Harmi mõisasüdame interpoleeringuid

Kaartidel kasutatud maa-ameti aerofotosi, ülal tundmatu EHA kaart 19. sajandi lõpust, all Eest maakrediidiseltsi ca. 1900 2486-2-4888. Ülemiselt kaardilt selgub, et kunagine mõisa park on katnud ka praeguseid üle Kuivajõe asuvaid Pargi ja Vanaveski kinnistuid. Praegust teed Riidamäe risti pole, selle asemel tuli tee tuuleveski juurde aitade vahelt. Dominantsed teed lähtusid kiirtena mõisasüdamest, tõenäoliselt magamistoa aknast oli näha allee kuhugi Ojasoo mändideni välja.



1900. Säilinud karjakastell (all), suur ringtee kuni aitadeni, Rumbiku eluhoonet veel pole aga on majandushoone, mida enam ei ole. Veskimäe eluhoone olemas majandushoonena. Peahoonel midagi väikese veranda sarnast nn. magamistoa akna juures.

Harmi mõis kui kultuurikeskus, osalen isegi

Harmi mõisakool on tõenäoliselt olnud koht, kus palju toimub juba paarsada aastat, ligi 90 aastat koolimaja, kultuurikandja ja tõmbekeskus, enda jaoks olen avastanud need võimalused hiljuti, sellest ajast, kui ise rohkem seal tegev olen olnud.

Hiljuti toimunud Haridusfoorum oli väga põnev üritus, kindlustunnet ja arenguvõimalusi Harmi kooli tuleviku osas sai nii kooli juhatajalt kui Pedagoogikaülikooli teadurilt. Lisaks neile toetab õpilaskodu rajamist kooli ka haridusministeerium. Antud üritust oleks tulnud reklaamida ka lapsevanemate seas, viimased oleks saanud lisaks kindlustundele kooli tuleviku osas ka põneva loengu tipppsühholoog Tõnu Otsalt. Seda, et Mare arvab, et asutuste ettekanded olid "lakoonilised", võib võtta sama tõsiselt, kui kedagi, kes ettekannet selle pikkuse, mitte sisu järele hindab. Proovige lasteaia kohta koostada ühekaadrine ettekanne, mis kõik ära ütleb!

Seda tülgastavam oli lugeda viimasest Kõue Kuulutajast nüüd juba pea igas numbris lohisevat täävitamist teemadel "Kas üks kool oleks vallale küllalt." Uskumatu on lahmimine kooli tekitatud kulude üle. Niikaua, kuni keegi ei paku välja konkreetseid arve, palju vald võidaks ja kaotaks pikemas perspektiivis kooli sulgemisega, tuleb soigumist võtta sama tõsiselt, kui Aruküla Valdorfkooli siia laienemist. See oleks koostatava uue arengukava tõmbenumber - sulgeme ligi 90 aastat ühes hoones töötanud traditsiooniga haridusasutuse ning suretame välja valla elanike poolt suurusega teise asula ja selle satelliidid. Rääkimata valimislubadusele vee peale tõmbamisest jne, jne. Ehk siis avalikuks aruteluks kooli tuleviku teemadel oleks olnud võimalus foorumil, aga seda ei kasutatud.

Aga nüüd asja juurde. 27. novembril toimub Harmis mõisaajaloopäev, kus ma õpetan 45 minutiga renoveerimima nii maakivi- kui ka puithooneid ja interjööre, selgitan tegevuse õiguslikke-, eetilisi- ja esteetilisi tahke nelja Järva- ja Harjumaa mõisahoonete näidetel. Esinemise lõpul esitan võimalikud stsenaariumid Harmi peahoone renoveerimisks vastavalt erinevatele tõekspidamiste ja vahenditele.

Tee

Selle nädala igal hommikul astusin läbi Sääsküla, Riidamäe, Harmi. Teetähis Harmi küla piiril, kes teab mis taluase, tähistab nähtamatut piiri. Kuigi seda, et mingeid piirkondi pole, väidavad ka viimastel valimistel vähemusse jäänud valimisliidu volikogu liikmed. Nendest väravatest astub peale minu veel paar hinge Kantkülast, Sõmerust, veel keegi. Teiste jaoks on teised tõmbekeskused. Kui palju üldse esimene ja teine piirkond ühendatud on? Nutu-Habaja tee on ammu ununenud, Triigilt läheb karjatee Habajale ja on veel see tee. Sääsküla-Riidamäe tagant. Mis külad need üldse on, paar valget lumist maatükki, hea, kui üks korsten suitseb. Kahte piirkonda ühendab kaks kruusateed, kuigi talvel teekattel vahet pole.



Sinna ma lähen.



Kohal.

Kümne ruuduga valgmik ja Mellin Tuhala mõisas

Ojasu mõisa interjöör, maaling puitkarniisil

Ojasu mõisa interjöör

Valdole ja teistele, paraku laemaalingujäägid jälgitavad vaid laivis, fotole ei taha teised eriti jääda!

Sarekorb (Sontacken)

Saarnakõrve ehk Soontagana muuseumi andmetel asus mõisa peahoones viimati õmblustöökoda, viimased elanikud elavat oma vanduspäevi Järvamaal, võibolla on olemas ka fotod hoonestusest. Saarnakõrve mõisa häärber olevat olnud tüüpiline arhailine selle kandi hoone - madal suur palkehitis, väikeste ruutudega akende, mantelkorstnaga. Viimase vare on veel selgelt näha, krundil on ka lahtine sügav kaev. Mõisasüdant meenutab puiestee:

Ja jupike majandushoonet:

Tõenäolisemalt on ümbruse ilusaim teelõik Saarnakõrve külast lõunas, Saueaugu poole, kuna küla-mõisa läbimiseks on läbi metsa aetud paralleeltee, on muistne teelõik jäänud puutumata harvesteri rattast, muust rööpast ning ka parandusest, ideaalne rattaga sõitmiseks:

Ravila mõis

Ravila (Mecks) mõisa maad on kunagise Kose kihelkonna suurimad - alla jääb nii Kose-Uuemõisa, Paunküla, Triigi on juba hoopis väiksem. Ka kihelkonnakeskus Kose, kirikumõisamaadega, jääb Ravila alla. Ravilasse just igapäev ei sattu, jääb läbipääsuteedest kaugemale ning võib tõenäoliselt puutuda kokku mõne sealse elanikuga, kes külje alla kleepub, heal juhul nuiab vaid suitsu. Oma rännakul saabusin mõisasüdamesse läänest, Kose poolt. Esimese arhitektuurielamuse pakkus neogooti stiilis hoone, algul arvasin, et kabel, muinsusnimekirja järgi hoopis triiphoone osa:

Edasi oli näha peahoonega samas stiilis väike maja, hiljem, Valdo teksti uurides selgus, et tegu on peahoone kunagise kaugeima tiivaosaga, mis peale 1905. põlengut püsti jäetu, kusjuures pikk vahepealne tiivaosa peahooneni tehti maatasa.

Peahoone taga on võimas trepistik:

Paistab veel analoogne, ilmselt nõukaajal roosaks võõbatud valitsejamaja:

Minnes jõe poole, jõuame tagantpoolt viinavabrikuni, see hoone on ka müügis:

Päris jõe ääres üllatas mind sümpaatne kahekordne palkhoone, mingi vesiveski operaatori torn vms:

Ning meierei, jällegi, kolmekordne hoone laguneb meetrikõrguseks kivimassiks:

Üksik puitdetail mäletab veel mõisa hiilgeaegu, Jaan Tatika prototüüp olevat olnud Ravila hull krahv Mantoeffel, kes omaehitatud lennumasinaga meierei katuselt alla sõitnud.

Korstnapüksid ootavad paremaid aegu:

Parim rootsiaegne metsatalu müügis

Järgnev võib välja näha nagu reklaamkuulutus - eks see olegi osaliselt seda, kuna käisin antud maja mõned aastad tagasi kiibitsemas. Ühesõnaga leidsin kinnisvarakuulutuse, milles pakutaske Saarnakõrve külas asuvat Päimetsa (Paismetsa) talu. Sinna juhatas mind Saarnakõrve muuseum, jah on selline olemas, töötab suvel, tee Paismetsa viib läbi muuseumi õue. Tegu on väga vana ja ehedal kujul säilinud palkmajaga, väikste ruutude ja laiade raamidega aknad ees. Analoogne ehitis võis olla Saarnakõrve mõis, mantelkorstna vare veel järgi. Maja asub totaalses eraldatuses, elektrijama ei ole sinna veetud. Ühe korra olen rännanud sinna Ardu tagant, Nõmmeri külast, Kaskevõhma soolinnuse juurest. mööda metsasihte minnes jõudin peaaegu krundini, kuid ei viitsind ületada purret, kuna oli talv ja vesi võis külm olla. Kel tsivilisatsioonist, mürast ja elektrist siiber, tsekkige ja minge vaatama, ela nagu Rootsi kunn! Kui kunagi TLN-TRT maantee sinnakanti jõuab, saad endale personaalse Saarnankõrve mahasõidu paari kilomeetri kaugusele, kuigi siis võib müraga antud kohas juba teised lood olla. Samas, siis võid selle häärberi jälle kasuga müüki lükata!

Üks parimaid üritusi Paides üldse

Vastu igasugu ootusi sain täna õhtul Paidest väga võimsa ja meeldiva emotsiooni. See oli järjekorras kolmas ajalooüritus sel hooajal Paide raekojas, mida külastasin - sellega, et Paide linna peale tuleb kokku sama palju rahvast raekotta, kui Kõue Külade Seltsi kohta Kõue Rahva Majja, olen juba harjunud, eelnev, vanalinna konverents oli veidi punnitatud üritus, eelkõige linnaametnike vastumeelsena näiva esinemise tõttu, tänane üritus, ajalooõhtu, oli aga väga äge.
Õhtut alustas kõiksugu vanakraami ja tehnikateadlane, mõisaajaloo uurimise raskekahurväkke kuuluv Valdo Praust, teemaks Paide linna tekkimine teedevõrgustiku taustal. Ta oli special selleks ettekandeks uurinud väga täpselt ja tõetruult Paide ümbruse teid ning Tallinn-Paide teede-taliteede trasse. Tõnu Raid oma tagasihoidliku muinasmaanteid käsitleva teooriaga võiks õppust võtta järgmisest plaanist (Kuigi Rainer lubas esitluse tervikuna üles panna, tegin ikkagi mõned kaadrid projektsioonist, mis vilkus ja streikis):

Kirivalla-Alansi kanti käsitleti põhjalikult, Valdo teooria oli, et Kõue kandi külad soosaartel Virla, Aela, Pala, Kadja on tekkinud muinastalitee tõttu. Paide asutamisel on mänginud tähtsat rolli Maalemäe küla viimse Harjumaa kantsina, kas mitte muinasaegne malev ei patrullinud siin Järvamaa piiri? Juhuse kokkulangemisel külastasin eile Maalemäe peretütart, kes on Triigi mõisa viimase omaniku Juhan Niguli minia, palavad tervitused Viimsisse!

Ojataguse mõis sinise sooala taustal, inspiratsioon missugune:

Erinevad trassid käidi välja Pärnu jõudmiseks. Esialgne tee läks läbi Väätsa kuni Kädvani, sealt Kullimaa kaudu alla, kus praegugi karmid kruusateed.

Alempois=kolmnurk Vahastu-Väätsa-Paide.

Mehe hüpotees oli, et Paide linnus on tekkinud kontrollimaks kaubatee kulgemist, mitte kauplemiseks teederistmel. Üldiselt ma ei viitsi fakte palju pritsida, eks Rainer avaldab selle 13 lk reisikirjelduse, sealt saab kõik detailid teada, oluline on praegu hea ürituse emo. Mis tegi Valdo etteaste kaasakiskuvaks oli tema mitteajaloolase taust (diletandid ajaloo alal oleme ka meie Raineriga) ning just see kõrvalseisja pilk teadusele on tähtis - mänglevad hüpoteesid, mida kuivade faktide najal ei tekkiks. Pärast Prausti etteastet kukkus üks mees plõksima et kroonikas on ju Järvamaa keskuseks Kareda ja Paide pold ikka midagi. No ikka oli küll, kui teed kulgesid. Sellel mehel pani Valdo hetkeks suu kinni, kuna ütles, et pidas riimkroonikat ka põhiliseks allikaks, kuid kroonika ei kajasta ju tervikpilti pluss muud andmed ning julged hüpoteesid annavad täiuslikuma vaate. See vaidlus läks pärast privas edasi, eks anti sõbralikult lõuksi üksteisele.

Vaata Valdo 600 aasta vanust käimateekonda Weissensteini veebist.

Teine ettekanne oli Aldo Tammelt, kes on oma Hoffmannide suguvõsa uuringul jõudnud reformatsiooniaegsesse saksamaale välja. Väga põhjalikus, üksjagu pikas esitluses oli pilte, mis jäävad mällu pikemaks ajaks. Näiteks tema esiisa, kes ravis aastakümneid erakluse tee valinud vene Tsaari; vennad Kügelgenid; pool linna, mis kaardilauas maha mängiti; sõdur, kes võttis talust kaasa 130 papile kleebitud fotot, mis läbisid rinde, saksamaa, inglismaa ning Aldoni tagasi jõudsid; Lennart Meri, kes mäletas, kuidas poisikesena esimest korda põõsalt marju sõi Aldo esivanemate juures Viljandis jne, jne. Põnevamad lood, kui Forrest Gumpil. Aldo, kelle paljud esiisad on olnud pastorid, räägib pikalt, kuid kohati väga väga põnevalt ning minu üllatuseks loeb ka seda ajaveebi. Tervisi Vaole!

Sellise paipoisi immitsa taha peidab ennast viis aastat Paide ajaloo vagu ajanud Rainer Eidemiller, tänane üritus võis olla tema tähetunniks, vähemalt ettekandjatele, allakirjutajale ning Nahkanui mehele, kes peale Aldo uhke suguvõsa ettekannet arvas ennast päris maameeste ridadest pärit olevat, kuid mina arvan, et tema järeldus peitub uurimise metoodikas.

Ma privasin üritusest ka Järva Teatajat, kes küll pani reklaami lehte, kuid mingil arusamatul põhjusel ei tulnud üritust kajastama - väga suur bläkk, magasite maha hetke, kus öeldi ära Paide linna tekkepõhjus ning koht, rääkimata kõigest muust põnevast, tõesti mage lugu, Triigi käsitööline kajastab nüüd suure naabermaakonnakeskuse tippsündmust. Ai-ai, valus värk!

PARNADUS!!! Järgmise päeva keskpäevaks ikkagi oli nupuke JTs, eks vaadake ise, kui põhjalik.

Mis oleks võinud olla veel parem - peale küpsiseid ja kohvi oleks pidanud afterparty kauem kestma, ma jõudsin vaid põgusalt soovitada Leho Rubisele Esnasse kinnominekut ning kuulma tema stoilist konstanteeringut Paide rahva üliväikese osaluse kohta kultuurisündmustel. Valdo kutsusin Triigile ja Ojasoole külla, Aldo kutsus mind Vaole kaema, ja juba olidki kõik kadunud öhe, ühes väikeses Alempoise linnas, Järvamaa-Harjumaa piiril.

Järvamaa eilse päeva mõisad

Viimastel päevadel on Triigi mõis teinud läbi suure transformatsiooni - ehitusprahi vahelaost on saanud müürid ja talad, laiad põrandalauad esimesel korrusel. Isegi katusekelba kattematerjal on mõned päevad maas olnud, ehk päike on paistnud otse majja sisse ning sellisest vaatest on saanud omamoodi olemuslik fenomen - võimaluseks kas uus katus või müüride täielik häving. Tasub ka meenutada sama kompleksi endist tööhobuste talli - aastal 2005 oli katus korras, 2008 lõpul, paari aasta katuse läbisadades, ei õnnestunud enam päästa sarikatki. Ning sellest sissejuhatusest tuleb mulle meelde mitu mõisa peahoonet (sadu kõrvalhooneid), kus omaniku lohakuse, pohuismi, võimu või varahalduse, segaste omandiküsimuste süül on hävinenud terve hoone, kusjuures häving on alanud väiksesest läbisadamisest katuses. Need järgnevad pildid katuseta mõisate peahoonetest ehk müürid ei olegi teab mis erinevad praegusest Triigi mõisast, ehk betoonvalu müürile, toestus, ajutine katus, fobost ülejäänud müürid, krohv ja päris katus peale! Ma arvan, et suvalisest müürijupist ülesehitatud uhket hoonet käidaks vaatamas ka kaugemaltki.

Huuksi mõis, Koigi kihelkonnas Järvamaal, super poolringi kujuline kompleks, säilinud mitu müürijuppi, üliuhke dekoor:


Müüsleri mõis, Peetri kihelkond, Järvamaa, osa kilplala kompleksist. Kilplased võiskid taastada sellest nurgast omale uhke häärberi:


Väike-Kareda, Koigi-Peetri kihelkonna vahel, Järvamaal, tegu on üliuhke hoonega, kus häving on alles alanud, mida küll mõtleb omanik?


Klooga mõis, Harjumaa, katus isegi kohati peal:

Keava mõis, Raplamaa, taastamata alates 1905. põlengust, paistab, et müürid tugevad:

Kohalikest koolidest

Kuna piirkonna arengus mängib alati tähtsat rolli kool, laiemalt koolivõrgustik, siis olen oma koduloouurimustel ka sellel teemal põgusalt peatunud. Kohalik koduloouurijate kuningas Erich Klaan on suurema töö juba ära teinud - avaldanud uurimuse Triigi Valla koolidest, eks see ole mul ees olnud, kui ma kujundasin kaks skemaatilist kaarti, ühel koolimajad praeguse Kõue Valla piires, mis praktiliselt ühtib kunagise Triigi Vallaga, selle olen avaldanud Kõue Ajaloo Vihikus 2008:


Ning järgnev on avaldatud Harmi Kooli 165. aastapäeva juubelitükises, siin on piirkonnaks kitsam, praeguse Habaja-Harmi-Ojasoo-Kirivalla kant, mõlemad skeemid võivad sisaldada väikseid ebatäpsusi aastaarvude osas, need ei ole ilmselt kunagi 100% tõesed:


Äärmiselt põnevad on kõiksugu autentsed koolifotod - tagasihoidlikud olud, palju kasukas lapsi, kindla näoga kohalik koolmeister - maa sool. Ardu esimene koolimaja, ilsmelt kõige lahedam minu teadaolev pilt sellest hoonest:


Ning legendaarne koolmeister Tõnu Talbak:


Koolide uurimisel tasub käia ära Pedagoogikaarhiivis, mille asukoht on lõpuks pidama jäänud Pedagoogikaülikoolis, antud Ardu moodsa koolima skeem on pärit sealt:


Legendaarseim ümbruskonna koolimaja, "Korteni maja" asus Paunkülas, võibolla Harjumaa vanim koolihoone üldse, seisis veel kuuekümnendatel, praegu on näha vundamendi asukoht, mantelkorstna kivikuhila. Hoone nimi olevat tulnud Rootsi sõduritest, kes seal korteris olevat mingi aeg viibinud. Aastaarvudest ma praegu rääkima ei hakka, Lembit Andreseni tõsiteaduslikud aastaarvud võivad olla veidi konservatiivsemad kohalike uurijate leituist, sel aastal peaks ümmargune juubel majal igal juhul olema, Paunküla külaseltsile olen ma lubanud abi pakkuda, kui mingi trükise plaan peaks olema, pildil Korteni maja, foto 196X:


Hiljem asus Paunküla kool mõisavalitseja majas:

Ning kõige lõpuks üks Norra Mõis, Koeru kihelkonnast, Järvamaal, Jõgevamaa piiril. Antud foto pärineb Juhan Maiste mõisaraamatust, majas on kunagi asunud Rõhu algkool, pildil olev hoone on müügis, paraku betoneeritud topisena.


Kas tuleviku maakool võiks asuda küla keskel, kuhu tuuakse ümbruskonna lapsed ning kus nendega tegeleb keegi kohalik autoriteet, kes lugeda, kirjutada ja suhelda oskab (sisuline haridus formaalse asemel)?