Motobloki mured...

MTZ-05 listi tuli täna selline kiri:

Ai *****, ma pyhap. saati rondin umma motiplokki, ei tia kas um lõplikult ****** voi saa veel asja, panin uue karpa pääle, ***** sumpast ja õhufiltri august käivad leegid välja, kooleb mudkui kätte ära, süüde liig varajane aga hilisemaks ei anna ka enam keerata, täitsa nõutu ja eriti vihane - lõuksi kõigile, kyttepuud mädanevad metsas ja hää saematerjal sammuti ***** ******* teha ei oska, bela-moti-ploki-ants ka ytles et puhasta benafilter ära , mingu ***** *****, võtsin kogu mootori juba lahti, puhastasin kõik silindri kolvi klapid benapumbad möllud värgid puhusin läbi ei midagi, mingu need ka kukeleegule.

Filmielamus: Koeraküüne lõikaja

Koirankynnen leikaaja (Soome, 2004)

Taaskord esitan küsimuse, miks pea igas Soome filmis nagu muuseas peatub kaamera puutööl, traditsioonilisel taluarhitektuuril, ajatul talutööl, kui Eesti filmis peab neid tegevusi otsima legendaarse tandemi Lennu-Maran dokkidest või Johannes Pääsukese üllitistest?

Ilmselt põeb esiteks rahvas kollektiivset postsovjeetlikku kompleksi, kus iga plekk-kuut on veel mõnusaks kojaks ning teiseks liiguvad tänapäeva filmimehed vaid Kuku klubi - aedäärelinna vahet, erandina meenub vaid Jan Uuspõllu seiklus Tartu maanteest kõrvalepõikel, mida võiksid filmimehed ise sagedamini harrastada.

Film algab, nagu patriootlik kino - sõdurisineleis mehed astuvad rivistuselt rindele, õnneks juba viiendal minutil lastakse haiglast koju Peter Franzeni kehastatud peategelane, saamlane, kes esimesena kuuli ette joostes on haavatuna nõdrameelseks jäänud. Läbi filmi lollilt irvitav saamlane võtab ette reisi põhja, et lõigata ühel kutsul pikaks kasvanud pöidlaküünt. Alguses veab ta saepuru soojustuseks põrandalaakide vahele:

Pikemalt peatub ta metsatööliste hoonetekompleksis, võrratu metsamõis:

Sae vihinat jagub maja ette ja metsa, kus töö pidevalt käib:

Hoone on veidi uskumatult kokku lapitud koorimata kuusest:

Palgid veetakse vee äärde:

Kaamera näitab mõnuga liimeistriga palgi koorimist:

Üks ennenägematu talvine liides on kahehõlmaline lumesahk:

Paraku on siin filmis tegu kulissidega: :(

Filmielamus: Maa on pattude laul

Maa on syntien laulu, Soome, Rauni Mollberg, 1973

Ma olen viimasel ajal vaadanud Soome maaelu filme, kuna võrredels Eesti filmidega

1. Puudub ideoloogiline moonutus (2008 Eesti propagandafilmid)
2. Kaunid loodusvaated (miks neid Eesti filmides nii vähe on)
3. Tase tundub nagu kõrgem
4. Põhja-Eesti taustaga valdan Soome keelt

Antud filmi põhiliseks plussiks oli maaelu (Tapahtuu sotaan jälkeen Siskon kylassa Etelä-Lapissa) äärmiselt tõetruu kujutamine, kõiges oma viletsuses, töödes, rõõmudes, aastaaegades, sündides ja surmades. Mul ei tule pähe hetkel ühtegi Eesti filmi, kus talutööde igapäevane nokitsemine oleks olnud suures plaanis ja kulgeks rahulikult, filmi tempos, kannaks ja voolaks, on vaid mingine palksein või butafooria peategelaste taustaks, heal juhul võetakse puukausist kulbiga putru või välgub solgiämber, parandage mind, kui ma eksin. Filmi lõpus oli väike ringvaade rezhisöör Mollbergi teemal, ta näitas ja rääkis puuasumist, kus lapsepõlves elas, anti sõna ka kriitikutele ja Soome suurkujudele, kes Raunit iseloomustasid (Ihana ja mahdoton). Mul ei ole siinkohal mõtet filmi sisu ümber jutustada ning kindlasti on see mitmeplaanilisem, kui minu nähtu - huvitasid eelkõige eluolu, arhitektuur ja kombed, vaataja peaks arvestama rohke naturalismiga. Ma ei ole seda filmi algusest lõpuni ühe jutiga läbi vaadanudki, seega täit narratiivi mul pole võimalik edasi anda. Paistis, et film näitab kolme maailmavaadet, elustiili, millest Soomet talupojale oli antud kandev roll. Kuna tegevus toimus Lõuna-Lapis, tulid filmi laplased Nahkakülast (sic!), kes erinevalt pahurast ja räpasest, hallist talupojast, olid kirevate lintidega kaunistatud kostüümidega, rõõmsameelsed, vabad, nagu nende põhjapõdradki.


Pahur talupoeg peksis oma koera, laplane ajas oma koerad eemale põtrade lihakeredest. Talupoja loomad olid temale loomuomaselt kinni laudas. Kolmandaks inimtüübiks filmis olid protsetandid, kes elasid tapeeditud taredes, istusid korralikel toolidel ja sõid kenasti nuga ja kahvlit kasutades. Külla sõitis rändpreester, tema jutlus on kindlasti võimsaim filmis nähtud nähtud protestantistlik jutlus, siinkohal ei hakka filmi spoilerit maha panema. Mõned kaadrid, mis leidsin:

Kirste tegi kohalik meister filmi jooksul kaks tükki, kuigi surma oli rohkem - ma ei tea, kas laplased matsid oma surnuid sel viisil, piltidel kirstu tegemine:


Puid veeti kahel korral, esimesel langesid reeümber kuused kahemehesaagide jõul, teisel korral veeti roikaid:


Arhitektuurielamis oli võimas, madalanurgaga katused, lääpas kõrvalhooned, paargud:

Eesti rahvapärane puutööndus

Panen siinkohal kirja mõned mõtted eile öösel sirvitud Ants Viirese raamatust "Eesti rahvapärane puutööndus". Kuna sirvisin mainitud teost eile öösel kella 12.00-05.00 vahel, andke mulle andeks, kui mõni detail rohkem minu fantaasia, kui tõsiteaduslik uurimus on.

Metsavargustest. Mets oli enamasti mõisa oma ja pidi küsima, kui tahtsid puid saada. Enamasti aga mõisnik ei lubanud või andis load vaid paari pehkinud lepa väljaveoks, aga kuna metsavahid reeglina olid talurahva seast, siis vaatasid nad väiksele hooldusraiele sõrmede vahelt. Muidugi, kui mõni tõhusam kask maha võtta, pidi pakule samblatuusti või koguni sipelgapesa peale vedama.

Ebausust. Viires kirjeldab kõigepealt pooleteistkümnel leheküljel, kuidas pimeda ebausu tõttu vanasti kõiksugu mõtetuid riitusi tehti, siis aga avab kaardid: puid tuleb võtta vastavalt kuufaasidele, tuultele. See peatükk mõjus, nagu nõidade tuleproovi saates kiibitsenud skeptikud, kes täävitasid palju, kuidas vaid silmaganähtav olemas on, katsete ajal aga vaatasid põnevil silmade särades nõidusi.

Puid võeti maha detsember-jaanuar, veebruaris oli lumi juba nii kõrge, et tuli kõrge känd kasvama jätta, viimastel talvekuudel veeti puud metsast välja.

Kirveste arengust. Kirves kui põhiline puutööriist tegi läbi suure arengu, jagunes spetsiifilisteks liikideks, mis saavutasid oma kujus täiuse, kuni teised tööriistad nad välja vahetasid (kahemehesaag, liimestrid, jne.) Klassikaline ja paar eri tüüpi kirvest muidugi jäid, spets puutöö kirveid on tänapäevalgi saada.

Asundustalunikud, kellel polnud palju maad, pidid toimetulekuks innovatsiooni kasutama, tihti õnnestus spetsiifilise puutööharuga saada suuremat kasumit, kui talunik seda maaharimisega sai.

Buumid puutöönduses. Kunda tsemenditehas pakendas kunagi toodangut vitskorvidesse, neid läks aastas ikka sadu tuhandeid - ümbruskonnast, hiljem lähemate raudteejaamade raadiusest kadusid kasenoorendikud, mida spets korvide jaoks kasutati.

Triigi-Nahkanuia

Järvamaalt, Koeru kihelkonnast, Nahkanuialt, toodi mulle üks palksein trepiastmeteks saagida. Lisaks õigele saekaatritüübi valikule (saeraam ei tekita mingeid lisa defekte nagu ettesöödukaatrid, võimalikku naela saagides tuleb vaid kett maha kanda, valdavalt ülbed (nagu mina), saekaatrioperaatorid ei võta väikseid töid või kahtlast, kasutatud materjale ette), ei pruugi olla ka nende küladevaheline kaugus selleks tööks suur. Koduloouurija Aksel Orasi andmetel viidi Tallinn-Paide taliteed mööda Kõue kandist Järvamaale ka suures koguses puitu, tagasi tuldi dolomiitplaatidega reel, mis sobisid hästi kõiksugu küttekollete lagedeks. Eestimaa maamõõtja Rasumovski 1909. aasta kaardil asub Triigi mõisamaa (hof Kau) naaberkrundil, Saarnakõrve mõisast väljamõõdetud maal, kaks metsast lapikest, mis kuulusid Mäo (Mexhof) ja Vodja mõisale. Nimetatud mõisad olid viimse kui oma metsa realiseerinud viinavabrikutes ja mujalgi, ma leidsin kunagi netist isegi ühe kirjelduse võimsate sarikapalkide veost Saarnakõrvelt Vodjale, ehk olen isegi nende palkide all elanud ja hingnanud. Ma ei ole veel põhjust otsinud, miks just Saarnakõrve oma maad jupitas, kuid väike metsalapike kuskil massiivis ning taliteede trassi ääres ei pruukinud olla metsaomanikust mõisale üldsegi mitte halb mõte.


Sõitsin isegi suvel Triigilt Nahkanuiale, võimalikult mööda vanade taliteede trasse. Peale tolmuse Bentley, mis Peetri kiriku ees seisis ning oleks võinud kuuluda nii von Tollidele, Stackelbergidele, kui ka saatanale endale, nägin tee ääres nii mõndagi pooleliolevat puitkarkassehitist, mida ka pildistasin. Tegu on kindlasti post-ehitusbuumi majadega, mida majandusolukorrast sõltumata vaja on ning mida ehitatakse südamega ja endale. Saueaugus olev oli kivivilla ootel suisa pärjaga ehitud! Mõni maja saab kindlasti ökonoomsema ja loodussõbralikuma soojustuse, näiteks termoliidi (saepuru lubjaga). Ei tea kas neid heledaid tikurive praegu üldse voodri ja katuse alt ära tunneks!