Plastiliinist multifilmid

Pixar cars:



Cars 2: black cop:



Mingi dokkar päikesesüsteemist:



Solaris:

Filmisoovitus: Primer

Primer, Usa 2004

See film oli, on, minu jaoks tõesti midagi ennenägematut. Mu pea töötas öö otsa veel filmi kallal, nägin mingeid oma variante sellest ülikeerulisest ja huvitavast inseneritosest, sarnast kogemust evisin viimast korda kuskil 15 aastat tagasi, kui unes Amiga klassikut, Cadaveri edasi mängisin.

Mul on teinekord probleeme keerulisemate thrillerite 100% mõistmisel, ehk mõnedest detailidest saab alles takkajärgi aru. Teisest küljest on tekkinud filmizanr, kus tervikpilt tuleb alles peale vaatamist ette (Memento), või jääb igaühele ise omamoodi kokku panna (Inland empire).

Primeri looja, näitleja, Shane Carruth on erialalt insener, tegu on tema esikfilmiga, mille valmistas ta 7000 taalase eelarvega. Filmi jaoks õppis ta kinematograafiat ning valas ühe insenertehliselt mõistetava olukorra filmikeelde. Kui ma kunagi pedas matemaatikat õppisin, sain hakkama mat. analüüsi esimese ja teise kursusega, kolmandal enam pea ei võtnud, ehk ma ei suutnud või ei viitsinud seda endale selgeks teha. Seda filmi vaadates sain ma mõnedest asjadest kenasti aru, täielik pilt tuleks aga ette peale väga pikka tööd antud filmiga, mis oleks minu jaoks ilmselt suurem ületamine, kui mat. analüüs 3.

Teeme kõigepealt Wikipedia skeemi abiga selgeks ajaviivitusmasina, mida filmis kasutatakse. Mees paneb taimeriga 15 minuti pärast käima ajaboksi, läheb ise hotellituppa, kus veedab isolatsioonis kuus tundi, vaatab päeva lõpul, mis akstsiad kõige rohkem tõusid. Peale seda läheb ta ajaboksi juurde ning ronib sinna sisse. Boksis käib aeg tagurpidi, ning kuus tundi tagasi ronib ta sealt välja ning sattub aega, mil ta veerand tunni eest lahkus boksi juurest ning oli läinud hotellituppa. Aga boksist ronib välja hoopis tema teisik ehk tüüp, kelle jaoks aeg on nihkes. Ta ostab õigeid aktsiaid ning elab originaali asemel, kes samal õhtul ronib boksi. Lihtne!

Kokkuvõtvalt on sul ajamasin, millega saad reisida aega, mil masina käivitad.


Nüüd vaata aga terve filmi taimlaini, kuhu on pealtnäha lihtne film mahutatud üheksasse paralleelaega - ma ütlen ausalt, et ilmselt ei aitaks filmi ametliku foorumi kaheksatuhande postituse lugemisest, et seda kõike endale selgeks teha. Mehed leiavad filmis põnevaid mooduseid, kuidas asju enda jaoks lihtsamaks, vaataja jaoks aga keerulisemaks teha.



Seda, et teisikud üksteisele probleemiks on ning üksteist ära kasutavad, võib arvata juba stseenist, kus teisikud vaatavad esimesel õhtul binokliga oma originaale, kes boksi ronivad. Kusjuures filmis sisalduv puzle on niivõrd kaasakiskuv, et ma võiksin paari aasta jooksul seda endale selgeks üritada teha, kui vaid oleks viitsimist. Ühesõnaga tegu ei ole tavalises mõttes filmiga vaid krüpteeritud maailmaga, mis on kümnendas astmes keerulisem ja kaasakiskuvam, kui lineaarne poolteist tundi.

Parim asi, mida 7000 taala eest kunagi tehtud on, soovitan!

Filmielamus: Koeraküüne lõikaja

Koirankynnen leikaaja (Soome, 2004)

Taaskord esitan küsimuse, miks pea igas Soome filmis nagu muuseas peatub kaamera puutööl, traditsioonilisel taluarhitektuuril, ajatul talutööl, kui Eesti filmis peab neid tegevusi otsima legendaarse tandemi Lennu-Maran dokkidest või Johannes Pääsukese üllitistest?

Ilmselt põeb esiteks rahvas kollektiivset postsovjeetlikku kompleksi, kus iga plekk-kuut on veel mõnusaks kojaks ning teiseks liiguvad tänapäeva filmimehed vaid Kuku klubi - aedäärelinna vahet, erandina meenub vaid Jan Uuspõllu seiklus Tartu maanteest kõrvalepõikel, mida võiksid filmimehed ise sagedamini harrastada.

Film algab, nagu patriootlik kino - sõdurisineleis mehed astuvad rivistuselt rindele, õnneks juba viiendal minutil lastakse haiglast koju Peter Franzeni kehastatud peategelane, saamlane, kes esimesena kuuli ette joostes on haavatuna nõdrameelseks jäänud. Läbi filmi lollilt irvitav saamlane võtab ette reisi põhja, et lõigata ühel kutsul pikaks kasvanud pöidlaküünt. Alguses veab ta saepuru soojustuseks põrandalaakide vahele:

Pikemalt peatub ta metsatööliste hoonetekompleksis, võrratu metsamõis:

Sae vihinat jagub maja ette ja metsa, kus töö pidevalt käib:

Hoone on veidi uskumatult kokku lapitud koorimata kuusest:

Palgid veetakse vee äärde:

Kaamera näitab mõnuga liimeistriga palgi koorimist:

Üks ennenägematu talvine liides on kahehõlmaline lumesahk:

Paraku on siin filmis tegu kulissidega: :(

Filmielamus: Veelinnurahvas

Üldiselt sain Kõue Rahva Majas näha ära Eesti filmi, kus näidati traditsioonilist arhitektuuri sel moel, et vaid Soome filmid saavad sellele vastu. Muidugi ei olnud see film mingi kunstiline liialdus, vaid rännak Lennart Mere juhtimisel ja Rein Marani selge kaadrikeelega soomeugri rahvaste mõttemaailma ja tegudesse. Kui unustada ära analüütiline igapäevamõtlemine ning sukelduda sünteetilisse tervikmaailma, võib näha kõikide filmis esitletud rahvaste kultuuris ühtseid jooni - viimasena võeti filmis vaatluse alla eestlased, kõik kombed, riitused ja arhitektuur, laul ja töö tundusid sarnased teistele hõimurahvastele. Nagu kombeks, vaatasin põhiliselt filmis taluarhitektuuri, kauneid puitaktuseid. Liialdusena tundub puitpits dekoori pidamine vene- või shveitsipäraseks - see on enamustel hõimurahvastel kasutusel. Arhailisematest hoonevormidest oli filmis esindatud elava kuuse ümber ehitatud püstkoda ja muldonn laudkatusega. Kõiksugu head palkkõrvalhoonet oli filmis kuhjaga:



Eestlane oli põhjapoolseim põllupidaja rahvas - reheahju suitsus kuivatatud vili pidas vastu kaheksa aastat, esialgu käis rehepeks ja elu ühes samas rehetoas.

Filmi oli saadud ka päris riitus - juhtis seda lapsepõlvest tuttava kivinõia sarnane ninani pähe tõmmatud kärbseseente kujuliste silmadega shamaan:


Tegu oli kollektivriitusega, igal nõial olid omad instrumendid:

Filmielamus: Maa on pattude laul

Maa on syntien laulu, Soome, Rauni Mollberg, 1973

Ma olen viimasel ajal vaadanud Soome maaelu filme, kuna võrredels Eesti filmidega

1. Puudub ideoloogiline moonutus (2008 Eesti propagandafilmid)
2. Kaunid loodusvaated (miks neid Eesti filmides nii vähe on)
3. Tase tundub nagu kõrgem
4. Põhja-Eesti taustaga valdan Soome keelt

Antud filmi põhiliseks plussiks oli maaelu (Tapahtuu sotaan jälkeen Siskon kylassa Etelä-Lapissa) äärmiselt tõetruu kujutamine, kõiges oma viletsuses, töödes, rõõmudes, aastaaegades, sündides ja surmades. Mul ei tule pähe hetkel ühtegi Eesti filmi, kus talutööde igapäevane nokitsemine oleks olnud suures plaanis ja kulgeks rahulikult, filmi tempos, kannaks ja voolaks, on vaid mingine palksein või butafooria peategelaste taustaks, heal juhul võetakse puukausist kulbiga putru või välgub solgiämber, parandage mind, kui ma eksin. Filmi lõpus oli väike ringvaade rezhisöör Mollbergi teemal, ta näitas ja rääkis puuasumist, kus lapsepõlves elas, anti sõna ka kriitikutele ja Soome suurkujudele, kes Raunit iseloomustasid (Ihana ja mahdoton). Mul ei ole siinkohal mõtet filmi sisu ümber jutustada ning kindlasti on see mitmeplaanilisem, kui minu nähtu - huvitasid eelkõige eluolu, arhitektuur ja kombed, vaataja peaks arvestama rohke naturalismiga. Ma ei ole seda filmi algusest lõpuni ühe jutiga läbi vaadanudki, seega täit narratiivi mul pole võimalik edasi anda. Paistis, et film näitab kolme maailmavaadet, elustiili, millest Soomet talupojale oli antud kandev roll. Kuna tegevus toimus Lõuna-Lapis, tulid filmi laplased Nahkakülast (sic!), kes erinevalt pahurast ja räpasest, hallist talupojast, olid kirevate lintidega kaunistatud kostüümidega, rõõmsameelsed, vabad, nagu nende põhjapõdradki.


Pahur talupoeg peksis oma koera, laplane ajas oma koerad eemale põtrade lihakeredest. Talupoja loomad olid temale loomuomaselt kinni laudas. Kolmandaks inimtüübiks filmis olid protsetandid, kes elasid tapeeditud taredes, istusid korralikel toolidel ja sõid kenasti nuga ja kahvlit kasutades. Külla sõitis rändpreester, tema jutlus on kindlasti võimsaim filmis nähtud nähtud protestantistlik jutlus, siinkohal ei hakka filmi spoilerit maha panema. Mõned kaadrid, mis leidsin:

Kirste tegi kohalik meister filmi jooksul kaks tükki, kuigi surma oli rohkem - ma ei tea, kas laplased matsid oma surnuid sel viisil, piltidel kirstu tegemine:


Puid veeti kahel korral, esimesel langesid reeümber kuused kahemehesaagide jõul, teisel korral veeti roikaid:


Arhitektuurielamis oli võimas, madalanurgaga katused, lääpas kõrvalhooned, paargud:

Filmielamus: Maadleja

Wrestler (USA, 2008)

Minu eelarvamused spordifilmide kohta on reeglina paika pidanud - peategelane saab võimu ja aastaaegade, filmi pikkuse ja muude jamade kiuste ikkagi lõpuks oma võidu kätte, ükskõik kui palju tal filmi jooksul alla vanduda on vaja olnud. Teine eelarvamus oli peategelane Mickey Rouke, endine profipoksija ning kolmandaks showmaadlus spordina (on üldse Eesti keeles selle spordiala nime tõlgitud?)


Tünga sain aga kõvasti. Tegelikult oli film niivõrd laias mõttes ameerikamaa ühiskonnast, selle väärtushinnangutest ja allakäigust ning niivõrd tabav ja eluline, et anna otsad. Kakskümmend aastat tagasi maailma kuulsaim maadleja olnud Rämm ei ole osanud pensionile minna, pole leidnud hobisid, aega pere jaoks, eskapismi muid vorme, maadleb aga edasi. Ainult maadlusringideks ei ole enam megastaadionid, vaid suvalised räpased urkad või munitsipaalhoonete saalid, ka showmaadlus ise on oma sära ja glämmi kaotanud, koos kahksakümnendate kadumisega. Naabripoiss, kes tema juures Nintedo Super NESi peal Wrestlingut mängimas käis, eelistab CallofDutyFouri, Iraagi sõja temaatikaga. Staare loov ühiskond samapalju ka suretab neid - iidoleid ei saa olla ju lõpmatult. Kõige kurvem koht filmis on maadlusstaaride autogrammiõhtu päästearmee majas. Laudade taga istuvad justkui Vietnami sõja veteranid: ratastoolis, lombakad, poolpimedad, kuulmisaparaatidega ja apaatsed. Heal juhul ostab keegi VHSi vanade maadlusturniiridega või soovib vana staariga koos pilti teha. Rämmi elu kulgeb dekadentliku american dreami radadel: mõni võistlus, jõusaal ja solaarium, ööklubi, assortii steroide, kõiksugu muid medikamente ja jama, supermarketid, nende üüratud parklad, kui landlord teda üüri maksmise pärast oma treilerisse ei luba, magab mees oma dodge ramis. Immitsalt meenutab ta oma vananeva ilukõikust saand molli ja blondeeritud juustega sootut drag queeni, kuldne kesktee seegi.


Tervis on tal niivõrd õhtal, et ta peab maadlemisest loobuma, mida aga ette võtta? Ei paku rahuldust ka juustuletis töötamine. Filmi naljakaim koht on, kus ta ühendab supermarketi ja wrestlingu, seda publik ju soovib? Lõpuks ei saa ta oma saatusele vastu ja otsustab ikkagi kohtuda 20. aastapäeva maadluses oma kunagise põhilise rivaali Ayatollah´ga. Ning lõpp on sümboolne: et võita moslemist vastast, tuleb alistada ta oma elu hinnaga...

Filmielamus: Meeletu - (sellega on vähe peale hakata)

"Meeletu" Eesti film, 2006 on seepärast mulle väga sümboolse tähendusega, et päeval, kui oli võimalik vaatama minna samanimelist, samade tegijate, ilmselt samasisulist teatrietendust, kolisin just maale elama, see oli praeguseks peaaegu juba neli aastat tagasi. Vastakad tunded valdasid mind tookord: kahju oli, et siis suht üleshaibitud etendus nägemata jäi, teisest küljest oli hea meel, et vast jääb maaelus midagi rohkemat endale avastada.

Tegelikkuses hindasin filmi üle, teater, ma arvan, ei köidaks mind ka rohkem, sest need suured emotsioonid, mida peategelane väljaendas, ei oleks minus erilisi vastuemotsioone teatraalsemal viisil esitatumana ilmset esile kutsunud.

Film jaguneb kolme ossa:

Esimene räägib linnas läbipõlenud rattaoravast, tema mahaastumisest trumlist ning suundumisest maa rüppe iseennast otsima, võibolla see film/teater oli epohhiloov, praeguseks, ma arvan, on suurem osa linnainimesi enda jaoks samad emotsioonid avastanud - rõõm sipelgapesast, järveveest, puude lõhkumisest ja elektrita olekust või praktiiserivad aktiivselt seda, sest mida muud võib järeldada autoderivist reedel lõuna poole ja pühapäeval vastassuunas. Ühesõnaga maa vaikus, tühjus, oluliste tööde tegemisel tekkiv mõnus füüsiline koormus, panevad linnainimesel katuse sõitma. Vaene tüüp, kohe, kui hakkas lõppema sisemine dialoog, kukus teistele inimestele elamist õpetama, selle asemel, et rajada tallu majndushooneid, hakata köögivilju kasvatama või teha midagi muud praktilist. Talveks ta ei jõudnud tallu elama jääda, kindlasti oleks teda küttepuude vähesus kummitama hakanud. Teatud arengud selles suunas muidugi olid, filmi lõpul saame näha tema konstrueeritud koerakuuti ja ühte kolmerattalise sõiduki prototüüpi. Kes aga on maale elama asunud, teavad, et kulub vähemalt paar aastaringi, kui maaeluga harjud ning sellest aru saama hakkad. Ka tühjusest ja mittemillegist, mis äsja tulijale karjuvad ja silmatorkavad on.


Teises osas selgub, kui ma õieti aru sain, et inimesed kuulasid teda vaid mingi väheolulise aspekti pärast. Tüüp pettub, naaseb linna rüppe, nõrguke.

Kolmas osa on uskumatu, aga isegi väga palju Tarkovsky palgiaat - kohtusaalis hakkab sadama vihma. Võibolla kergendus, aga mitte kulminatsioon.

Üldiselt film venis, liiga palju näidati peategelase emotsioone, mis oli ilmselt taak teatrietendusest. Kõige nõmedam asja juures oli, et näiteks erinevalt Soome filmidest "Tumedate liblikate kodu" või "Kiviveeretajate küla", näidati eestimaa ilusat loodust ülivähe - ühel kaadril filmi sees oli üldplaan metsast, filmi lõpus horisondiga mets - mitte ühtegi head Soome sajandivanusest rahvusromantismi/realismi kunstivoolust või tänapäeva filmidest teada looduskompositsiooni, välja arvatud talutare, õhtuvalguses eriti moosine. Nii et, pole vaja silmi väsitada ja pead ei pea vaevama, mine ise maale elama!

Filmisoovitus: Tumedate liblikate kodu

Tummien perhosten koti, 2008

Kevade kohtub Seitsme Venna kohtub Makarenko kohtub kärbeste jumalaga.

Miks see Soome noorte pättide film on parem, kui "Klass" ja "Mina olin siin"?

1. Tegevus toimub maal, mitte vilkuvas närvilises anonüümses linnakeskkonnas, ainsaks sõidukiks linal on praam.

2. Hingematvad loodusplaanid on otsekui Kallen-Kallela rahvusromantistilistest maalidest, kus on eesti filmis Laikmaa-Kormasovi-Kööleri maalide fiiling?

3. Peategelane ei ole mitte inimene tänavalt, vaid paralleelselt valgustatakse ka tema varajast lapsepõlve, olulist kujunemisperioodi, vt. Lapsepõlve mõjud, jällegi soome autori raamat.


Filmi alguses viiakse peategelane omamoodi Turu Alcatrazile, väikesaarele, kus pättide koloonia (Õpetaja abikaasa ja tütarde, teenija, seitsme pätiga). Vedas, et film ei jäänud pelgalt peategelase võitluseks teiste poistega, vaid peale initsatsiooni võeti ta kampa. Paraku lõpetas riik kooli rahastamise. Kooli kindlakäeline juhataja otsustab tööd vabatahtlikuna jätkata, poisid toetavad teda, paljudel polegi kuhugi minna. Omamoodi suletud süsteemi, sundseisu, kommuuni, lisandub idee hakata kasvatama siidiusse, võimsa eesmärgi ootuses elatakse üle ränk talv. Kes lahkuda kavatseb, ei oska vabas maailmas ka elada. Erinevalt koolijuhi eesti anloogist, õpetaja Laurist, kelle intiimelu ei ole veel teaduslik-kirjanduslikult detailideni lahti võetud, on soome analoogi oma linal kõigile näha, ehk selle puudumine. Loodus aga tühja kohta ei salli. Film kulgeb rahulikult, tasub tähele panna vaga vett sügava põhjaga.

Muidugi ei kesta kärbeste jumala mängimine igavesti, lõpuks jääb saarele ainult üks, teised lahkuvad praamiga, kes selles minimaailmas ellu on jäänud.