Keevitus ja kodulooraamatuid Erich Klaani kogust

Vedeldasin ebauskliku kombel veidi metalli päevade lühenemise tähistuseks




Ka Triigit nimetati kunagi asunduseks, hiljem alles külaks

Lugemissoovitus: Triin Soomets -Varjatud Ained

Värske värk, esitlus alles kolmapäeval musta laega saalis:

Flandria Päevik - II osa

Piltidel kaadrid Andrei Tarkovsky Andrei Rubjlovist - ülemisel kaadril põgeneb munk Kirill kloostrist, mis on vaga ja vähenõudliku kantsi asemel saanud võimsaks ja rikkaks asutuseks - no vaata kasvõi seda puurita!

Mis on üldse kirjandus? Vaateme seda TÕ kirjeldatud religionääri pühakirja meetodil - midagi, mille vastu me oma elu tegelikkuse vahetame - asi, mida kunagi on vaja, et hiljem jälle mitte tarbida. Kuna loobusin antud raamatu analüüsist ning ei viitsi seda raamatukogueksemplari enam lehitseda, loon siinkohal väikese aforismialbumi:

Eesti, kui kärbsesitt suurjõudude vahel. Rahvusliku vaenu õhutamine, venemaa poole ärplemine NATO seljatagusega, kui väikemeeste kompleks. Lisan siia omaltpoolt mõtte, et iga ärpleva marurahvuslase kohta saame automaatselt ühe Hermann Simmi.

Usuga, vaimsusega, teadmistega ärplemine, kui sitakoti kompleks - raske patt, ennast teistest paremaks pidamine. Eks ole see üks eskapismi põhivorme, et ma täävitan, et peab olema just nii ja nii ja ikka teistmoodi, kui see Järvamaa argipäev ,- millest tuleme suurte elumuutuste esilekutsumise juurde, suure muutuse kuulutamisele ja elamisele - jällegi üks võimalus oma mina salgamiseks, ennast paremaks pidamiseks.

Raamatu keskel ilmub ja lõpupoole kaob üks paralleeltekst, vana Järvamaa munga soig, kes on vägivaldselt kuhugi euroopa kloostrisse veetud ning seal oma viimaseid elupäevi õhtusse saadab. Need reaalsused koos annavad kaks efekti:

1. Tänapäevane tekst tundub samasugune kokkuleppeline konstruktsioon, kellegi suva fantaasia

2. Moodus, kuidas euroopast praeguseni Eesti paistab - kauge, võsastunud, väherahvastatud metslaste maa, keda on vaja suunata ja õpetada, tahuda ning koordineerida, õigemaks, standardite järgi, kaanonite, pühade (loe vägivaldsete) kirjade järgi.

Millest tuleme kloostriliinini, klostri algkujuks oli kõrilõikajate rutiinne elukorraldus, millega nad paremateks inimesteks saada soovisid. Kella peale elamine tõi jõukust, võimu, hierarhiline süsteem saavutas edu kaootiliste ees. Kloostrid, kui kunagised supermarketid, kobarkinod, offissid. Kõik, kes praegu kella peale tõusevad, on samamoodi mammona või mõne teise fantoomi teenijad, päevast-päeva rutiini, mis see muu on, kui kloostrielu.

Lõpetuseks soovin kõigile rohkem mõtlemist, vähem valmismõtete tarbimist!

Flandria Päevik - viis kohtumist Tõnu Õnnepaluga, osa I

Esimene kohtumine Tõnuga toimus mul kusagil keskkooliajal, läbi Piiririigi - nagu praeguselgi ajal, ma ei viitsinud siis eriti ilukirjandust lugeda. Koolis oli mul kirjandustunnis seis, kus pidin kohustusliku lugemisvara eeskuju asemel treima kirjandeid filmidest, mida olin näinud. Kirjutada oskasin tol ajal paremini, kui lugeda, nagu ka ilmselt praegu. Ma võin eksida, aga tol korral võibolla päevaga sisse ahmitud Piiririik, mis tundus midagi erakordset, võis olla kirjandustunnis veel tabuks.


Teine kohtumine leidis aset Hiiumaal, piiririigi juubelitrüki üritusel, sattusin kujundama raamatu CD versiooni. Ma pidin praegu selle üllitise aidast üles otsima, et teada saada kuulderaamatu pealelugejat - millegipärast olin kindel, et plaadile luges seda Artur, kes oli
tegelikult vaid raamatu produtsent, pealelugeja kubjas ning suurem osa kirjastusest "Teeline", mis sai salvestatud veel ühe kuulderaamatu, Doris Kareva palad, mis aga mp3 formaadist trükki ei läinudki. Võibolla peaksin ma need reliktid üles otsima ning sheerima - kindlasti võib seda teha kuskil seitsmekümne aasta pärast. Tol ajal sai loetud ka ühes jahimajas, veebruaripäikese käes pliiti kütmata Anton Nigovi Harjutused-Harjumused.

Kolmas kohtumine kestis kuskil kaks aastat Järvamaal, kuhu paralleelselt Tõnuga, paljude teistega, pagendusse läksin. 2004-2005 toimus omamoodi prohvet Maltsveti liikumine, kus linnast, rutiinist, tühisusest või muul moel tüdinenud või ummikusse jooksnud inimesed asustasid Kareda kandis mõisaid, majapidamisi, varemeid, hiljem on püsti aetud põhumaju ja kuure, hakatud pidama loomi ja rajatud aiamaid. Kõue kant, kuhu sealt edasi kolisin, on tegelikult rohkem Järvamaa, kui õige Järvamaa - mõnes mõttes rohkem ääremaa, Harjumaa tipp, muinas-alepõhja, põhjatu ja kauge, nagu ka Kau (Kõue) üks võimalik nime algkuju - Kauge.

Neljas kohtumine toimus Esna ajaveebis - eksperimentaaz, mida tasub jälgida.

Viies kohtumine - Flandria Päevik, kirjastus Varrak, 2007

Selles mõttes on enamus Tõnu raamatuid päevikuid - nii kirjutamise mallilt kui sisult. Need mõned arvustused, mis ma FP kohta kunagi lugesin, heitsid sellele ette staatilisust ja mittekuhugiviivust, omamoodi kirjanduslikku tintinnabulismi, paraku lugeja, kes on
eesmärgistatud, rakkes ja teadlikkusteadvusel, võib sellist vormi solvavaks, igavaks pidada. Suurem osa raamatust on seisundlik, paljud kirjakohad aga oma hetkeaktuaalsuses, päeviklikkuses, mis muudavad selle 2007. aasta üllitise juba kahe aasta pärast ajalooks, meenutuseks, kuidas siis asjad olid ning neid tajuti. Ühesõnaga on raamatus kaks liini - üks igvikulik, mida kirjeldan hiljem ning teine hetkeline, mida värskena tarbinud kriitikud ei saanud tajudagi, kuna nad olid tolle ajahooloni sees. Vaid mõned üksikud hääled manitsesid 2007. sügisel inimesi säästlikkusele, tuletasid meelde majanduse tsüklilisust, nii kirjeldab Tõnugi tänapäevast majanduslik-ühiskondlikku elukorraldust kui tarbimise kasvule rajatut, tõde, mis on jõunud nüüdseks igaüheni. Tolle aja kriitikud said tekstist kätte mõtte "ihuline on tõeliselt vaimne", ning nämmutasid selle kallal. Spordiklubid, SPAd või ihu suretamine õilsatel, eesmärkidel saavutades vastupidist on selle idee tänapäevased varjundid.

Üldiselt on palju mõtteid, mis mul sellest raamatust lugedes tundusid, kui enda omad viimastest aastatest, kuid ka palju neid kirkaid hetki, mille peale pole ise veel tulnud, ehk see raamat oli otseteeks keerulisel eneseotsingu rajal. Praegu sirvisin raamatut ja sain aru, et ei oska ammendavat kokkuvõtet kirjutada, piirdun siis mõne mõttega:

Üheks suurimaks rõõmuks mulle oli ajalooteadusele ära panemine - parim moodus, mida ma ajaloolastele-dogmaaikutele seni olen osanud välja käia on andmete vähesusesest tulenev subjektiivsus - Tõnu lisab siia aja tajumise vormi - hetked, mida esitatakse tervikuna, tajumise muutus ajas ning tagantjäreletarkus, kirjasõna, kui sellise fetisheerimine, ajaloo pühakirjaks upitamine ning sellesse pimedalt uskumine, kriitika talumatus, kui ajaloo kaardimajakese kokkuvaring.

Usk, eelarvamused ja vagad kirjapandud evangeeliumid, millesse klammerdutakse ning see on raske patt, tõeline ime on elu ise.

Teeme Ära 2009 - kuda seda tehakse?

Minu msnipüüdja on leidnud signaali, mis kajastab vestlust - arutlust kohalikest teeme teeme teemadest ning nende arengu hetkeseisust. Lugege, mõelge, kommenteerige:
loodusväärtused: Kuidas kaitsta looduslikke pühapaiku, et need säiliksid tulevastele põlevedele? valitsemiskultuur: Info liikumine ning mõju külaelule võimaliku haldusterritoriaalse reformi kontekstis. Kui Eestisse jääks nt. 40 haldusüksust, siis mulle esmapilgul pigem tundub, et see mõjutaks mõlemat pigem positiivses suunas: 1) oleks rohkem ressurssi osutada kvaliteetset avaliku teenust. Praegune efektiivsus (ressursi-tulemuse suhe) on väga mage 2) Rahvas hoiaks oma küla siseselt pigem rohkem kokku ning ei koonduks üksikindiviididena pisikeste vallakeskuste ümber. Maaelu, kuidas elavdada, kuidas saavad külaseltsid panna tõuke piirkonna arengule. KRM (Kõue Rahva Maja) ju ehe näide. Märksõnad sinna juurde: suurvaldade plaan oht külaelule, ääremaad jäävad tühjaks, aktiivne külaelu kui maaelu arengu võti, aktiivsed ja positiivsed inimesed loovad uut positiivset energiat, tõmbavad piirkonda elama samasuguse mõttelaadiga inimesi; traditsioonide säilitamine, traditsioonide elluäratamine; arendab kokkuvõttes turismi, aitab kaasa uute töökohtade loomisele, piirkonna tuntusele. Liigne bürokraatia kui takistus, seadused ei luba talgute korras külarahva jaoks ühiseid asju ehitada; ei luba teha rongkäiku, kus nt traktori järelkärudes on inimesed sees koos lõõtsamehega, päris karmid nõuded külalaada pidamisele. Pakume teema, mis puudutab meie järelkasvu: kuidas lapsed alates sünnist kuni täiskasvanuks saamiseni kasvatada sellisteks, et neist asja saaks, et nad oleks mitmekülgselt arenud ja asjalikud inimesed. Siin ka lapsevanema probleem - ei tunta huvi oma laste arendamise vastu, kuigi pakutakse igasuguseid võimalusi jne. Väikeses kohas ka palju võimalusi... Keskenduda just probleemide ennetamise käsitlemisele, siis on KRM õige koht. Nii palju üritusi, nii palju eri sihtgruppe kaasatud, see ongi see, mille tõttu nt Kiviloo külavanem väidab, et neil ei ole noori, kes reede õhtuti poe taga viina jooks, ja nii iga reede. Loomulikult võib sellesama asja - aktiivse külaelu üldpreventiivse toime - ära nimetada ka mingi muu külaelu üldise teema juures, v-o selle üldise maaelu teema juures. Sest loomulikult ei tahaks ka seda, et inimesed hea lahenduse nägemise asemel hakkaksid meelde tuletama kõige võikamaid lugusid. Turvalisus, aga seostaks selle ka maaeluga. Arutleks lahenduste üle olukorras, kus politseiteenus on kohapeal sisuliselt olematu. Kuidas ennetada - laste kaasamine väiksest peale, külaüritused, kus kõik põlvkonnad on esindatud, et pubekaeas ei kaoks huvi ega tekiks vastandumist, Kiviloo külaseltsi näide. Kuidas tegeleda tagajärgedega, naabrivalve, pättide vastasleeri ühtsus, misiganes. Kuidas hajaasustusega kohtadesse uusi tasuvaid töökohti tekitada. Kaasamine kohalikes omavalitsustes. Kaasamise kohta tegi riigiametnike foorumil jube kihvti ettekande eesti NGO-de liidu juht Urmo Kübar, slaidid siin.

Ning nüüd tähelepanu kõik te suured teadmainimesed, koolitajad, rändjutlustajad, edulugude elavad kehastused, aktivistid ja silmamoondajad, kes te vähemalt ühe korra olete teisi inimesi powerpoint presentatsioonidega piinanud: Tsekkige seda presentatsiooni - siin on kasutatud kuldreeglit - vaid oluline messidz kaadris, vähese illustratsiooniga ning järgige seda esitluslaadi, see on verstapost powerpoint terroris (slaidid Urmo Kübara ülalasuvast esitlusest):

Sama ettekande kokkuvõte jutuna siin. Tema kõneles riigiametnike foorumil ja riigi tasandil, alates õigusloomest lõpetades mingi konkreetse menetluse kui teenusega, no nt sotsiaalhoolekande teenus vallas. Vaadake neid slaide ja materjale, ehk joonistuvad miskid paralleelid KOV-dega, kust tõusetub teemasid. Servast seondub sellega ka haldusterritoriaalse reformi teema, et kui otsuste tegemine läheb inimestest kaugemale, kuidas siis tagada kaasatus kui valitsemiskultuuri oluline põhiväärtus, kuidas jõuab külavanema või külaseltsi hääl valda, mille keskus asub nt Jüri alevikus? Kui te muideks need Urmo materjalid läbi vaatate, siis näete, et info jagamine on ka üks kaasamise vorm. Nii et vallasisene informeerimine seonduks ka selle kaasamisega, saaks ehk selle teema laiemaks ja sisukamaks. Ja ehk tuleb kellelgi veel mõtteid ja märksõnu selle teema kohta juurde :)

Ning lõpetuseks minupoolt head neljapäeva, kus selgub, kas Kõuelt minnakse Sakusse ainult teistele plaksutama või plaksutatakse ka meile. Kes ei ole kutset aasta tegija üritusele saanud, vaadake sündmust oma tugitoolist:

Nimelt kantakse sündmust esmakordselt üle LIVE-otsepildis aadressil www.kullaauk.ee. Ülekanne algab kell 16.00 ja kestab kella 18.00ni. Vaata ise ja ütle sõbrale ka!

Lugemissoovitus: Orrisaare bloog

Siin see on, Esna, ehk Orrisaare ajaveeb, koht, millest ma ei osanud isegi unistada, kuigi teadsin, et see tuleb, ning ma ei karda, et mõni keskpäev postitus tulemata jääks. Kui enamus ajaveebe on tühisest tänapäevast, mõtetutest toimetustest ja rabelemiseset, täävitavad hetke arusaamadest ja vastuoludest, siis Orrisaare bloog on veelgi tühisem - kirjeldab mingit mõtetut aastat 1911, pole revolutsiooni, pole pöördelisi hetki, pole tegevustki, päevast-päeva tõuseb vaid korstendest taevasse suits ja segatakse sütt ahjude all, liiguvad uksed ja udukogud verandal, kaiguvad eesti-saksa-prantsuse-vene käibefraasid. Seesama poolhull proua oma kinnisideedega, härra, kes alati linnas asju ajamas on, aednik, alati küürutamas põõsaste peal ja kütja, küürus haohunniku all. Nii, nagu nad meile mällu on sööbinud ja mitte midagi enamat. Uksed käivad kinni ja lahti ning inimesed eristavad nendega üksteist. Võibolla on mõtetum 1911. aasta Nouvelles de Lausanne’i lugemisest lugeda Tode, Nigovit või Õnnepalu. Mina soovitan lugeda hoopis Orrisaart.

Suurema osaduse saamiseks soovitan välja printida, lõigata ning kokku kleepida järgneva pinnalaotuse - kes kunagi Orrisaarde sattub, saab aru, miks.