine

Ma ei oska oma täpseid emotsioone väljandada, kui saan näha järjest uusi Triigi mõisa hoonete ääri, mis vaikselt kopaga lahti kaevatakse ning ma ei oska öelda, mitusada aastat iga meeter kultuurkihti endast kujutab, tulemus on igal juhul ülipõnev. Tuletame meelde, et veel 300 aastat tagasi kompleksis olnud puidust peahoone asukohta me ei tea, samuti on hüpoteesi tasemel praeguse pehoone, vasalllinnuse, pärinemine keskajast, ehk see viimane on vahepeal hoopis kõrvalhoone olnud. Hetkel käin välja kolm fotot, kuna fotoka akud surid ära, kõiksugu hoonetest lähtuvaid müürijuppe annab mul uurida küll ja veel, pildil peahoone keldrisissekäigu juurest alguse saav müür, umbes meeter maa all:



Keldrihoone taga, kahe meetri sügavusel pole midagi:



Sama auk aitkuivati poole, mille seinast läheb müür keldri suunas, umbes meeter maa all:



Paistab, et lahenenud on ka peahoone kemmergute kogumiskambrite võlvide küsimus, need eenduvad ehitised tundusid olema samuti mingi vanema hooneosa jupid, nüüd, väljakaevatuna, näevad nad välja viletsad, justkui olekski rooja kogumiseks ehitatud.

Keskaegne osa on ka seest labidat saanud, püsi lainel, selliseid pilte ei näe iga sajand!

Kuumad trendid sisekujunduses24

kah võimalus maakodu endale tekitada, vaata seda:

Triigi Mõis VII - hüljatus ja taasärkamisvalud

Viimast ajaperioodi Triigi mõisas on Teie alandliku kirjutaja jaoks kõige keerulisem käsitleda - esiteks ei suuda ma ette kujutada nõuka aega, kus suurem osa mõisakompleksist jäeti ilmastiku vallata, teiseks on tegu lähiajalooga, mille käsitlemise objektiivsed suunad ei pruugi olla veel paika loksnud, kolmandaks võib olla erastamistsüklis vahepeal veel omanikke, kelle kohta mul info puudub, neljandaks võib antud postitus lahti rebida värskemaid haavu asjasse puutuvate ja puutunud isikute suhtes. Nii, et palun kommentaare ja täpsustusi, kui liiga puusse panen. Kõik fotod, väja arvatud viimane, tellingutega, on muinsuskaitsearhiivist.

Niisiis, Triigi kooli sulgemisel seitsmekümnendatel, jäi peahoone tühjaks ning leidis kasutust kartulilaona, tallis-tõllakuuris ja ait-kuivatis toimus põllumajanduslik tegevus:

Valitsejamajas elati ning elatakse siiamaani, sellest ehk ka parem saatus:

Kui võrrelda mõisahooneid, mida on peetud kütmata, koorub seintelt nõukaaegne läikiv õlivärv, mis on ilmselt antud hoidmisstiili ainus positiivne külg, vaikselt võtab võimust häving:

Seitsmekümnendate lõpul teostas muinsuskaitseamet kompleksis põhjaliku inventari, dokumenteeritud on arhitektuuridetailid, pildistatud hooneid:

Aknad peksti aegamööda sisse, siseuksed ja puitinterjöör jäi valdavalt alles:

Kui börsi allakäiguspiraali tähistavad aktsiaid ostma hakkavad taksojuhid, siis allakirjutajal on meeles "Rahva Hääle" volgajuhi suur soov mõisahoonet ära osta kusagil perestroika ajal. Kinnitamata andmetel müüs vald hiljem peahoone eraisikule 1 krooni eest.

Üheksakümnendatest leidub MK arhiivis juba uut dokumentatsiooni peahoone renoveerimiseks, alates eskiisidest kuni tulevase hotelli ruumijaotuseni.

Töö hoone kallal läks lahti, laastukatus sai peale eterniidikihi, vahetati mädanenud karkassijuppe ja ehitati vahelagesid, mis said täiteks saepuru. Ehitati paar uut ahjusüdant ja päris keerukas korstnapüks.

Töömehed ööbisid hoones ning vahepeal oli akuutne ka omaniku esindaja, kes leidis uue ahjuga elupaiga keskaegse osa teisel korrusel. Paraku ei ole kõik plaanid määratud teostuma ning omanik loobus mõisa arendamisest enne sajandivahetust. Minu jaoks uskumatuks kujunes suurema osa kaitse all oleva pargi lageraiest. Sealt edasi hoone seisis. Kusagil tosinkond aastat tellingutes, on peahoone paljude turistide mällu sööbinud järgneva kujutisena:

Takkajärgi on üks juhtiv feng-shui ekspert analüüsinud mõisas toimunut niiviisi:

Ma arvan, et eelmise mõisniku ebaõnn peituski selles, et ta peahoonet tühjaks ei teinud - tõi oma nodi sinna vaid juurde. Tegelikult saab mõisa elama lihtsalt: ahjud korda, uksed toimima, saab juba tõsisemaid vastuvõtte korraldada, meenub paari aasta tagune Esna mõis, mis oli uskumatult viletsas korras, aga puhas. Krohvikihistused on Triigil ilusamad, võibolla kõige korralikumad, mis leiab, üldse.

Seda juhist on järginud praegune omanik, osaühing Kõue-Triigi mõis, kelle kätte peahoone, tall-tõllakuur, kelder ja ait-kuivati kirjutati 06.06.2006 (sada aastat peale Kotzebue-Hagemeistri tehingut), kes on peahoone tõstnud täiesti tühjaks - müüride ja sarikateni välja.

Lõpetuseks üks tagasivaade Rein-Aksel Orasilt, kelle taaskohtumine koolimajaga leab aset niiviisi:

Saatuse tahtel jõudsin uuesti lapsepõlvemaile juba vana mehena pool sajandit hiljem, 2005.aasta suvel. Eesti Kodu-uurimise Selts korraldas oma liikmetele bussiekskursiooni Lõuna - Harjumaa põnevamatesse paikadesse. Kavas oli ka Triigi mõisa külastamine. Pool maailma läbisõitnud inimesena aimasin juba ette, et ka Triigi mõisahoone ei ole ilmselt enam selline, nagu ta kooliaastatest mulle mällu on jäänud. Igal kevadel olid õpilased ja õpetajad luudade, rehade, labidate ja kärudega koolihoone lähema ja kaugema ümbruse korda teinud, suuremate kõnniteede äärde lilli istutanud, teedele liiva puistanud jne. See tegevus tundus kõigile kooliõpetuse loomuliku osana. Õpiaastatel Ravila Põllumajandustehnikumis, kus minu üheks õpetajaks oli Kõue vallas Aela külas, Saarevälja talus sündinud tuntud pedagoog ja lastekirjanik Johannes Palm, tundsid õpilased omal nahal, kuivõrd palju aega, tahet ja jõudu läks tarvis koolimajaks olnud Ravila mõisahoone ja vana pargi korrashoiuks. Aga ühine tahe suudab palju ja ilu enda ümber tuleb ise luua. Viimastel aastatel on üldsuse huvi mõisakultuuri vastu järsult kasvanud. Ilmunud raamatutest saab üksikasjaliku ülevaate paremini säilinud mõisahoonete, ajaloo ja praeguste valdajate kohta. Triigi mõisahoonest avaldatud pildid rääkisid aga sellest, et aeg on kaunist mõisahoonet tublisti räsinud. Tegelik olukord lõi aga mind esialgu tummaks. Raamatutes on kirjas, et mõisahoone on eravalduses. Hoolitsetud hoone ja hooneümbruse asemel vaatas meile vastu lagunev katus ning inimesekõrgune ohakamets. Retke korraldaja rääkis, et ta oli käinud siin peremehelt luba küsimas ja viimane oli lubanud vähemalt mõisaesise platsi umbrohust puhtaks niita. Hoone pargipoolsel küljel, kus kunagi olid palliplatsid ja puuvirnad, kasvas nüüd läbipääsmatu võsa. Pargitiike enam ei olnud, nende asemel kõrgusid käevarre-jämedused puud. Hoonesse sisse me ei pääsenud. Läbi saali klaasuste paistvast ehitusmaterjalist võis siiski aimata, et peremehel on hoonega head kavatsused. Sõnavõtus reisikaaslastele meenutasin kooliaastaid Triigi mõisas. Oli rohkesti küsimusi, ka hoone edasise käekäigu kohta. Need aga jäid vastuseta, sest omanik kohale ei tulnud. Siis avaldati arvamust, et kas vallavalitsus ei saaks midagi ette võtta mõisahoone kiiremaks kordategemiseks. Igal aastal käib ajaloolise paigaga tutvumas tuhandeid külastajaid. Räämas ja korrastamata hooned ei tee au ühelegi omanikule. Viimased teated räägivadki omanikuvahetusest, mis annab lootust hoone kiiremale kordategemisele.

Triigi mõisa renoveerimise seisust 4/100

See, mida ma täna nägin, juba meeldis mulle. Tegelikult oli eile, imeilusal esimesel kevadpäeval Tarkovsky Triigi mõisas kohal, ehk läbi katkise katusekelba sulas lumi läbi mitme korruse saali põrandale, sädelevate veepiiskadena ereda päikese paistel - pilti aga ma ei teinud, seda tegin täna. Enamus ruume on juba koristatud, umbes pooled vahelaed maas, täna võeti maha ka katkise kelba pealne eterniit. Loodan, et homme ei lähe veel suureks lumesajuks, et saaks koormakatte sinna peale tõmmata. Parem, kui seda teha enne võimalikku ülehomset lumetormi. Järgnev ahi oli enne rämpsu taga:

Ahi saalis:

Ning viimaseks üks super katusevalgustusega teise korruse saali vaade, ilmselt tulevikus sama haruldane, kui vihm esimese korruse saalis, millest mul aga pilti pole:

Triigi mõisa renoveerimise seisust 3/100

Ma olen vahepeal teeninud kõvasti Paide isandat, ehk tegelenud Paide linna visualiseerimisega, esialgu küll oma lõbuks, kogemuse mõttes ning tegelenud veel paljude muude väljaspool bloogi olevate asjadega, et pole oma küla peale jõudnudki. Kuni eilseni. Eile selgus, et Triigi mõisa peahoones käib juba mitmendat päeva vilgas tegevus ning täna tegin seal käsi tolmuseks isegi, terve päev otsa. Kaks meest kaevavad keldrit pool meetrit sügavamaks, välja on tulnud looma konte, mida tüübid on vastutustundlikult leitud kohtade peale jätnud. Välja on tulnud ka kinnimüüritud võlv peahoone põhiosa all, mida seni on vaid aimatud, sinna viib hetkel vaid väike käik, välguga fotokas veel sealt läbi ei mahu, küll sain aga nuusutada aastasadade hõngu, mis sealt hoovas.


Peahoone ees on multilift konteiner, kuhu läheb kõik mittepõlev, mitteohtlik saast, mida peahoone täis on. Aitasin tüüpidel jama välja vedada ning sain endale väheke kütet kõrvale panna. Kui saast majast väljas, läheb vahelagede lammutamiseks, peatselt väljas pildid interjöörist läbi kahe korruse. Üles on võetud ka veranda põrand, mille puhastasin aasta tagasi turistidele peavarju pakkumiseks. Väärt leiuna tuli oksahunniku alt, tulevasest piljardiruumist välja hunnik karniisi:


Täna sai ka väikese ringkäigu teha koos tegevjuhi Märteni ning projekteerijatega, üldiselt on maja niivõrd keeruline, nüansirikas, mitmetahuline, liigendatud ja niisama põnev, et detailsed ehitusprojektid koos muinsuskaitse ettekirjutuste ja ehitustehniliste lahendustega tõotavad tulla vägagi väljakutsuvad. Kusjuures omanikul joppas renoveerimise algusega - kui kaks aastat tagasi ei viitsinud 50 km Tallinnast keegi ehitaja midagi tegema tulla, siis praegu oli lihtne töökuulutus lehes saanud hoobilt 600 telefonikõnet! Väga soodne aeg renoveerimiseks.