
Mõisa renoveerimisel saabub alati hetk, mil on vaja maja välisilmega tegelema hakata ning fassaad on üks olulisemaid detaile - hakkab kohe silma. Mis värvi võõbata hoone? Triigi mõisa puhul on üheksakümnendatel sellele küsimusele vastanud arhitektuuribüroo DIA. Mehed on tükk aega mediteerinud ning käinud välja värvi - kollane. Selle tooni on omal ajal nad kooskõlastanud ka muinsuskaitseametis. Sama asutuse arhiivis on ka antud mõisa täielik krohvisondeering, uuring, mis tõestab, et ühtne toon lihtsa lahendusena ei pruugi antud hoone puhul olla õige valik. Minumeelest on muinsuskaitseameti dokumentatsioonis läbiv jama ilmakaartega - hoone paiknemisel poolilmakaarte kirre-kagu-edel-loe suhtes on minumeelest dokumenteerijatel need sassi läinud või käib fassaadide arvestamine mingil muul alusel. Mina kasutan järgenvalt ilmakaari nii, nagu neid õigeks pean, ehk peauks kirdes, sisehoov kagus, tiigipoolne kahekordne hooneosa edelas ja barokiaja sissepääs loodes. Nüüd aga sondeeringute juurde:
1,2 - Peaukse ümber on kirevad korhvikihid: kollakat, roosat, sinakat
3,4 - Samba toon samas, põhiliselt hall, valge, sekka ka sinakat
5,6 - Barokiaja sissepääs: kokku 12 kihti, millest on lahutatud seitse erinevat kirevat tooni
8 - Tiigi, päikesepoolne sein: hallikad-valged, sinakas, rohekas, täiesti puudub kollane ja roosa!
Antud nimistus on mul osa sondaaze kopeerimata, kuid mõte joonistub siit välja - tiigipoolne sein pole ilmselt suuremat osa ajast muu hoonega sama värvi olnud, seega on vägivaldne võõbata terve hoone ühte tooni. Isegi minu, kui omaarust tolerantse inimese jaoks oleks tiigipoolne sein mingit muud tooni kui valge õõvastusttekitav. Ilmselt läheb see kokku maastiku vajumisel tiigiks, hoone peegeldustega sealt. Võibolla ei üritatud kunagi selle külje krohvi toonida intensiivse päikesepaiste pärast, võibolla oli põhjus millesgi muus.
Ülimoodsa renoveerimislahenduse, nüüdseks ka muinsuskaitseametis aksepteeritud naturalistliku suuna pooldajana soovin, et Triigi mõisa fassaadid jääksid neid toone, mis hetkel on. Kõik pudenev krohv tuleb muidugi maha kraapida, aukus pinnad lubikrohviga üle mätserdada, kuid uued seinaosad kas jätta lubivalgeks või lasuurida antud fassaadiga sarnast tooni. Sel juhul jääks hoone välisilme nagu ajalooraamat või väärikas maal - kõik kihistused näha koorunud pindade näol. Võõpamisega ühtset tooni peitub alati jama, et kuskilt pudenev krohv tekitab ebameeldiva defekti, mida parandades tuleb teinekord suurem osa seinast ühtlaselt ära katta. Kireva seina puhul võib parandada loovalt või üldse parandamata jätta.
Mõned kaadrid väliskrohvipindadest:
Põneva nüansina on peafasaadil näha erinevate kihtide vahele maalitud rustika, mis pidi jätma mulje, justkui oleks hoone hiiglaslikest ehituskividest tehtud, neid jooni võiks veel mõned peale markeerida, pildil olev aken on raam kivipinnal ehk mulaaz:

Kirevuse päralt - üks näide maalilisest krohvist, sekka tsementlappimist:

Mõisa läänepoolses nurgas asub kunagine triangulatsioonipunkt:

Lõpuks vaade tiigi poolt, see sein on alati olnud valge, hallikas, variatsioonidega: