Suurvee uuendus

Igal muul aastal oleks põllud lume alt väljas ja veed täiega voolmas aga Kõue-Triigil praegu veel mitte. Mardi kraav, mis poolitab Triigi ja Kõue küla juba veidi Pala-Paunaste poolt täitub.



Kõue muinaspõllud näitavad oma igavikulisi külvivälju, Triigi põllud on veel paksu lume all.



Tagakülade Virla-Aela teed on viletsad, valla bussil kulub lisaaega seal sõitmiseks, samas suuri lõike üleujutatud veel pole. Triigi-Ojasoo tee sai höövlit, samas tasub madala sõidukiga sealt võimaluse korral hoiduda, nagu tavaliselt.



Eesti kodu-uurimise Seltsi mulluseid väljaandeid, Kadja külaraamat ja käsikiri Triigi Klaanid (ülal paremal) Kose kihelkonda esindamas, seltsi suurkogul Rahvusraamatukogus, 08.04.2011

Triigi kooli kokkutuleku lood III - mõisakooli aeg ja hilisem

Jätkame 2009. Triigi küla/kooli/mõisa/valla kokkutuleku protokollide avaldamist, seekordne postitus algab Triigi algkooli viimase juhataja Aino Jaakova ettekandega:

Aino Jaakova alustas tööd Triigi koolis 1954 sügisel, Kõuele sattus, kui 12 aastat oli juba töötanud. Kõue uus koolimaja, Hans Jäägri projekti järgi hävis 1942, mille järel viidi kool mõisa, Nigul ja Mänd andsid ruumid koolile, et kool teeks ise remondi.



Eesti keele ja kirjanduse õpetaja olin. Sain korteri õpetajate majja, endine valitsejamaja, kolme peale kahetoalise korteri, elasime 8 aastat, laps kasvas kolme tädiga. Ühes kortertoas elas veel õpetaja.



Mõisas elas Silvia Kesa (üleval fotol all reas keskel, kõik fotod Aino Jaakova kogust) - direktor, kokapere, mõisa ümber paiknesid talud endistel mõisa maadel, kuulus Kalevi kolhoosi alla, esimees August Järve, kõrvalhooned kolhoosi kasutuses. mööda treppredelit viidi vili aitkuivatisse, üle hoovi teine hoone oli tall, vasakpoolses osas pererahva loomalaut. Hiljem jahuveski, Eduard mänd veskimees, edasi jahvatas Feeliks Uusrand. Tol ajal oli mõis tõesti küla keskus, ühte majja viljakoormad, teise läksid jahukoormad, sovhoosi esimehed sebisid ringi. Mõisaaed oli lavasid täis, kapsad, tomatid, peedid, kurgid, sõjavägi viis kapsad minema sügisel, aednikuks Arved Abrams. 1954, 1955 istutati maja taha õunapuid, traatvõrk ümber, põhjapoole sai kuusehekk. aiavärav oli lukus, aias tehti igal aastal vaheltharimist, lõigati puid, Arved juhendas. Majand laienes 1965, Ardu direktoriks sai Mihkel Tuuleveski. Sovhoosis pole kohta aiandusel, kadusid lavad, kasvuhoone, kus lapsed, pensionärid oli tööd saanud, õunapuuaed jäi soiku, nõuti likvideerimist. Jaaniõhtud Triigi mõisas, lagedal väljakul 3 kuuske, lava, kased, kontsert toimus seal, kohale viidi pingid, Habaja tee poole oli pargi väljak, hiljem jaanituli toodi spordiväljakule talli-kuuri taha. Veel hiljem hakati tuld tegema Ardus, Habajal. Direktor Mihkel Tuuleveski ajal ehitati Tuulimäe maja farmitöölistele 1973,4. Viimaseks direktoriks Ardu sovhoosis oli Tõnu Kõrda, kolm individuaalelamut jäi tema ajast maha: mehhaanikule, peazootehnikule, lüpsjale. 1993 moodustati ühistu, kuhu Triigi laut kuulus kuni 1998, siis ostis Urmas Põlluaas loomad ära, sellest sai Keldrimäe talu, hiljem ostis Kuivajõe farmeri, kus nüüd sai vabapidamise laut valmis, 6 inimest käib Kuivajõe farmis tööl.





Veel koolist. Kolhoosi-sovhoosi tingimustes hakkas rahvas lahkuma, 1962 muudeti kool algkooliks - 3. klassiline algkool. 2 õpetajat jäid tööle, Aino jäi siia tööle, öeldi, et kolkapatrioodid olete, siis käis juba buss, enne pidi Ojasoole Kuimetsa bussi peale minema. Algkooli aega tuli 13 aastat - olin koolijuhataja, internaadiga algkool oli, tulid muud toimetused peale, tuli käia puhastamas korstent, ahi ei tõmmand. pööningul vaatasin korstnajalga, jalas oli uks, hakkasin tuhka tõstma, hiljem ahi tõmbas. Maimu Laane läks alati korstnapühkijaga kaasa hiljem, et ei jääks puhastamata.

1970 toimus kooli kokkutulek - 100 aastat Kõue koolist, lapsevanemad valgendasid seinu, mõisa ees polnud nii palju autosid veel nähtud. Fotol kooli kunagine juhataja Georg Bergert, istub varasem koolijuht Aksel Ergma:



Aino Jaakova samal üritusel:



Veel kooli 100. juubelilt:



Ardusse ehitati maju, inimesed said mugavustega korterieid, lapsi jäi vähemaks, 1975 pani kool uksed kinni.


Aare Mölder, kelle vanaisa oli Triigi aednik: Lõpetasin kolm klassi kõuel, Kosel oli Aino Jaakov samuti klassijuhataja, 1988 tulin tagasi peale Tartus õppimist, peaagronoomiks olin, privatiseerimisel hakkasin talupidajaks. 1993 toimus põllumajandus omandireform, vara erastati, osalesin Triigi sigala erastamisel, mille esimene hoone ehitati 1952. Mis on selle ajaga muutunud? Üheksa kombaini asemel on nüüd üks, saak sama, oleme kiita saanud ka saagi eest.

Triigi kooli kokkutuleku lood II - rahutu aeg ja lapsepõlvemälestused

Vilma Nigul: Triigi mõis osteti 1938 kolonel Lauritsa käest (tondi sõjakooli ülem). Aelis elasid Raskid, Sotemäe miili, 2 vanainimest, tema oli Lauritsa ajal Triigi mõisa teenija, põltsamaa Anna juures pärast, Allik Aare vanatädi.

Vilma Nigul sattus Triiki 1947 a. Abiellus, kolm aastat elas - kolhoosid tulid, rämpsrahvast kolhoosi ei võetud, saadeti Ellamaa turbarappa, hiljem tuli Triigist välja kirjutama, taheti kolhoosi tagasi aga jäi linna elama.

Triigi mõisas olid sõja ajal paljud inimesed varjul et pommi eest ära hoida, 1974 müüdi kolhoosile mõis. Vilma vennapoeg tuli Suurupist, maja lammutati kuna oli merele ligidal, vene baasid tulid sisse, Suurupisse ehitati kasarmud.

Triigi mõisa pargilahing, paljudel meeles:
Pikali kartulivagude vahel maas Kaalepi juures, kuulid lendasid üle pea, pargis aeti bandiiti taga, nimetati pargilahing, sügisel.

Eldur Põlluaas: Põlluaasad on liikunud põlvkondi mõisa ümber, isa sündis Nettanite heinakaare peal. Ojasalu Prommi põllud on nüüdseks ära rikutud, stepp peal, kurb on. Uudismaad rajati, rüüstati.



Aini-Reet Ergma-Robas: Isa oli Kõue kooli juhataja (alumisel fotol vasakul, kooli 100. juubelil), ema õpetaja Robas kuni 6. a. elasin kooli juures (foto Aino Jaakova kogust), nägin metsast kuda kool maha põles, tänu küla inimestele ööbisin põhkude peal vallamajas, isa ema hakkasid mõisa juures töötama, raamatukogust jäi 1 eks. Alles, eesti kunsti ajalugu. Sai Rein Robasega tuttavaks, tahtsid maja ehitada sest Kõu on hea koht, aga ei jõudnud. Inimesed on siin edasipüüdlikud, tänu kõue rahvale on popp koht.



Tiiu Tõnus, 1949. aastast tädi töötas kaupluse juhatajana, kaubandustööd tegin isegi, kolisin hiljem Kosele.

Riina Bergqvist Soomest, lapsena hüppas mõisa viljakuivatis, vilja lõhn on praegugi sõõrmetes.

Triigi kooli kokkutuleku lood I - mõisnike aeg

Hakkan järjest avaldama protokolli Triigi küla/kooli/mõisa/valla kokkutulekult 9. 11. 2009. Kõigepealt vanimad mälestused, tähelepanekud ja legendid.


Vilma Nigul: Sellist juttu räägiti: Iga kord, kui mõisas keegi ära suri, müüriti üks aken kinni.

Eldur Põlluaas: Regedega veeti viina talvel, tünnides oli punne nii palju et polnud kuhugi auke puurida, aga kus oli mõisa viinavabrik? Viinaköök oli tiigi ääres, väike, mõisa põhitegevuseks olid nuumhärjad.

Elduril on olnud kontakte Julius Hagemeistrite järeltulijatega, kes on praeguseks juba väga vanaks jäänud, nad on toonud ka ühe repro Triigi mõisa peahoonest Aino Jaakovale:



Tibu Hagemeister sattus perre käima, on külas käinud, elas Berliinis, Reinhard. Paunkülas, ka Kõuel käis, sellest ajast ka joonistus. Vera, Paunkülas sündinud Käthe, Hans Hagemeistri naine, Hansu pojal Hannoveris kool, tantsijad, Reinhardt oleks 110 aastane. mõis võeti ära, mine kuhu tahad, Paunkülas pakuti ulualust.

Kännu Tom: Risti mägi alajaama juures metsa sees, mingid hauaplaadid, traktor jäi kinni. Elje teadis täpsemalt ristimäe kohta.

Erich Klaan: Ravila härral oli ümbruskonna esimene auto Saksamaalt tulnud autojuhiga - sõitis ülbelt Ojasoole, auto polnud käima läinud, veeti hobusega tagasi Ravilasse.

Erich Klaan räägib edasi Ülo Roobeni juttu haridusesaamisest Triigi mõisas ja Kõu külas:

Rooben ülo: Vanaisa oli Triigi mõisa moonakas, elas teomeeste majas Oraveski tee ääras moonamajas, tema isa kutsuti mõisa koolitundi, Kotzebue kooliõpetaja oli Rävalist või Saksamaalt, õpetati ka küla ja moonakate lapsi, mõisnik pidi Eesti keelt oskama.

Esimene lugemistuba on olnud kopli peal Kõus, Mihkli eest läks alla rada, saunakoht oli, mees õpetas lugema, teine variant et risttee nurgapeal praeguse Kõue Rahva Maja vastas oli maja kus õpetati vaid lugema, mitte rohkemat.

Mart Selge elas vana-Hindrekul 1834, 60 aastaselt 1839 anti kiriku või keisri poolt auraha et on õpetanud lapsi lugema vähemalt 10 aastat. Kus mullahunnik oli seal oli vist kool.

Kooli esimene vöörmünder oli Pala külast, allkirjaks 3 risti - luges, kirjutada ei osand. Aga korraldas kooli majandus asju. Palju herneste peal põlvitada jne.

1866 Kõue uus vallamaja, Mikk Leevet oli esimene vallavanem, 1843 sündinud, 1885 suri, haud Kosel. Vallamajas oli ka väikeste akentega kartserid.

Keevitus ja kodulooraamatuid Erich Klaani kogust

Vedeldasin ebauskliku kombel veidi metalli päevade lühenemise tähistuseks




Ka Triigit nimetati kunagi asunduseks, hiljem alles külaks

Veel uudiseid vallavalitsusest

Triigi Wald ei taha olla Triigi

Triigi vald Harjumaal sai oma praeguse nime 1917. aastal, mil Tsaar Aleksander 8 auks antud Aleksandri nimi vahetati Triigi vastu, mis vallanõukogu enamuse arvates paistis olevat endiselt parem. Triigi on mõisa nimi, mis asub valla keskel, vallamaja lähedal. Nimi on tulnud mõisa ühe endise omaniku von Strycki nimest, kellele mõis kuulus enam kui 200 aasta eest.

Nüüd on valla juhtivais ringkonnis tekkinud sallimatus selle saksapärase nime vastu, mille kandja on olnud omal ajal rahva orjastaja ega pole pälvinud kuidagi, et tema nimega austatakse vaba Eesti valda. Loodetakse leida vallale uus eestipärane ja eestikõlalisem nimi.

Uutest nimetustest on siiani üles kerkinud järgmised: Raawa, Lindjärve, Lindja, Paunküla, Kiruwere, Rahkjärwe, Kalmu, Avila.

Vallavolikogu on nime küsimust arutanud juba kaks korda, kuid pole leidnud võimaliku olevat selles asjas otsust teha. Tahetakse nime valikul ära kuulata professor M. J. Eiseni, Akadeemilise Emakeele Seltsi, Eesti kirjanduse Seltsi ja teiste autoriteetsete isikute ja asutuste arvamused. Siiani pole neid arvamusi saabunud ja valla tegelased vaidlevad praegu ägedasti selle üle, kas jääb Raawa, Paunküla või Lindjärve.


Triiklane.



Eesti ajakirjanduse analüütiline bibliograafia, Tartu Postimees 20. sept. 1930

Triigi Mõis V - viimased õigusjärgsed omanikud Hagemeistrid, Laurits ja Nigul

Kui ma väidaks, et 1906. aastal Kotzebue perekonnalt Julius Hagemeistrile läinud Triigi mõis muutus marginaalseks Paunküla kõrvalmajapidamiseks, siis ma vassiks vähemalt poolega - tegelikult mul ei ole andmeid selle perioodi kohta. Küll aga ootab Tallinna Linnaarhiivis, Hagemeistrite fondis, virnatäis materjali, mida tuleviku uurijatel on võimalik pureda. Kotzebued lahkusid mõisast maha jättes hunniku kaarte nii Triigi mõisamaade, Kossaste, Nutu karjamõisa, muude valduste kohta, olemas on vakuraamat, kõiksugu muud põnevat. Nii mõnelgi plaanil või piirikaardil on allkiri Otto (Rjurik Nikolai) von Kotzebue, koos massivse pitsatsõrmuse kujutisega, samad rekvisiidid, mis kohalikel talude päriseksostulepingutel. Seda siis Paunküla materjalide kõrvalt.

Hoopis proosalisem on Triigi maade kaart aastast 1921 (RA), tükeldamise ja ümberkruntimise kava ehk good bye, Hagemeistrid! Triigi mõisahoone ja maad mõisasüdamest idas teenis endale Eesti vabadusristi II järgu kavaler, kolonel Karl-Johann Laurits.

Kuid Lauritsate edulugu Triigil jäi lühikeseks, 1938. aastast on säilinud Karl Lauritsa kiri Juhan Nigolile, kus ta on viimasele välja ajanud maapangast 4500 krooni, mõisa ostuks. Niisiis teine eestlasest Triigi mõisaomanik Juhan Nigul hakkas siin majandama ning Triigi talu pidama. Hoonest ida poole jäid külviväljad, päris taha, peaaegu Ravale heinamaad. Järgnevad meenutused on saadud omaniku minia, Vilma Niguli käest:

1940. aasta talv oli võtnud mõisa õunapuud, need tuli kõik uuesti istutada. Üldiselt oli maja liiga suur ja külm, suured ahjud tahtsid palju kütet. Kord sõitis mõisa ette autoga Julius Hagemeistri poeg. Jutu peale hoone ruumijaotusest, kus elas omanik, tegi Parunite järeltulija ilgeid grimasse, et mis omanik! Kotzebue aegses tiivas kummitas. Keerulised ajad olid. Parem mööbel pandi mingi aeg laepeale peitu, katus lasi läbi ning katuselappijaks sai üks kohalik kuulus pealekaebaja.

Hoone funktsioon muutus 1941. aastal, kui tabamuse sai Kõue ministeeriumikool. Nigulite polnud valikut - kool kolis mõisahoonesse. Leping, millest ei saanud keelduda on dateeritud 30. detsembrile 1941, alla kirjutanud Kõue vallavanem A. Kasera ja J. Nigul. Esialgne üür kestab 1943. aastani, aga sellest juba järgmises postituses.

Triigi mõisa renoveerimise seisust 3/100

Ma olen vahepeal teeninud kõvasti Paide isandat, ehk tegelenud Paide linna visualiseerimisega, esialgu küll oma lõbuks, kogemuse mõttes ning tegelenud veel paljude muude väljaspool bloogi olevate asjadega, et pole oma küla peale jõudnudki. Kuni eilseni. Eile selgus, et Triigi mõisa peahoones käib juba mitmendat päeva vilgas tegevus ning täna tegin seal käsi tolmuseks isegi, terve päev otsa. Kaks meest kaevavad keldrit pool meetrit sügavamaks, välja on tulnud looma konte, mida tüübid on vastutustundlikult leitud kohtade peale jätnud. Välja on tulnud ka kinnimüüritud võlv peahoone põhiosa all, mida seni on vaid aimatud, sinna viib hetkel vaid väike käik, välguga fotokas veel sealt läbi ei mahu, küll sain aga nuusutada aastasadade hõngu, mis sealt hoovas.


Peahoone ees on multilift konteiner, kuhu läheb kõik mittepõlev, mitteohtlik saast, mida peahoone täis on. Aitasin tüüpidel jama välja vedada ning sain endale väheke kütet kõrvale panna. Kui saast majast väljas, läheb vahelagede lammutamiseks, peatselt väljas pildid interjöörist läbi kahe korruse. Üles on võetud ka veranda põrand, mille puhastasin aasta tagasi turistidele peavarju pakkumiseks. Väärt leiuna tuli oksahunniku alt, tulevasest piljardiruumist välja hunnik karniisi:


Täna sai ka väikese ringkäigu teha koos tegevjuhi Märteni ning projekteerijatega, üldiselt on maja niivõrd keeruline, nüansirikas, mitmetahuline, liigendatud ja niisama põnev, et detailsed ehitusprojektid koos muinsuskaitse ettekirjutuste ja ehitustehniliste lahendustega tõotavad tulla vägagi väljakutsuvad. Kusjuures omanikul joppas renoveerimise algusega - kui kaks aastat tagasi ei viitsinud 50 km Tallinnast keegi ehitaja midagi tegema tulla, siis praegu oli lihtne töökuulutus lehes saanud hoobilt 600 telefonikõnet! Väga soodne aeg renoveerimiseks.

Triigi Mõis - sissejuhatus ja vanem ajalugu

Käesoleva postitusega alustan lugudeseeriat Triigi mõisast - põhjuseks mainitud koha tõhusama kirjelduse puudumine või pealiskaudne info internetiavarustes, google otsisõna "Triigi mõis" juhatamine siia ajaveebi, kuid ennekõike ühe väga põneva, Kose kihelkonna kuulsaima (peamiselt mõisnik Otto Kotzebue) ning harjumaa ühe vanima mõisa väärilise tutvustuse pärast.

Lugudeseeria jaguneb:

I Sissejuhatus ja vanem ajalugu
II Mõisahoone algkuju
III Klassitsismi mõjutused peahoonel
IV Peahoone lõplik väljakujunemine Kotzebue ajal
V Viimased omanikud Hagemeistrid ja võõrandamine
VI Kool mõisahoones
VII Lagunemine ja häving kuni tänapäevani
VIII Tulevikuperspektiivid

Selgituseks võib siinkohal öelda, et tegu on Triigi mõisaga Kõue vallas, endises Kose kihelkonnas, mitte Ida-virumaal Väike-Maarjas või Saaremaal Karja kihelkonnas, kus samuti Triigi külad ja mõisad.

Minu ajaloo/koduloohuvi sai alguse Kosel elava Erich Klaani juhendamisel kuskil 2000. aastal, kui Ta tõi mulle hunniku oma uurimusi tutvumiseks, 2005 kujundasin tema materjalidest ajalootahvli Kõue küla keskusesse, kunagise kooli ja vallakohtu hoone vundamendi kõrvale. Sellelt plagult saab lühiülevaate Kõue kui muinasaegse keskuse/vallakeskuse/mõisa kohta, praeguseks kolme aasta vanust taiest vaadates tuleks paljusid tekste muuta ja lisada, uusi andmeid on vahepeal peale tulnud, aga põhimõte on ajatu:


Kõue või Triigi, mis toimub?

Nähtud ajalootahvlil mahub Triigi mõis Kõue keskuse alla, moodustades ühe terviku, samuti on arhiivimaterjalides sageli segadus Kõue/Triigi koolide nimetusega, kooli puhul on kasutusel olnud veel kolmas peale Triigi ja Kõue - Aleksandri valla kool. Praeguse Kõue valla territooriumi piirides on kunagi asunud Triigi vald, ehk Triigi nimekuju on tol ajal domineerinud Kõue üle. See, mida nimetame Triigi mõisaks, on kunagi olnud saksakeelse nimekujuga Hof Kau, tähistades mõisa maavaldust, kuid kui on räägitud mõisasüdamest, on öeldud ikkagi Triigi. Minu seisukoht on, et tegu on ikkagi ühe keskusega, vastavalt ajastu võimukeskuse asukohale on kasutatud sobivat nimekuju. Ürgnimetus on olnud ikkagi Kõu ehk eestlaste peajumal Uku, mis on nimeks olnud tollasel muinaskülal, mis laius üle praeguste Kõue ja Triigi külade, isegi Ravale välja. Kuigi nimekuju Triigi peaks pärinema alles Triigi mõisniku, haagikohtunik H.H. Stryki ajast (ka teiste Triigi mõisate omanikeks on kunagi von Strykid olnud), võib oletada nime algkuju pärinevat teedekolmnurgast, mille vahel Triigi mõisasüda on asunud, ehk krunt on olnud Trigoon.


Kusjuures, tõhus asend kolmeks, kaugemal veel mitmeks jagunevate teede, lisaks lõuna poolt kulgevate taliteede vahel on olnud Triigi rikkuse garant.

Muinasasustusest, mida ei ole veel dokumenteeritud, võiks mainida Oraveskit, võimalikku Kõu muinasküla sadamakohta kuivajõel, kus hiljem võimalik vesiveski koht.

Millegipärast aga ei ehitatud siia kirikut ega püstitatud kihelkonnakeskust, kuigi minu andmetel oli Taani hindamisraamatus Kõuel rohkem adramaid, kui Kosel. Siin võis olla põhjuseks võimas allikas Hiiepajuauk, praegu kaitse all oleva lohuna, mis ristijaid/hävitajaid heidutas või siis lihtsalt asukoht keset liiga mittemidagit, siit lõunasse jääb juba kesk-eesti metsamassiiv.

Lõpetuseks üks väljavõte pärandkultuuri kaardirakendusest, mul on olnud ka võimalus suheldaga mehega, kes järgnevad kolm punkti kaardi peale märkis tänu nende olemasolule minu Kõue külas asuval ajalootahvlil. Nendest Kirkumägi on minu möödalase - kuigi seal võis tornlinnus paikneda, on tõenäolisemalt krundi ka praegune nimetus Kergu tulnud Kergumäest, mis igal muinaskülal olnud. (Kergutama = kiikuma, pidutsema, amelema, linnutama)

Kaiu-Põlliku-Kädva-Paluküla

Sai käidud seda rada mööda, Paluküla Hiiemäel oli mingi väike ürituse sorti asi, kohal olid mõned inimesed ümberkaudsetest küladest ja Kõue kandist. Raplamaa leht Nädaline isegi kajastas seda, mis just sääl toimus. Natuke olen segaduses, selle mäe intriigid keevad inimestes üle, raske on isegi kellegi poolt midagi kosta. Ma loodan, et selle suusakeskuse projektiga juhtub, nagu Peetri SPAga, vallavanema tagasiastumisel lihtsalt unustatakse selline hüpergrandioosne kinnisvarabuumile omane lahmimine.

Vahemärkuseks mainin, et olen segumasinast ja lampraadiost valmistanud pealtkuulamisseadme, millega õnnestus satelliidilt kinni püüda järgmine msn-vestlus, kus kaks asjaosalist kommenteerivad Paluküla üritust ja sellele järgnenud meediakajastust:


indigomees:

Eksole, lähed loodust nautima ja ajalugu tunnetama ning äkki leiad enda nime kuskilt manifestatsioonilt…
Aga noh pole viga, tekst ju täitsa hea ning hea ka näha, kuidas inimestele sellised asjad väga sügavalt hinge lähevad.
Ma ise muidu arvan, et teemat oleks pidanud äkki üldisemalt analüüsima ning see maakorraldaja kriipsutõmbamise näide ja saiaküpsetajaga lepingusõlmimise näide pisendab teksti mõju, kui on eesmärk kedagi sügavamalt mõtlema panna või nö. hiiekaitsjate poolele üle tulema panna.

Aga nagu ta ise kirjutas, et oli vaja hinge pealt mured ära rääkida… Tubli!

emo:

eks ta ole, vundamentalistid saavadki endale jyngreid kas juhuse või ajupesu läbi, sellel ceisil pole enam eriti argumenteeritud vastuargumente, niivõrd emoks on asi k2tte läind.

Aga see hilisem praad ja viinad olid väga h22d!

side lõpp.


Üldiselt on mul alati aukartus, kui sõidan läbi Kädva - selline ürgse fiiliga võimas küla. Eriti imponeerib mulle Kädva mõis, mille kujutise sättisin ka ajaveebi päiseks - see on kõrge paekivisokliga, kunagi võimasalt künka otsas seisnud ilmselt vanabalti tüüpi palkhoone, väikeste ruutudega akentega ning selle ümber asuvad iidsed pargipuud on nüüdseks kaitse alla võetud.



Võibolla näeb Triigi mõis kuskil saja aasta pärast selline välja. Teine äramärkimist vääriv objekt Vahastu-Lelle teel on Härjamäe talu lubjaahi, kuhu on püstitatud ka infotahvel.



Kõue Külade seltsi maade lubjaahi asub Triigi külas, kunagise Triigi kolmanda, kõige vähemteatud abimõisa Oraveski ehk Väikse Kõu maadel. Juba Mellini kaardil tossab seal rõõmsalt korsten: Ziegeley! Järgnevatel kaartidel kord on, kord ei ole lubjaahju ja tellisevabrikut. See on seletatav järgnevaga: Vajadusel või suuremate ehitustööde käigus toodi telliskivimeister sisse venemaalt! Siin ta siis mõned aastad juhtis lubjapõletust, katuse- ja ahjukivide tegu, kuni majad olid soojad ja katused peal. Siis kupatati ta jälle minema, Oraveski aga unustati, kuni järgmise korrani. Ma ei ole veel kontakteerunud suvilaga, mille õuel Triigi küla lubjaahi on, ega seda eksponeerinud, küll aga on see mul kunagi plaanis.

Triigi-Nahkanuia

Järvamaalt, Koeru kihelkonnast, Nahkanuialt, toodi mulle üks palksein trepiastmeteks saagida. Lisaks õigele saekaatritüübi valikule (saeraam ei tekita mingeid lisa defekte nagu ettesöödukaatrid, võimalikku naela saagides tuleb vaid kett maha kanda, valdavalt ülbed (nagu mina), saekaatrioperaatorid ei võta väikseid töid või kahtlast, kasutatud materjale ette), ei pruugi olla ka nende küladevaheline kaugus selleks tööks suur. Koduloouurija Aksel Orasi andmetel viidi Tallinn-Paide taliteed mööda Kõue kandist Järvamaale ka suures koguses puitu, tagasi tuldi dolomiitplaatidega reel, mis sobisid hästi kõiksugu küttekollete lagedeks. Eestimaa maamõõtja Rasumovski 1909. aasta kaardil asub Triigi mõisamaa (hof Kau) naaberkrundil, Saarnakõrve mõisast väljamõõdetud maal, kaks metsast lapikest, mis kuulusid Mäo (Mexhof) ja Vodja mõisale. Nimetatud mõisad olid viimse kui oma metsa realiseerinud viinavabrikutes ja mujalgi, ma leidsin kunagi netist isegi ühe kirjelduse võimsate sarikapalkide veost Saarnakõrvelt Vodjale, ehk olen isegi nende palkide all elanud ja hingnanud. Ma ei ole veel põhjust otsinud, miks just Saarnakõrve oma maad jupitas, kuid väike metsalapike kuskil massiivis ning taliteede trassi ääres ei pruukinud olla metsaomanikust mõisale üldsegi mitte halb mõte.


Sõitsin isegi suvel Triigilt Nahkanuiale, võimalikult mööda vanade taliteede trasse. Peale tolmuse Bentley, mis Peetri kiriku ees seisis ning oleks võinud kuuluda nii von Tollidele, Stackelbergidele, kui ka saatanale endale, nägin tee ääres nii mõndagi pooleliolevat puitkarkassehitist, mida ka pildistasin. Tegu on kindlasti post-ehitusbuumi majadega, mida majandusolukorrast sõltumata vaja on ning mida ehitatakse südamega ja endale. Saueaugus olev oli kivivilla ootel suisa pärjaga ehitud! Mõni maja saab kindlasti ökonoomsema ja loodussõbralikuma soojustuse, näiteks termoliidi (saepuru lubjaga). Ei tea kas neid heledaid tikurive praegu üldse voodri ja katuse alt ära tunneks!

Talud, külad, bussipeatused, mõisad ja linnaväljakud

Ma olen tagasi ning valmivad vihasemad, tõhusamad, ilusamad, huvitavamad, informatiivsemad ja ümruskonda sobivamad sildid, kui kunagi varem. Klientidele vastutulles on lisandunud tootevalikusse kaks uut artiklit: Hüdra tüüpi küla silt ja drive-in külatahvel. Esimesed pääsukesed sitsivad juba oksal Pala ja Triigi külas. Pala külas toimub 16. augustil külapäev, seega toimub see trall minu valmistatud sildi all. Pala küla silt on hüdra tüüpi, ehk kahe peaga. Üks pool teise negatiiv ehk puiduvärvi kiri tõrvatud taustal versus vaid puidupind, millel päike kirja vastavalt oma positsioonile varjuga välja joonistab. Seda lahendust olen tükk aega teha tahtnud, miinuseks on vaid sombuse ilma olukord, kus kiri salakirjaks ehk suht nähtamatuks muutub ning aeg, kus päike pinna taga on. Tehniliselt kasutasin süvistamiseks peale ülafreesi ka palju relakat, osaliselt suurte pindade, osaliselt mängulisema joone saamiseks. Drive-in külatahvel aga sündis vajadusest Pala ürituse plakat Triigi külla välja panna. Siin on pikemat aega jama olnud bussipeatuste ja nende nimedega - Kõue kool, Kõue tee, Kõue ja Kõue pood vms., millest vaid Kõue pood asub Kõue külas, "Kõue" muistse vallamaja, kui küla keskuse kajana Raval ja ülejäänud Triigis. Kõue Kool, kui samuti kaunis mälestus, asub Triigi mõisasüdames ja Kõue tee idee poolest Triigi küla keskuses, kolmeks hargneval teel. Sinna peatusse oli keegi tubli külaelanik tirinud ühe massiivse pingi, mille pind oli paksult tuvisitta täis. Seda oli püütud katta seal peal istumise ajaks kas ajalehtede või heinatuustidega. Vihm ja tuul olid aga teinud oma töö ja sita alt oli nähtavale ilmunud tihe kirvejäljede muster. Puid selle pingi peal vaevalt lõhutud on, seega ma kahtlustan, et tegu võib olla mõne vana tapapingiga, muid ideid mul pole. Kanad, kuked sead? Ok. Freesisin saeotsaga pingi pinna haljaks ning kinnitasin pingi külge kepijupi koos lauajupiga, millel küla nimi ning Pala ürituse reklaam. Kuna tegu ei ole kohaga, kus just massiivselt aega surnuks lüüakse, on selle lahenduse eesmärk püüda peale bussiootajate ka autojuhte - plakat on loetav otse autoaknast, autost välja ronimata. See lahendus on kompromiss kõigi sihtgruppide: kohalike, suvitajate, traktoristide, möödasõitjate jaoks, ülikergelt teostatav ja hooldatav. Analoogse, võibolla natuke väljapeetuma ja kindlasti informatiivsema, pakkusin välja Alansi/Kirivalla vahelisele kultuurmaastikule, tähistamaks muinasteed. Asja sisuline pool on algusjärgus, muinsuskaitsega kooskõlatamisel, Drive-in lahenduse väljapakkumise tingis selle ajalootahvli pontentsiaalne asukoht - jalgsiga rahvast sealt läbi käib vähe, autot parkida ei saa - seega hää otse autoaknast tsekkida. Drive-in lahendus sobib eelpoolnimetatud küladele veel nende motoriseeritud kuvandi poolest - Alansi mehed ei pea paljuks neliveoliste monsteritega mudarajal sadaviitekümmend meetrit võidu sõita, Triigis asub aga kaks haagistekoostamisettevõtet: Haagisestuudio ehitab alltöövõtjana või otse tellides traditsioonilisi haagiseid ning eksperimentaalsete motobloki liideste ateljee Hää liides (kärud, traikid, kelgud). Ma arvan, et Traike valmistavaid tüüpe võib Eestis kolme sõrme peal üles lugeda. Muudest arengutest (peale nende, mida ma niikuinii siia ei kirjuta), võib välja tuua Uuetoa talusildi tellimuse, Visemanni õuele püüan täna jõuda, et vaadata üle vanad saunaaknad, mida mulle pakutakse. Järvamaalt, ehk lõunasuunalt, sain kaks tellimust pimedateks sügisõhtuteks, et arvuti taga nokkimine oleks eesmärgistatud: Preedi mõisa paberist mudel ja üks 3D visualisatsioon veebruaris toimuvaks rahvusvaheliseks konverentsiks. Paberist mõis ja 3D visualisatsioon, wtf? Neid asju olen ma teinud esimest ca. kümme ja teist ca. 150 korda rohkem, kui talusilte, eks nende valmistamise detailidest edaspidi. Nagu öeldud, võtan tööd ette, kui ööd on pikad ja pimedad, Preedi koopia tegemiseks on vaja oodata kadu, kui lehed puudelt langend, et originaali võimalikult hästi jäädvustada saaks (samuti võiks hongmees kuhugi uppida olemasolevad ajaloolised vaated ja skeemid), visu ürituse jaoks on vaja oodata gigabaitide viisi alginfot, et seda korrastama ja ruumistama hakata.
Visualiseerimisest rääkides, toimus suve keskpaigas vande mängupeerude igaaastane meeting, see on kamp, kellega eelmise aastasaja lõpul mõned arvutimängud sai tehtud ja mõned isegi ameerikasse maha sai müüdud. Üritus toimus Jaani pool, tal oli kuskil viiekordse maja keldris üks väike stuudio, kus miskine 12" mac vedeles, ja muidugi maast laeni rack andmeside jaoks. Viidatud galeriist puudus kohtumisel Richard, kes on meie mees Londonis ja Ahti, kes Raineritega filmi teeb, milles inimest loodussäästlikult elavad ning mille lõppedes võib tekkida tunne, et kuskil elavadki inimesed, kes loodusega kooskõlas on. Kaspar oli käinud Jaapanis koolituskeskkonda maha müümas, O.T.T. on niisama cyber, Artur on praeguseks juba tagasi Aussies, kus filmidele special FXi teeb, tema viimanst shedöövrit saab imetleda "28 weeks later" stseenis, kus kopter zombidel pead otsast maha sõidab. Priit ja peremees Jaan on Skypeis mingid betatestijad vms.