BS või uue generatsiooni spämm?

Ma ei oskagi midagi öelda järgneva maili kohta, mille just avasin. Mis lugeja veebivorm, kust nad minu aadressi on saanud?

Kas järgmisena võib oodata kirja stiilis "Hei, oled kriitiliselt kirjutanud oma blogis ajakirjandusest ning sul on elada jäänud pool päeva"?

See on muidugi eriti, ma ütlen ERITI kõva sõna, kui klassikalise ajakirjanduse õppejõu ligi kaks nädalat tagasi kribatud artikli link mulle personaalselt saadetakse.

Või on tõesti klassikaslise ajakirjandusega nii ühel pool, et iga kriitiline 50 lugejaga päevas ajaveeb saab omale meeldetuletuse juhi, õpetajate ja klassiklalise ajakirandusõppejõudude poolt, kuidas peab blogima

U S K U M A T U !

Kui minu teooriad ei pea paika, siis palun kommenteerige seda absurdi.




from EPL lugeja
to juhan
date Fri, Aug 14, 2009 at 3:49 PM
subject Eesti Päevaleht - sinu sõber soovitab artiklit

Tere, Juhan!

Eesti Päevalehe lugeja nimi soovitab Sul lugeda EPL artiklit "MART RAUDSAAR: Blogosfäär ja Twitter kui moodsa aja tulivesi"

Va­na fi­lo­soo­fi­li­ne kõnekäänd „mõtlen, tä­hen­dab, olen ole­ma­s” näib jää­vat ühe mood­sa­ma var­ju – „kom­mu­ni­kee­rin, tä­hen­dab, olen ole­ma­s”.
http://www.epl.ee/artikkel/474775

hei, oled oma veebis kirjutanud kriitiliselt klassikalisest ajakirjandusest, tõstes esile blogijaid. nüüd klassikalise ajakirjanduse õppejõud tahab vett peale tõmmata blogijatele?
nimi
--
Selle uudise saatis teile EPL.ee lugeja omal algatusel veebivormi kaudu

Kes on Kõue Kuulutaja peatoimetaja?

Märtsi number annab sellele selge vastuse: see, kellel koguni kolm lugu antud numbris. Kuulutja lae alla siit, kui see ei avane, siis mine www.Koue.ee - dokumendid - kuulutaja - 2009 - Märts.pdf

Kui ma mõnda aega tagasi Kõue vallavanema juures vaibal käisin, rääkisin talle minumeelest suurimast probleemist (peale rahalise muidugi) vallas - infosulust Harmi kooli tuleviku suhtes. See sai alguse anonüümsest allkirjade kogumisest, mis nõudsid vallalt Harmi kooli jätkamist, kuigi mingit ametlikku seisukohta kooli sulgemiseks ei olnud keegi teinud - need olid sahinate tasemel, räägiti, et kooli juhataja on põhjusel valla teadmatuses kooli tuleviku suhtes sügisel ametit maha panemas ning uut hingestatud koolijuhatajat pole kusagilt võtta. Ka sahistati, et allkirjade kogumine olevat valimiskampaania avapauk, nojah, midagi vallalt nõuda, on vast kampaania. Edasi kajastas sahinaid Harju Elu, kes oli agmaterjali leidnud Alansi ajaveebnikult, tüübil, kes sel ajal ainukesena sellest probleemist avalikult oli rääkinud. See jällegi oli kellelgi vallas maksa üle kopsu keeranud ning arvati, et just Alansi veebnik aitas kaasa eelpoolmainitud anonüümkirja koostamisele. Edasi ilmus Harmi kooli tulevikust artikkel Nelli Teatajas, ehk vähemalt mina sain teada, et selline asi veel ilmub, kusjuures ma ei imestatks, kui Ärihaide kooli äraostmise teema sai sinna loosse just minu kommentaaril esimesse Alansi veebi artiklisse või siinsamas ajaveebis kajastatud tänapäeva mõisnike Tamjärve ja Krossi tegemistest. Aga polegi midagi imestada - mingit avalikku infot peale blogijate keegi ei liigutanud ning seda teemat ei puuduta ka Märtsi Kõue Kuulutaja - põhjuseks ilmselt see, et vallal ei ole mingit otsust, arvamust veel. Hariduskomisjon käib koos ja arutab, info sealt välja ei liigu. Harmi kooli lehel on nupp, kust saab sisestada oma arvamust kooli jätkamise osas, see inff kaob samuti kuhugi musta auku. Aga võibolla teab vallavanem rohkem, kui kõik teised kokku ning targu hoiab suu kinni. Twitteri ajastul aga, kui info aegub sekunditega, on vaja minumeelest kiiremat reageemist, kui oodata ära 1. mai mõttetalgud, et seal sel teemal vaielda - kui kool on valla oma, siis peaks ka adekvaatne ja ja uuendatud inff ametlikest kanalites olema saadaval, enne, kui enamus lapsevanemaid oma võsud meedia poolt sulgemisohus esitletavast koolist välja võtavad.

Kõue Kuulutajas lõpetas vallavanem oma pöördumise loosungiga, katkend lausest: "Eelkõige vajaksime reformi ehk põhjalikke muutusi mõtlemises"

Eeldusel, et valla rahadega väljaantav leht käib vallavanema sõnade järgi, vaatame, kuidas Kõue Kuulutaja peatoimetaja oma lugudes seda mõtet toetab:

Külakoosolekut mina organiseerima ei hakka, külavanemaks ka ei hakka. See on järjekordselt ülevalt poolt peale sunnitud plaan, mis mulle ei sobi.

Loen, aga mitte internetti. Ma olen väga hästi informeeritud, milline käsitöine pritse seal loksub.

Kasvatatakse lapsi, täiskasvanu ümberkasvatamine on kommunistlik jura.

Kadunud sotsialismi ajal anonüümsust tauniti, vähemalt sõnades.

Samas küüditamisest selsamal sotsialismi ajal: Kodust väljaveol hakkas üks naine vaikselt laulma, millega ühines terve autokoorem inimesi ja siis sõdur püssitoru talle näkku torkas.

Huvitav, mis mulje Kõue Kuulutajast enamusele rahvale (minule pole paberlehte jõudnud) viimasel ajal on jätnud - kool on sulgemisohus, sellest ei sõnagi, samas nüüd juba kuue lehekülje jagu jagelemist ja ärapanemist, kiuslikku mölinat või äkki see ongi see tsirkus, mida raskel ajal rahval vaja? Kusjuures ma ei imestaks, kui see sissekanne saaks paari lehe pikkuse järjekordse sapise analüüsi KK peatoimetaja poolt, sest ta on väga hästi informeeritud, milline käsitöine pritse seal loksub. Kas sedasama pritset peaks ka KK avaldama? See on ajalehe edasise margi küsimus, kui sellest midagi veel alles peaks olema.

Ning üks teine tähelepanek märtsi KK lehest: ajal, mil on laiemasse inimeste teadvusse jõudnud ohud laste internetikasutamisel, oma piltide jagamisel, enda eksponeerimisel, võiks ametlik kanal ise eeskujuks olla ning laste pilte ajalehes mitte näidata (vaid lastevanemate nõusolekul). Millega seletada siis lapsevanemate keeldu lastel ennast netis mitte näidata, kuid suvalise lehe õigust suvalisi lapsi netis eksponeerida? Mida aga arvab sellest Kõue Kuulutaja lugeja (mitte ainult Arno vaid ka iga teine ühisest infokanalist huvitatud Kõue elanik või kaugemaltki)?

Ai raaiiissskkk...

Võiks olla kokkuvõttev pealkiri Viivi Laaneti järjekordsele, teisele, kriitilisele artiklike Kõue Kuulutajas, ajendatuna minu kirjutisest kohaliku põllumehega, mis on kättesaadav siit, ning mis on eravestluste põhjal teiste valla elanikega väga põnevaks looks kujunenud, kusjuures, ilmselt esmakordselt, on Kõue Kuulutaja ajaloos kasutatud teise autori kommentaari artiklile. Esimeseks reaktsiooniks loole ilmus Viivi Laaneti sõnavõtt Kuulutaja detsembrinumbris, koos minu kommentaariga on see kättesaadav siit, Kuulutajale ma oma vastust avaldamiseks ei pakkunud, seekord, pärast teistkordset väljakutset ma peaks seda ilmselt tegema, muidu Valla lehe lugejad, kes netti ei kasuta, ei suuda sellise tulistamisega järge pidada. Avaldan artikli siinkohal Kõue Kuulutajast täies mahus, kuna lugu on kättesaadav ka valla lehel, ei riku ma sellega autoriõigusseadust:

Põdra poeg ja rase koer

Ka kõige matsimat sorti eesti mats
ei rakendanud adra ette naist ja
lapsi, veel vähem käis ta seal ise.
Tema kohus oli hoida adrakurgi ja
pidada vagu. Atra vedas härg või
hobune. Tänapäeval teeb selle töö
ära rauast tehtud jõumasin.
Juhan on oma pealkirjas
ilmselt lähtunud eesti vanasõnast
„See jalg on ikka õigel teel, mis
adra taga käib“, aga teinud seda
veidi vildakalt. Kogu elu uueks
loomise tuhinas jätame vanasõnad
nii, nagu nad meieni on jõudnud,
seda enam, et ei väsita
kinnitamast, kui kaunis see
kadunud Kungla aeg oli. Loo
lõpus teen ma juttu ka sellest,
kuidas see teadmine ka Teile
kasuks võiks tulla.
Nii nigelad Kõue valla teed ka
tänapäeval ei ole ja Kõue vald ise
nii kehvake, et ta peaks teid
ehitama mädanenud palkidest.
Väga märgade kohtade täiteks
kasutatakse hagudest tehtud
patja, millele kruus peale
veetakse. Need palgid, kui neid
üldse mingil ajal teeehitusel
kasutatud on, on ammugi
masinate poolt segi sõidetud ja
ära mädanenud. Mäletate,
koolis räägiti, mis puuga
juhtub, kui ta on pidevalt
muutuvas õhu- ja
niiskusrežiimis – mädaneb ära.

Need palgiotsad, mis Teid vihma
ajal Pala teel kummitavad, on
pärit kohe päris lähiminevikus
ehitatud truubist, mis on nüüd
asendatud raudbetoontorudega.
Ootame, paari aasta pärast on nad
kadunud.
Nii lolli mõisnikku või
mõisavalitsejat ei olnud olemas,
kes rabast põldu tegi. Igat märga
maad ei saa lugeda sooks. Raba
võib väga tinglikult sooks
nimetada, aga iga soo ei ole raba.
Allakirjutanu on palju aastaid
tegelenud Eestimaa muldade
kaardistamise, viljakuse uurimise
ja hindamisega. Selles valdkonnas
ma orienteerun väga hästi.
Eesti keeles on traditsioonilised
mõisted asjade ja tegevuste
nimetamiseks. Vanajumal lõi maa
ja taeva. Inimene maad ei ole
loonud, ta vaid harib seda ja
püüab viljakamaks muuta.
Talivilja ei panda maha, vaid
külvatakse, kartuleid pannakse.
Lähiminevikus „pandi ka peeti.“
Mitte igasugune kõrvalhoonetega
kokkuehitatud maja ei ole
rehielamu. Miks Te arvate, et
jahimehed ja hundid käivad ainult
vanu taliteede trassi pidi,
metsades on palju muid radu ja
rajakesi ning kraavikaldaid, mida
mööda mistahes olendid liiguvad.
Roheline ja loodusearmastaja
inimene võiks teada, et meie
metsades ei ela kabjalisi s.t.
hobuseid, eesleid, eeslikke, taapire
ja ninasarvikuid Kõue vallas
looduses ei esine. Üks toimekas
ninasarvik ajab Tallinna linnas
asju, aga see ei puutu siia.
Mispärast kirjutatakse Kõue
Kuulutajas lugusid asjadest, mida
täpselt ei teata, millest on ainult
ähmane ettekujutus, või ei omata
üldse ettekujutust. Miks peetakse
lugejat rumalaks, kes nagunii
midagi ei tea ega mõista, või veel
halvem, arvatakse, et nagunii ei
loeta lehte läbi.
Mahe, öko ja andunud roheline
loodusehuviline võiks ikka omada
minimaalsemaidki teadmisi sellest,
millesse kirglikult usub ega
kirjutaks põdrapojast (KK märts
2008). Sokust saab mängleva
kergusega põder (sama). Suure
vaimustusega kirjutab autor
Paunküla maastikukaitsealal
olevatest pinnavormidest (nimelt
kuplid on puudu) ja
orhideesortidest (KK juuni 2008).
Ei kasva metsas taimesorte, vaid
ikka perekonnad ja liigid.
Millest me räägime, kui isegi
asjaomased vallaametnikud ja
maakomisjoni liikmed ei ole
selgeks saanud, mis on
maatükk, katastriüksus ja
kinnistu ning mil puhul mida
kasutatakse.
Rase koer on pärit riigiraadio
lastesaatest.
Nüüd, Juhan, Teie
tõehetk:
Kas Teil on kombeks oma
igapäevane söök ja talvevarud
muretseda võõralt põllult? Te
väidate, et seda teevad ka teie
naabrid ja veel omakorda nende
naabrid. Kui ka omanik on
selles suhtes tolerantne –
metssead nagunii söövad ja
lagastavad – saab seda
toimimisviisi nimetada ühe ja
ainsa sõnaga – vargus. Vähe
sellest, et meie siin seda teada
saame, riputasite Te loo üles ka
internetti. Tervel Eestimaal on
võimalik lugeda, mismoodi
siinkandis asjalood on. Tubli!
Adraaisad pihku, mees!
Mööndusena võib ju
potipõllumajanduses adrakurgi
hoida ka abikaasa.

Nii, hakkame nüüd peale:

1. Tänapäeval "käib" Kõuel tõesti aus mees adra ees, ader on traktori liideseks, ripub järgi, sellest ka vanasõna modernsem kasutus.

2. Kõue Vald ei ole kindlati nii kehvake, et oma teed mädanenud palkidest ehitas, seda tegi Triigi vald või Triigi mõis, 1820. aasta kaardil tähistavad teid madalates kohtades palgiread, osaliselt on teetrassid samad, peale on veetud kruusa, mis on vajunud palkide vahele, ümber ja alla. Tänapäevani on säilinud palkteid, mis on praktiliselt muinasaja lõpust, nähtavad palgid, risti teega on ka Sääskülas, vahetult enne Riidamäed.

3. Mis mõte oli kraavistike kaevamisel, melioratsioonil üldse? Maa kuivendamine, siikohal peaks ma Viivi Laanetiga kokku saama ja laskma tal dekodeerida minu valduses olevat 1820. aasta Triigi Mõisa kaardi koopiat, seda oleks väga põnev võrrelda tema mullastikuuuringutega.

4. Talivilja ja kartulikasvatuse pealt võisin ma tõesti kasutada vale sõna, ei oma suurt kogemust sel teemal rääkimisel.

5. Rehielalamu, jah. Mida sõnade närimist, ma ei või, juhul kui see ei ole rehielamu, või vaid näib sellisena, keda see kotib peale Viivi Laaneti? Käisin ka seal majas sees ja võin kinnitada, et see on rehielamu. Paluks konkreetsemat vastuväidet, et see ei ole rehielamu.

6.Taliteede teema tõin loosse sisse võibolla vägivaldselt, mõte oli seostada taliteedel murtud hobuseid antud teemaga, muidugi käivad hundid ka väiksemaid radu pidi. Taliteede teema seostub praegusel ajal nende elluäratamise, märgistamise, kaardistamisega. Antud teema on väga huvitav, paar meest ajavad vanu trassi jälgi, viidetega Weissensteinist, Nahkanuialt.

7. Kabjalisi, jah, minu viga, metsikud hobused on minevik.

8. Miks ma kirjutan ähmastest asjadest ja küsin seda kohaliku Jahiseltsi esimehelt ning avaldan Vallavanema soovil kohalikus ajalehes? Et teada saada ning et teised teada saaks - seda, et oli põnev lugu, selgub Viivi Laaneti tagasisidest, mida on jätkunud üle kahe Kõue Kuulutaja numbri.

9. Mahe, Öko ja andunud loodushuviline, põdra poeg ja rase koer - need ei ole minu väljendid, neid sõnu on öelnud Viivi Laanet. Aga selles lõigus tümitab ta limselt kedagi teist, kui ma õieti aru saan, mina ei ole avaldanud mingit lugu Kõue Kuulutajas märts, 2008 ja juuni 2008

ok., minu jaoks on praegu küsimus, kes teeb mind patuoinaks (veeretab minu kaela KÕIK KKs ilmunud ebapäedeva jutu), lõigus, kus on viidatud (KK märts 2008 ja KK juuni 2008), kuhu ma pole midagi kirjutanud, läks alla, kui "Juhan S kirjatükkide põhjal", kuigi olen avaldanud vaid ühe kirjatüki (november 2008). Kas sain nüüd õieti aru, et artikli autor oli pidanud mingeid muid tekste minu kirjatükkideks ning KK toimetus ei olnud seda viga taibanud? Seda on tõesti väga raske vallalehe järgenevas numbris ära õiendada, et mõnes jama jutu ajamises ma osaline ei ole ja patuoina rollist lähtuvalt ka mõtetu (enamus kriitikat ju oli minu kirjatükkide põhjal, mis see murdosa ikka lisaks teeb :)

See on mulle parim koolitus negatiivse tagasiside talumise teemal, eriti veel see, kui mulle mingit muud jama omistatakse, Valla lehe ees samuti müts maha, v.a. vigane üldistus.

Huumorit on siin pimeda aja kohta üksjagu, tüüpiline negatiivne foon on omane enamusele ajakirjandusele, see nagu eriti ei liigutagi.


10. Ning viimaks Juhani Tõehetk:

Kas teil on kombeks oma igapäevane söök ja talvevarud muretseda võõralt põllult?

Jah.

Kuna ise ei ole seni põllumajandusega tegelenud, toon need poest või talumeeste käest, seega võõralt, mitte koduselt põllult ning ei oma isegi talvevarusid, kuna mul pole veel keldrit.


Saage aru, austatud Viivi Laanet, kui ma ütlen, "uskumatu legendi järgi", siis ei ole edasine väide 100 % vettpidav, muidugi aitäh kommenteerimise eest, kui ma ütlen, et ümberkaudsed külaelanikud keetsid novebrini põllule jäänud põldubasid madalal tulel pottides, serveerides neid hapukoore ja soolaga, siis ma pakun välja kohaliku traditsionaalse kulinaarse hõrgutise, mis peaks ilmestama kuiva ajalehte ja halli argipäeva, minu väide, et "seda hõrgutist söödes võis talve üle elada", tähendab roa maitsvust, toiteväärtust ja universaalsust. Jah, kui külaelanike järelnope viletsaltkoristataval oapõllul on vargus, siis ulatan ma käeraudade ootuses oma randmed ette, ma ei kujuta küll ette, kui suure kambaga peaks oapõllule minema ning kui kaua seal töötama, et põllumehele metssea kombel kahju teha, võibolla ainult siis, kui selle maitsva õllekõrvase roa kogu Eesti rahvale, võibolla tervele Euroopale või maailmale internetti ripudades isuäratavaks teeks, ehk siis lepiks ka põllumeestega kokku, käsikoristus antud kultuuri puhul jätab oad terveks, kasu oleks mõlemapoolne. Põldubasi kasvatatakse ka väikestel lappidel mainitud väärtuse pärast, nii et külaelanikud ja nende naabrid pole kindlasti vargad, nagu Te seda kahtlustate.


P.S. Helistasin just Viivi Laanetile, Ojasoo vanade fotode ja Triigi Mõisa kaardi aastast 1820. dekodeerimise asjus, ülejärgmisel nädalal kohtume, väga palju põnevat võib sealt teada saada.