1832. aastal omandas Triigi mõisa Otto von Kotzebue endiselt mõisahärralt Peter von Brevernilt 175000 bankorubla ( sellest inventari maksumus 10000 rubla) eest ja sidus oma edasise elu Triigi mõisaga. Ta oli 44. aastane ja tema selja taha olid jäänud kolm maailmakuulsat maadeavastamise ning merede kaardistamisega ümbermaailma merereisi. Esimese järgu mereväe kaptenile oli olnud neil reisidel raskeid, eluohtlikke katsumusi, mis olid omad jäljed jätnud seilates purjelaevadel tormistel Atlandi- ja Vaikes ookeani vetel. 1815—1818 aastate sõidust tuleku järel abiellus ta 20-aastase Ravila mõisa krahvi Peter August Friedrich von Mannteuffeli vallastütre preili Amailie von Zweigiga. Nende abielu pärleiks kujunes kolm poega ja õiteks kuus tütart.
Ajaloolised märkmed pajatavad, et sama andunult kui ta tegutses ümbermaailma reisidel, samasuguse andumuse ja süüvivalt majandusliku mõtlemisega pühendus ta ka mõisa elukorraldusesse. Ta pani aluse pargitaguse, noore lehtpuu võsaga kaetud, pehme, kõduneva madalsoo pinnase ülesharimiseks kultuur heinamaaks. Maa kuivendati, rajades sinna läbimõeldult melioratsioonivõrk (maasisene dreenivõrgustik, pinnalohkudes olevate, vett neelavate valg-kaevudega ) ja kultiveeriti saaki andvaks pinnaks, kus katsetati uue söödakultuurina ristikut ja teisi tol ajal eluõigustesse ärkavaid koresöödana kasutatavaid kultiveeritavaid kultuur rohttaimi. Kartulikasvatus andis mahlakat sööta, aga oli ka heaks toormaterjaliks viinaköögi tegevuse elavdamisele. Sealt aga tuli ka nuumloomadele lisasööta praaga näol. See kõik sai aluseks nuumveiste kasvatamisele ja ka vastavate hoonete ehitamisele, kus kompleksis oli oma tapamaja, lihasaaduste ümbertöötlemine suitsutamise näol, soolamisruum aga ka söödaköök.
Sellele ettevõtmisele kaasnähtena suurenes laudasõnniku osakaal, mille tulemusena põllud hakkasid rohkem saama sõnnikut, paranes huumuskiht ja tõusis põldude viljakus, suurenesid saagid. Tööd hakkas kroonima edu.
Turunõudlus ja peamine müük siin kasvatatud saadustele kujunes Peterburgis. Sellele aitas suuresti kaasa mõisahärra alates lapsepõlvest sealne üleskasvamine tädi juures ja kujunenud suhted Peterburi ringkondades, mis oli omane ja kust said lähetuse ning tagasipöördumise lõpppunktid kõigile tema ümbermaailma reisidele.
1846. aastal lõppesid Otto von Kotzebue maised rännakud. Ta on maetud Kose kirikuaeda. Tema naine Amalie jäi Triigi mõisa elama 1873. aastani, mil taevainglid kutsusid ta ära, oma valdustele.
Perekonna asumisel Triigi mõisa 1832. aastal, oli nende Palvere mõisas sündinud poeg Otto Rjurik Nikolai von Kotzebue 9-aastane. Ka tema teenis mereväes, kuid oli rohkem seotud Triigi mõisaga kui isa. Ta jätkas isa poolt alustatut, lisaks Oraveskil olevale vesiveskile rajas ta Kõu küla ja mõisa vahele jäävale lagedale, tuuleneelus olevale põllukünkale paekiviehitisena ümbruskonda kaunistava tuuleveski.
31-aastaselt abiellus ta Varssavist pärit 20-aastase Marie Wilhelmine Hoven’iga ning nende lapsed sündisid juba kõik Triigi mõisas.
XIX sajandi keskel oli Triigi mõisas neli küla: Kõu, Raava, Pala ja Virla. Kokku 32 majapidamisega ja hajatalu. Külades elas 255 meest ja 267 naist. Mõisas oli kokku 45 inimest, 21 meest ja 24 naist.
Triigi mõisa 1859. aasta kaardilt nähtub Kõu küla ja mõisa hoonete vaheline kõrgustik, nimetusega Kergu meggi, mis võib tuleneda saksa keelsest nimest Kerker, see on vangi või kinnipidamise või neist tulenevate otsuste täideviimise paik. Kõu Aleksandri kooli ja hilisema Kõu Ministeeriumikooli õpetaja H. Antoni, (Kõust põlvneva) lapsepõlve mälestustes on ta väitnud, et tol ajal olid vanad inimesed pidanud seda paika surnuaiaks või matmise paigaks. Nii võis see tõesti olla kui seal ka inimesi hukati.
Triigi mõisa 1875. aasta maavalduste kaardi järgi annab lahti seletada, et põllukõrgendikul kus paiknes mõisarehi, on samas paekivist hoonekorpuses asunud ka ruumid karistusaluste kinnipidamiseks. Eelmises lõigus viidatud paigale on aga antud mõiste kivi murrust. Võimalik, et kinnipidamiskoht oli sedavõrd rikkalike lubjakivi lademetega, et põhjustas endise otstarbe likvideerimise ja omas ehitusmaterjalina hoopis uue otstarve.
On ilmne, et 1856-da aasta talurahva seadus tõi suure pöörde maaharimisesse. Kadus ära tuim ja sunnialune orjatöö. See pani aluse mõisa käsutada olevate külakogukondade maade edasiseks müüdavate talukohtade kruntimiseks. Talupoegadest elanikkonnale müüki minevate talukohtade kruntimisi hakkasid teostama selleks vannutatud maamõõtjad, kes tegutsesid mõisahärra poolt neile antud juhtnööride ja volituste piires. Kahtlemata arutati eelnevalt küsimus nõnda läbi, et kärbest ei lastud tordi keskele lennata, vaid ta pidi hakkama oma suutäisi maiustama meeldiva pala servadest, seega vähemtähtsatest ja tuluvaesematest ääremaadest. Seadus tagas mõisahärrale õiguse, jätta enda kasutata 1/6-ku suuruse maaala seni mõisa hallata olnud territooriumist. Poeg, Otto Rjurik Nikolai oli oma isa Otto von Kotzebue maiste rännuteede lõppedes 23-aastane, kuulnud küllalt palju kuulsusrikkaid rännulugusid, elukorraldusi ja kõiksugu nähteid ja legende oma kadunud isalt, mida see oli näinud, kuulnud või neist osa saanuna kaasa teinud ümbermaailmareisidel.
Üht-teist neist jutuajamistest meenus kahtlemata talle nüüd kui arutati vannutatud maamõõtjaga külade kogukondade maade kruntimist müüdavateks talukohtadeks. Arvatavasti jagas ta mõnest mõistatuslikumast ja eredamast loost kõditavat tunnetust ka vannutatud maamõõtjale sooviga, et see temale omase mõistuse, kalingurkalka ja maamõõduvahenditega ning fantaasialiku ettekujutusega kujundaks mõnest kompaktsest külast tulevastele põlvedele küsimusi tekitava ja lahendust taganõudva kujundi. Kui kord see rahvas ärkab, silmad lahti teeb ja nende haridust omandanud silmad oskavad loodud kujundeid nägevate silmadega näha, mis vaimusilmaga on loodud, siis ühel helgemal päeval leiavad nad mõistatuse oma ukse eest!? „Ma kujutan ette, et sinnani jõudmiseks võib minna palju aega, sest neil on üpris palju teha ja aega pole just jalaga segada. Aga siis ühel ettenägemata päeval võib uudishimust ajendatud huvi hakata rändama aladel ja teadasaamiste kihk muutuda hasardiks nagu jahikoeral jälgi ajades, mis selleks ajaks on mattunud paksu samblakihi või paksu ajaloo tolmulademe alla. Kui on vähegi võimalik, siis selline võiks olla meist mahajäetud sõnum tulevastele põlvedele. See võiks olla pärand, võiks olla tasuta kaasaanne mõistatuste lahendajatele.”
Katkend Aksel Orasi Käsikirjalisest teosest "Pala ja Kukepala - Kilde ajaloo rüpest" K o s e, H a r j u m a a, 2008
