Triigi mõisa perspektiiv

Viimase kolme päevaga on mõisa juures toimunud rohkem, kui kogu eelmise aastaga - loodan, et nii jätkub nüüd iga päev, sest vaid selliselt on võimalik paik elama ja toimima saada - renoveerimine peaks valmis olema aasta pärast. Ühtlasi on Triigi mõisasüdamest saanud peale kalleima ehitustandri ilmselt ka turvalisim koht Kõue vallas - öine profi valve ja proze pimedas uugamas. Öösiti pannakse tõenäoliselt tulevikus kinni ka mõisavahe tee, päeval jääb see viletsaltläbitavaks, sest ehitusmöllu on täis terve mõisaesine, peatselt laieneb see ka kõrvalhoonetesse ja kõiksugu trasside kaevamise kaudu ka kaugemalegi. Väikese guugeldamise tulemusena saab mõisa tulevikust teada järgmist Advisio saidilt:

Kõue Mõis OÜ projekti eesmärgiks on restaureerida Kõue-Triigi mõis ning rajada mõisasse Jäädvustuskoolituste keskus (no küll on vaja ikka asju välja mõelda, et EASile meeldida!) ja baltisaksa külastuskeskus. Jäädvustuskoolituste keskus sisaldab endas fotograafia, filmi, kirjutamise ja kunsti valdkondade töötubasid, kus on ühendatud nii teoreetiline kui praktiline pool. Erinevate jäädvustusvaldkondade osas annavad oma teadmisi ja kogemusi edasi rahvusvaheliselt tuntud ja tunnustatud omaala professionaalid. Põhirõhk on koolitust vedava professionaali praktiliste teadmiste edasiandmisel ning osalejatel sellest kohapeal õppimisel. Baltisaksa ja von Kotzebue külastuskeskuse osas luuakse koostöös Ajaloomuuseumiga Otto von Kotzebue püsiekspositsioon, hetkel arhiivis hoitavate von Kotzebue reisidelt kogutud esemetega, samuti maadeavastajaid ja meresõitjaid seotud temaatikaga raamatukogu, kus eksponeeritakse lisaks raamatutele baltisaksa maadeavastajatega seotud esemeid, graafikat, maale.

Mis arhitektuurilisse projekti puutub, siis paistab, et muinsuskaitsjatega on diil saavutatud hilisema, Kotzebue-aegse mõtetu konsoolkatusega tiiva ehitamisel kahekordseks (peatselt visualisatsioon). See annab hoonele juurde põrandapinda, lisaks seinatäie valgusküllaseid edelaaknaid.



Kuna pole hetkel fotokat ega koha peal pole suurt midagi jäädvustada, avaldan mõned vanad fotod näitmakas mõisa seise, mis iial tagasi ei tule, esimesel fotol seesama mõtetu Kotzebue tiib prügilaona, tellingutes, aastaid tagasi. Sealt läheb veel paar rippuvat seina ilmselt maha.



Parunessi magamistuba, täna võeti sealt üles ilmselt ca. 1820-30 pandud põrandalauad. Sarnaselt teiste ruumidega asetsesid laiad puupunnidega lauad mulla peal, talad alt toestamaks. Paarsada aastat lauda mulla peal on normaalne, mõne laua all oli näha ümara höövliterega õõnestusi, et paremini tala peal istuda - need vaod olid kui eile tehtud. Üldiselt oleks mõne ruumi lauad võinud isegi jääda, koos mullaga nende all (allakirjutajagi on sellises hoones elanud) aga hoone üldine seisund, mis vajab väga tugevat toestamist ja putitamist, oleks sellise arhailise üksiklahenduse mõtetuseni viinud.



Saal, siis, kui see veel kola täis oli. Selgus, et mul on vaid paar fotot vahelagedega peahoonest - need laed jõudsid seal vähem kui 20 aastat olla.



Sama vaade eelmisel aastal, paar aastat pärast ülemist saalivaadet. Vasaku akna ülalt on läbisaju tõttu mädanenud suur osa vahelage, lakke on tekkinud auk. Praeguseks on juba aasta mõis ilma vahelagedeta.



Ning kelp, kurjajuur, mis õnneks jättis seisma küll edelamüüri aga hävitas vahelae ja alumist põrandatki. Juba aasta istub koormakatte all, uus katus peaks katma häärberit juba sel sügisel, samal ajal peaks hoonet juba ka kütta saama.



Teise korruse saal, ruum kelba all. Selle ruumi põranda- ja laelauad, eelmise sajandi lõpul paigaldatud, on praeguseks juba 2009/2010. aasta lumele sarnase saatusega.



See valgmik peaks barkose osa sissekäigu peal peatselt tagasi olema, puhtakskraabituna ja taasklaasituna.



Mädanevad tellingud olid mõisaümbruse kaubamärk sajandivahetusel.



Sisehoov veel varikatusega, ehk on aasta pärast siin talveaed?



Tööhobuste tall veel katusega.



Ja laguneva katusega, teist talve juba kiilakas, sügiseks ehk uue katuse all.

Triigi Mõis VII - hüljatus ja taasärkamisvalud

Viimast ajaperioodi Triigi mõisas on Teie alandliku kirjutaja jaoks kõige keerulisem käsitleda - esiteks ei suuda ma ette kujutada nõuka aega, kus suurem osa mõisakompleksist jäeti ilmastiku vallata, teiseks on tegu lähiajalooga, mille käsitlemise objektiivsed suunad ei pruugi olla veel paika loksnud, kolmandaks võib olla erastamistsüklis vahepeal veel omanikke, kelle kohta mul info puudub, neljandaks võib antud postitus lahti rebida värskemaid haavu asjasse puutuvate ja puutunud isikute suhtes. Nii, et palun kommentaare ja täpsustusi, kui liiga puusse panen. Kõik fotod, väja arvatud viimane, tellingutega, on muinsuskaitsearhiivist.

Niisiis, Triigi kooli sulgemisel seitsmekümnendatel, jäi peahoone tühjaks ning leidis kasutust kartulilaona, tallis-tõllakuuris ja ait-kuivatis toimus põllumajanduslik tegevus:

Valitsejamajas elati ning elatakse siiamaani, sellest ehk ka parem saatus:

Kui võrrelda mõisahooneid, mida on peetud kütmata, koorub seintelt nõukaaegne läikiv õlivärv, mis on ilmselt antud hoidmisstiili ainus positiivne külg, vaikselt võtab võimust häving:

Seitsmekümnendate lõpul teostas muinsuskaitseamet kompleksis põhjaliku inventari, dokumenteeritud on arhitektuuridetailid, pildistatud hooneid:

Aknad peksti aegamööda sisse, siseuksed ja puitinterjöör jäi valdavalt alles:

Kui börsi allakäiguspiraali tähistavad aktsiaid ostma hakkavad taksojuhid, siis allakirjutajal on meeles "Rahva Hääle" volgajuhi suur soov mõisahoonet ära osta kusagil perestroika ajal. Kinnitamata andmetel müüs vald hiljem peahoone eraisikule 1 krooni eest.

Üheksakümnendatest leidub MK arhiivis juba uut dokumentatsiooni peahoone renoveerimiseks, alates eskiisidest kuni tulevase hotelli ruumijaotuseni.

Töö hoone kallal läks lahti, laastukatus sai peale eterniidikihi, vahetati mädanenud karkassijuppe ja ehitati vahelagesid, mis said täiteks saepuru. Ehitati paar uut ahjusüdant ja päris keerukas korstnapüks.

Töömehed ööbisid hoones ning vahepeal oli akuutne ka omaniku esindaja, kes leidis uue ahjuga elupaiga keskaegse osa teisel korrusel. Paraku ei ole kõik plaanid määratud teostuma ning omanik loobus mõisa arendamisest enne sajandivahetust. Minu jaoks uskumatuks kujunes suurema osa kaitse all oleva pargi lageraiest. Sealt edasi hoone seisis. Kusagil tosinkond aastat tellingutes, on peahoone paljude turistide mällu sööbinud järgneva kujutisena:

Takkajärgi on üks juhtiv feng-shui ekspert analüüsinud mõisas toimunut niiviisi:

Ma arvan, et eelmise mõisniku ebaõnn peituski selles, et ta peahoonet tühjaks ei teinud - tõi oma nodi sinna vaid juurde. Tegelikult saab mõisa elama lihtsalt: ahjud korda, uksed toimima, saab juba tõsisemaid vastuvõtte korraldada, meenub paari aasta tagune Esna mõis, mis oli uskumatult viletsas korras, aga puhas. Krohvikihistused on Triigil ilusamad, võibolla kõige korralikumad, mis leiab, üldse.

Seda juhist on järginud praegune omanik, osaühing Kõue-Triigi mõis, kelle kätte peahoone, tall-tõllakuur, kelder ja ait-kuivati kirjutati 06.06.2006 (sada aastat peale Kotzebue-Hagemeistri tehingut), kes on peahoone tõstnud täiesti tühjaks - müüride ja sarikateni välja.

Lõpetuseks üks tagasivaade Rein-Aksel Orasilt, kelle taaskohtumine koolimajaga leab aset niiviisi:

Saatuse tahtel jõudsin uuesti lapsepõlvemaile juba vana mehena pool sajandit hiljem, 2005.aasta suvel. Eesti Kodu-uurimise Selts korraldas oma liikmetele bussiekskursiooni Lõuna - Harjumaa põnevamatesse paikadesse. Kavas oli ka Triigi mõisa külastamine. Pool maailma läbisõitnud inimesena aimasin juba ette, et ka Triigi mõisahoone ei ole ilmselt enam selline, nagu ta kooliaastatest mulle mällu on jäänud. Igal kevadel olid õpilased ja õpetajad luudade, rehade, labidate ja kärudega koolihoone lähema ja kaugema ümbruse korda teinud, suuremate kõnniteede äärde lilli istutanud, teedele liiva puistanud jne. See tegevus tundus kõigile kooliõpetuse loomuliku osana. Õpiaastatel Ravila Põllumajandustehnikumis, kus minu üheks õpetajaks oli Kõue vallas Aela külas, Saarevälja talus sündinud tuntud pedagoog ja lastekirjanik Johannes Palm, tundsid õpilased omal nahal, kuivõrd palju aega, tahet ja jõudu läks tarvis koolimajaks olnud Ravila mõisahoone ja vana pargi korrashoiuks. Aga ühine tahe suudab palju ja ilu enda ümber tuleb ise luua. Viimastel aastatel on üldsuse huvi mõisakultuuri vastu järsult kasvanud. Ilmunud raamatutest saab üksikasjaliku ülevaate paremini säilinud mõisahoonete, ajaloo ja praeguste valdajate kohta. Triigi mõisahoonest avaldatud pildid rääkisid aga sellest, et aeg on kaunist mõisahoonet tublisti räsinud. Tegelik olukord lõi aga mind esialgu tummaks. Raamatutes on kirjas, et mõisahoone on eravalduses. Hoolitsetud hoone ja hooneümbruse asemel vaatas meile vastu lagunev katus ning inimesekõrgune ohakamets. Retke korraldaja rääkis, et ta oli käinud siin peremehelt luba küsimas ja viimane oli lubanud vähemalt mõisaesise platsi umbrohust puhtaks niita. Hoone pargipoolsel küljel, kus kunagi olid palliplatsid ja puuvirnad, kasvas nüüd läbipääsmatu võsa. Pargitiike enam ei olnud, nende asemel kõrgusid käevarre-jämedused puud. Hoonesse sisse me ei pääsenud. Läbi saali klaasuste paistvast ehitusmaterjalist võis siiski aimata, et peremehel on hoonega head kavatsused. Sõnavõtus reisikaaslastele meenutasin kooliaastaid Triigi mõisas. Oli rohkesti küsimusi, ka hoone edasise käekäigu kohta. Need aga jäid vastuseta, sest omanik kohale ei tulnud. Siis avaldati arvamust, et kas vallavalitsus ei saaks midagi ette võtta mõisahoone kiiremaks kordategemiseks. Igal aastal käib ajaloolise paigaga tutvumas tuhandeid külastajaid. Räämas ja korrastamata hooned ei tee au ühelegi omanikule. Viimased teated räägivadki omanikuvahetusest, mis annab lootust hoone kiiremale kordategemisele.

Ojasu mõisa interjöör

Valdole ja teistele, paraku laemaalingujäägid jälgitavad vaid laivis, fotole ei taha teised eriti jääda!

Triigi mõisa renoveerimise seisust 2/100

Praeguseks on tööhobuste talli avariikonserveerimine lõppenud, põhjapoolne sein on saanud omale selga rohelise koormakatte, lõunapoolne variseb minu ennustuse järgi osaliselt kevadeks kokku, juhul kui see nii ei lähe, tõmmatakse see maha, kalle on lihtsalt niivõrd võimas, et seisma seda seina enam ei saa, alumisel pildil kinnimüüritud uks, milles kinnimüüritud aken - sulade ja külmetustega on pragu ukse kohal järjest suuremaks veninud:


Eile sattusin peale mõõdistajate meeskonnale, kes minu poolt registreeritud avariiolukorda mätsima olid saadetud, nimelt laseb peahoone lõunaseina katusekelbaosa sisse vett, no ütleme, et mitte vähe, pilbaste peale pandud papjas meterjal ei pea enam ammu sademeid. Vesi jookseb kahe korruse saalide vahelagede peale, mis on juba kaussi vajunud, muutunud ohtlikuks. Vahelaed vahelagedeks, aga katust hoidvad palkkonstruktsioonid, mis käsitsi neljakandiliseks tahutud, tähistatud rooma numbritega, riknemise korral tähendavat suuremat kadu - nende süsteem katuse all on tihe, keeruline.

Kevade poole on planeeritud peahoone renoveerimise alustamine, mõned tööd peaksid juba lähinädatel käima minema, seal hulgas ka pargi hooldus, kui muidugi koormakatte kelba peale esialgu saab. Remondibrigaadi mehed pidid olema (eba)meeldivalt üllatunud, sest nende põgusal visiidil mõisa juurde sattus mõõdistamisele peale veel lisaks minule ka minu naabrimees, kes oli erinevalt minust mitte piima toomas vaid niisama väiksel ringil (rekka peal hetkel tööd ei olnud), juhtuks ka nii mõne päti või halli arheoloogi parasjagu mõisas viibides...

Külaskäigud Esna mõisa

Siinkohal kirjeldan mõnda oma emotsiooni seoses Järvamaa kõige shefima vaimse keskuse, Esna mõisaga, selle koha külastamisega.

23. aprill.2005, enne päikeseloojangut

See oli päris pöördeline päev, kesk-eestis oli päeval suviselt soe, linnud laulsid, rohi tärkas, see kestis ka õhtul, kui sain pakkumise väikesele Järvamaa retkele minna. Kirkus ja vaikus, loojuva päikese punane kuma saatsid mind, kui astusin esmest korda Esna mõisa parki mööda peahoone poole. Maja tundus väljastpoolt korras olevat, keegi nagu oleks seal toimetanud, paraku ei andnud ükski hingeline näole, täielik vaikus oli. Uksed olid lukus ja nii nad jäid, kuigi oli teada peiduvõtme asupaik.

Aknast pildistasin lahedat vana krohvipinda, mille oli loonud aeg ja restauraatorid hoidnud. Üldiselt meenutas Esna mõisa peahoone mulle esimesel korral Ojasoo mõisa, mis samamoodi puidust pikk murdkelpkatusega ehitis, Ojasool on aga olnud ja säilinud vähem puitpitsi ja muud väärtuslikku.


20.juuli 2005, pärastlõuna

Majal oli hakatud katust vahetama, roovitust kattis osaliselt juba tõrvatud tammekimm, kimmide pakid maja ümber lõhnasid sellesama järgi. Millegipärast oli ainsaks heliks linnulaul ja hoovihma sabin, hingelisi si olnud ka seekord.


Maja ümber lokkasid põõsad ja mõnda aega tagasi oli niidetud muru, seekord läksin ka majja sisse. Massiivne seinakell oma autentse kukkuva käoga võib rändurit ehmatada, see oli ka ainus heli maja sees. Sume valgus paitab pehmeid toone seinte krohvipindades, pool majast on täiesti elatav, teine pool osaliselt lahti kistud. Ühes ruumis katavad kõiki seinu lõuendid, kuhu on peale maalitud stseenid antiikmütoloogiaist, see on ühe Tartu kunstikooli õpilase töö, mille stiil on kopeeritud lõuendijupist, mis mõisast leitud.


31.detsember 2005, peale päikeseloojangut


Sel korral oli mõisasse kogunenud mõned inimesed, jõudsin sinna hetkel, kui sätiti ennast riidesse, et käia kabeli juures. Kabel asub kilomeetri kaugusel metsas, sinna viib jalgrada. Need korrad, mil olen Esna kabelis käinud, on seal juba küünlad põlenud. Ka seekord ei olnud erand, keegi oli meist ette jõudnud. Igaüks süütas vaikselt veel mõne, pani selle oma äranägemise järgi kas altari kohale või orvanditesse seinas.




Vaikselt astuti maja poole tagasi. Mõisas vuhisesid ahjud, põlesid lambid, oli soe ja kodune. Ülalt korruselt, teenija korterist, tuli värsket leivalõhna, avati kuivatatud õunte kott. Uue aasta saabumist samahästi et ei märganudki. Soojendasin ennast vaikselt ahju ees ja kuulasin, mida inimesed räägivad, Räägiti vaikselt, nagu aukartusest võimsa maja ees.


08. aprill 2006, pealelõunal

Ligi aasta on möödas ajast, kui esmakordselt Esnale sattusin. Väljas on võimas kevad, päike on pimestav, taevas helesinine, lumi sulab ja veed sulisevad. Need helid on peale pikka ja külma talve väga intensiivsed, meel on rahutu, ka mõisas on palju juhtunud, teisel korrusel on laudisega kaetud osa seinast, põrand. Jälle olen siin täiesti üksi, nagu maja ise ehitaks ennast.


Pööningu aknast paistab renoveeritud valitsejamaja, tõllad on maja ees aga hingelisi näha ei ole.


18. juuni 2006, tund enne keskööd

Järvamaa öös on asju. Lõhnu, loomi, jahimehi, putukaid, tundmatuid hääli, hõikeid. Taevas on nii valge, et on tunne, nagu oleks päev. Mõisaesine on poolenisti niidetud, poolenisti õitsenud võililli täis. Maja on elutu. Vaatan viimast korda seda Grünewaltide võimast kantsi ja istun ratta sadulasse, see on ilmselt viimane kord, kui siia sattun.

Järvamaa edulood - mis need peaksid olema?

Antud postituses illustreerin ma oma Jänedal ja Järva Teatajast inspiratsiooni saanud ideed, no mis ideed, elu-olu põhja-järvamaa valdades varemetes olevate ajalooliste hoonete kontuuride näol suurte plaanide taustal, ehk pilvelõhkijad, ärimajad, koolituskeskused tahetakse rajada varemete vahele. Loogiline oleks ju olemasolevad väärtuslikud hooned korda ja tööle panna, siis vaadata, kuhu klaaskuubik kuhjata, või, Tallinna menuki Fahle maja kombel upitada varemete otsa klaaskuubik!

Kõigepealt võtame vaatluse alla Vodja mõisa tall-kuivati, mis paar aastat tagasi uue katuse sai (foto aastast 2006), sinna oli plaan rajada retreat-keskus, välja pakuti palju tegevjuhte, kes mingi aja jooksul seal mediteerimas käisid, paraku on praegu ikka hoone tühi. Ja ärge tulge mulle rääkima, et see hoone on selle ja selle oma ja me peame ikkagi oma onni püsti ajama, ma arvan, et kõigi omanikega annab mõistlikku juttu ja äri ajada, eriti nüüd, majanuslanguse algul. Tähelepanu väärib Vodja mõisakooli kontseptsioon eraldi - erafirma ostis Roosna-Alliku vallalt suletava külakooli, lepinguga, mis kohustab seal 10 aastat kooli pidama. Karismaatilise koolijuhtaja ümber hakkas iseenesest tekkima tuleviku koolist huvitatute ususekt, kes ühtlasi mõisa renoveerima ja seal elamistingimusi looma hakkasid. Kool käivitus ägedalt, paraku oli sealt akuutsete ajude väljavool varsti sama suur kui sissevool, seoses pronksööga kaduva transiidiga sai paugu kooli rahastaja isand Tamjärv, kes oma käsundusohvitser Rebasega mõisas säästuprogrammi käivitas - kool elab ikkagi, kunagine arendus viinavabriku tööliste maja ja viinavabrik on ikkagi varemeis, st. Vodjal on erinevas seisukorras katusealust ressurssi kuskil 500m2, unustamata lasketiirukompleksi, mis varjusurmas. Pildil viinavabriku töölistemaja, müürid poolenisti konserveeritud, variseb edasi, kokku on kukkunud vahesein:



Ülal viinavabrik visandil, all suurvee aegu, ma ei julge praeguse vareme pilti siia panna. All Vodja mõisa sepikoda, kus massiivne lõõts on asunud.


Vodja mõis asub Viisu külas, milles omakorda võimas Viisu mõisa valitsejamaja ehk tondiloss, Viisu viinavabriku ümbrus on viimasel ajal saanud uue ilme, seal hakkab juba looma, tondikas vajab ikkagi arendust:

Vahepeal üks kenasti käimas arendus Vao mõisas, kus paruniks endine Esna pärisperemees Aldo Tamm:


Aga lähme edasi, Põhjaka mõisa olen ma juba maininud, ma arvan, et kui Põhjaka poiste juurde minna jutuga mõisa peahoone teise korruse või veskiveski pikaaajalisest rentimisest või väljaostmisest, saaks peale suvekõrvitsakonservi mahebasiilikuga ka võimaliku diili. Vesiveski on mingi aeg tagasi samuti osaliselt konserveeritud, Põhjakale jääb ilmselt ka edaspidi mahasõit Tartu maanteelt, see koht võib Mäo friikartuli ülemvõimu tasakaalustada. Vesiveski:


Ja siin üks eesti ilusaim puitveranda, Väike-Karedal, ma ei ole kindel, kas see veel seal alles on:


Selles postituses võtsin ma vaatluse alla võibolla 1% lagunenud ja kasutuseta hoonetest Järvamaal, eks tark investor või potentsiaalne elanik teeb oma järeldused ise. Minu seisukoht on, et vana ja väärtuslik elama, siis vaatame uue arhitektuuri suhtes edasi. Meenus veel, et keegi ütles jänedal kogemata "Paide vangitorn", postituse lõpuks üks vallitorn jõulu ootel: